Mida on ühist pianist Sten Heinojal, džässmuusikul Karmen Rõivassepal ning bluusimutina tuntud Kaisa Lingul? Kõik kolm on ehitanud oma karjääri üles ilma mänedžeri abita. Kuigi nad on aastate jooksul mõningaid ülesandeid delegeerinud, ei ole ükski neist seni näinud vajadust klassikalise artisti-mänedžeri suhte järele.

Kui eelmisel aastal ilmus Sirbis artikkel, kus käsitleti artisti ja mänedžeri rolli Eesti muusikatööstuses,* siis seekord on jutt professionaalsetest muusikutest, kes on teadlikult toimetanud ilma mänedžerita. Milliseid mudeleid nad selle asemel kasutavad? Millised on iseseisva tegutsemise eelised ja piirid? Mis hetkest võiks mänedžerist saada vajalik partner?

Mis on praegu fookuses?

Pianist Sten Heinoja tunnistab, et tema fookus on praegu üsna harali: „Rõhk on justkui kõigel, mis on ette tulnud. See hooaeg on olnud väga põnev: olen saanud esitada nii orkestri-, soolo- kui ka kammermuusikat. Järgmisel hooajal võiks siiski fookust kitsendada. Ehkki ma ei ole sellesse kunagi eriti uskunud, on mulle hakanud tunduma, et maa­ilma­tuntuks või nn A-klassi artistiks saab eelkõige soolomänguga. Olen küll vahepeal sellega tegelenud, aga mitte sellise järjepidevusega, kus mul oleks täpselt teada, kuhu ja miks liigun.“

Alaliselt Taanis tegutseva džässlaulja, -helilooja ja arranžeerija Karmen Rõivassepa põhirõhk on praegu heliloomingul. „Mul on käsil hästi palju erinevaid projekte. Just lõpetasin projekti Rootsis Norrbotten Big Bandiga ja miksin albumit, mis peaks järgmisel aastal ilmuma. Samal ajal kirjutan muusikat koorile Tritonus ja Anders Jorminile, kellega läheme aprillikuus Taanis tuurile. Seega on praegu hästi palju kirjutamist ja heliloomingulist tööd. Esinemisi on ka, kuid need on jäänud tagaplaanile.“

Multifunktsionaalne Kaisa Ling tunneb, et on pidevalt ületöötanud: „Mul on korraga käsil nii palju projekte, et vahel ei jõua neil kõigil järge pidada. Mu õnn ja häda on see, et ma ei ole ainult muusik. Olen ka kirjutaja, avaliku elu tegelane, korraldaja, filosoof ja kloun. Praegu valmistume Kaisa Ling Thingiga mitmeks tuuriks ning samal ajal mõlgutan mõtteid sellest, et meie tavapärane albumiintervall hakkab jälle täis saama, mistõttu võiks juba järgmisel aastal uus album ilmuda. Paralleelselt kirjutan palju, muu hulgas on mul töös mitu libretot. Lisaks tegelen raadioajakirjaniku ülesannetega.“

Mänedžerita toimetulek kui norm

Ükski intervjueeritavatest ei ole seni mänedžerist eriti puudust tundnud. Seejuures tuuakse välja, et kontserdikorraldajate, festivalide ega institutsioonide puhul ei ole olnud märgata teistmoodi suhtumist, kui suhelda nendega otse, mänedžeri vahenduseta. Karmen ja Sten tõdesid, et mänedžeri kaasamine ongi nende valdkonnas haruldane ja omasem maailmatasemel tippmuusikutele. Džässis näib see mõiste eriti võõras, pigem kasutatakse Karmeni sõnul booker’eid.

„Olen sellele päris palju mõelnud. Mõned on ka üritanud mänedžeri rolli võtta, kuid see on alati jäänud planeerimise tasemele,“ tõdeb Sten. Tagantjärele leiab ta, et ehk nii oligi parem – siiani on talle iseseisev tegutsemine sobinud. Ühe põhjusena võib näha aktiivset kontserdigraafikut. „Mul ei ole töö hulga ega valikuga seni probleeme olnud. Pigem vastupidi – vahel on tööd isegi liiga palju. Seega ei ole ma näinud põhjust, miks peaks keegi veel vahel olema.“

Karmenil on samalaadne kogemus: ta ei ole seni pidanud ise väga aktiivselt oma graafikut täitma, võimalused on rohkem ise temani jõudnud. Ehkki ta on varem booker’eid kasutanud, on tal nendega seoses vastakad tunded. „Üks negatiivne tahk on vaheltkasu võtmine, mistõttu võivad mõned kontserdid ära jääda, sest korraldajatel ei ole alati võimalik lisatasu maksta.“

Samuti toob ta välja, et üks varasem booker ei müünud aktiivselt tema kontserte, vaid oli nn artistide pakett, mis kõigile korraga laiali saadeti. „Nüüd, kui ma töötan peamiselt Taanis, tahan teha pikemaid tuure. Tema suutis mulle leida pigem üksikuid kontserdivõimalusi siin ja seal. Praeguses elufaasis on mul aga vaja palju intensiivsemalt töötada ja see formaat lihtsalt ei toiminud enam.“

Artisti ja mänedžeri võimusuhe

Muusikalise kõrghariduseta, ent end eri kollektiivides sügavale kodumaa publiku südamesse laulnud Kaisa paikneb enda sõnul mõneti muusikatööstuse ääremaal. „Mänedžeri küsimus on huvitav, sest see eeldab justkui, et on üks õige viis olla muusik ja kindel trajektoor, mida mööda liikuda. Eestis tähendab see sageli muusikalist kõrgharidust, üsna tugevat suunatust müügile ja ekspordile ning mingil hetkel mänedžeri palkamist. Näen, et selle kõrval on ka teisi võimalusi, mis ei pea olema ilmtingimata hierarhilised.“

„Mulle paistab, et artisti-mänedžeri mudel, mille järgi meil praegu süsteemi üles ehitatakse, on sisse toodud, mitte seestpoolt, kohalikust olustikust välja kasvanud. Kuigi kõik saavad aru, et tegu on väga väikese turuga, ei suhtuta sellesse eriti loovalt,“ on Kaisa nördinud. Nii näibki talle, et Eesti muusikavaldkonna arendamisele pannakse liiga vähe rõhku. „Samal ajal on äge näha, et meie praegused tugevad ekspordiartiklid, nagu Puuluup, Duo Ruut ja Curly Strings, ammutavad jõudu just eesti pärimusest.“ Ometi võiksid nad Kaisa sõnul ka Eestis palju rohkem tuge ja ruumi saada.

Kaisa toob mänedžerisuhte ühe varjuküljena välja võimaliku ärakasutamise. „Selline nn tootesuhe võib päris karm olla. Olen Music Estonia liige ja näen üsna hästi, kuidas koolitatakse nii muusikuid kui ka mänedžere sellesama mudeli poole püüdlema. Viimasel infopäeval, kus räägiti mänedžerilepingute koostamisest, tekkis mul tunne, et kogu see loogika on üles ehitatud mänedžeri õiguste vaatepunktist. Kui ainult üks pool loob ja juhib seda suhet, jääb muusik lõpuks nõrgemasse positsiooni. Seepärast olen ise kõigis oma loominguga seotud protsessides kirjutamisest kuni tootmise, turundamise ja müümiseni nii tugevalt sees olnud.“ Kui need etapid ise läbi teha, hakkavad teatud lepingud Kaisa sõnul paistma ebaõiglasena.

Millal tekib vajadus mänedžeri järele?

Kõik kolm muusikut on päri, et mänedžeri peale võiks mõelda siis, kui on soov liikuda karjääris kaugemale (sh rahvusvahelisele tasandile) ning hakata oma arengut teadlikult ja pikaajaliselt strateegiliselt juhtima. „Mulle paistab, et maailmas on hästi palju universaalseid pianiste, kes suudavad mängida ükskõik mida väga heal tasemel. Mina kahjuks või õnneks nii universaalne ei ole,“ arvab Sten. Nii on ta jõudnud taipamiseni, et tuleks leida oma nišš, kuid tõdeb, et karjääri teadlik ehitamine pole tiheda graafiku tõttu seni fookuses olnud. Samal ajal tunneb ta, et on selleks valmis ning ehk oleks tõesti vaja kedagi, kes aitaks tulevikuplaane seada, et kontserdielu veelgi elavdada ja kirgastavamat tööd leida.

Ehkki nii Sten kui ka Karmen on välismaal õppinud ega ole välispublikule võõrad, unistavad mõlemad piiriülesest läbimurdest. Nii Taanit kui ka Eestit oma kodumaaks nimetav Karmen tõdeb, et sõltumata sellest, mis riigis ollakse kanda kinnitanud, on järgmise sammu tegemine ja edasiliikumine alati paras katsumus. „Ma arvan, et asjaolu, et ma pole Taanist ja Eestist palju kaugemale liikunud, on osaliselt seotud just mänedžeri puudumisega. Skandinaavia on küll hakanud mulle tasapisi avanema, kuid seegi juhtus üsna juhuslikult tänu ühele Rootsi projektile. Mänedžeril oleks kindlasti parem ülevaade, kontaktid ja oskus seda teekonda edasi hallata,“ juurdleb ta. „Seni olen väga palju rõhku pannud oma oskuste kallal töötamisele: oma hääle, muusikalise keele ja üldse arengule. On suur rõõm näha, et paremaks muusikuks saamisele keskendumine on minuni toonud palju võimalusi.“

Londoni kuninglikus muusikakolledžis magistrikraadi omandanud ja hiljuti Berliini kolinud Sten on esinenud üle maailma, kuid tunnistab, et kõige aktiivsem on kontserttegevus praegu siiski kodumaal. „Kindlasti ei soovi ma sidet Eestiga kaotada. Ehkki olen käinud pidevalt ära ja tagasi jõudnud, olen viimase kümne aasta jooksul olnud siin väga palju pildis ja mul on selle üle väga hea meel. Siiski usun, et ehk on Euroopa-hüpet Berliinist natuke lihtsam teha.“ Nii näibki talle, et kuhugi jõudmiseks tuleb olla rohkem maailma tsentris. „Praegu ma veel viitsin seda teha, aga kümne aasta pärast ilmselt enam mitte. Selleks ajaks peaks see tee olema juba läbitud. Kui ma ka kümne aasta pärast ei ole seda saavutanud, siis ilmselt tulebki midagi muud teha.“

Põhiliselt eesti keeles laulev Kaisa on Eesti ainsa ja parima bluusimutina oma niši selgelt leidnud ning kodumaal kanda kinnitanud. Välismaa asemel soovib ta järjest lähemale jõuda kodumaa publikule, käies esinemas ka kõige kaugemates kohtades, nagu Tori, Kaarepere või Kuimetsa. Kui mõelda väljamaale, siis oleks tema hinnangul loogiline liikuda sammhaaval ehk alustada lähiriikidest: Baltimaadelt, Soomest ja Rootsist. „Soome turg on küll välismaalastele kuulsalt keeruline, kuid usun, et saaksin hakkama.“

Siiski ei arva Kaisa, et paljude artistide soovis välismaal läbi lüüa on midagi halba. „Vastupidi – see töötab väga hästi. Suurtel festivalidel käimine arendab muusikut meeletult, leitakse uusi koostööpartnereid ning ka muusika muutub tihti kvaliteetsemaks. Mõelgem näiteks Duo Ruudule: nende tähelend ja pidev välismaal esinemine on neile erakordselt hästi mõjunud.“ Siiski usub ta, et ka Eestis on võimalik väga hästi hakkama saada. Võib-olla on see lihtsalt üks võimalus, mille peale alati ei mõelda.

Kõike üksi ei jõua

Selge on see, et loomingulise töö kõrvalt ei ole võimalik kõike üksi teha. Nii delegeerivadki intervjueeritavad osa ülesandeid, olgu selleks turundus, kontserdikorraldus, finantsid ja bürokraatia või logistika. Kui meediasuhtlus ja turundus on Karmeni ja Steni puhul tagaplaanil, siis logistilised küsimused, backline [kontsertidel kasutatav varustus ja instrumendid – toim] ja suhete loomine on kõigil suuresti enda kätte jäänud.

Kaisa on aastate jooksul kasutanud abilisi projektijuhtidest turundus­spetsialistideni, kes aitavad tal müüa ja turundada, projekte ja kultuurkapitali taotlusi kirjutada. Samuti on neil lava- ja äripartner Rene Pauliga omavahel teatud ülesanded jaotatud. „IT-haridusega Rene tegeleb suuresti süsteemse ja tehnilise poole, ürituste book’imise ja logistikaga, mina peamiselt meediakommunikatsiooni, turunduse ja administratiivsete küsimustega. Lisaks on meil kogu aeg olnud kunstnik, kes tegeleb meie kujundustega.“ Kui vaja, kaasatakse ajutiselt mõni projektijuht. Näiteks peagi algava „Rändprassingu“ tuuri jaoks on palgatud eraldi inimene, kes on kõik esinemiskohad kokku leppinud ja tegeleb korraldusega.

Kui Stenil on eraldi usaldusisik, kes pakub ta kontserdikava Euroopasse ja Aasiasse, siis Karmenit aitavad Taani kontsertide book’imisega bändiliikmed või muusikud, kellega ta tavaliselt koos mängib. „Pakkumisi tuleb ikka aeg-ajalt otse mulle, aga ma ei kirjuta ise aktiivselt meile ega suhtle selle nimel, et rohkem kontserte saada. Taanis oleme põhimõtteliselt otsustanud, et kui me üldse tahame mängida, siis keegi teine peab selle korraldustöö ära tegema, sest mina olen selles täiesti lootusetu,“ tunnistab ta.

„Mul on väga keeruline ise inimestele kirjutada ja öelda, et kuula mu muusikat ja kutsu mind kontserti andma.“ Karmen leiab, et lõpuks ongi küsimus eesmärkides. „Kui mul oleks väga selge soov või eesmärk jõuda kaugemale, siis peaksin ise sellega päris aktiivselt tegelema.“

Ehkki Karmen on ise rahastustaotlusi kirjutanud, sõltub rahastuse otsimine paljuski projektist – suuremate puhul on see osa juba kaetud. Ka administratiivtöö on erisugune: „See, kes kontserte book’ib, tegeleb üldjuhul ka lepingute ja muu bürokraatiaga. Praegu on see Taanis peamiselt mu bändi liikmete õlul: nemad võtavad lepinguid vastu ja allkirjastavad neid. Ent kui mind näiteks palgatakse muusikat kirjutama või mõne muu konkreetse töö jaoks, siis teen seda ise.“

Logistika ja backline’iga meeldib nii Stenile kui ka Karmenile eelkõige ise tegeleda. Sten jätab endale detailirohke planeerimise, kus on vaja ajastada harjutamine ja proovid lendude ja muu transpordiga – lihtsam on kõik ise ära teha. Ka Karmen on sama meelt. „Olen olnud oma bändi roadie, autojuht, helitehnik. Kui olen bändi eestvedaja, siis on loogiline, et suur osa logistilisest vastutusest on minu kanda. Kui mind palgatakse aga mõne teise koosseisuga projekti, siis see ei ole üldjuhul enam minu vastutus.“

Londonis elanu ja õppinuna on Sten kaalunud agentide kasutamist, kuid jõudnud arusaamani, et kõige tulemuslikum on proovida kohapealsed kontaktid ise luua. „Niipalju, kui olen agentuuride tööst aru saanud, ei paku nad muusikule tööd. See tuleb siiski ise leida kas kontaktide või oskuste abil. Agentuurid justkui pakendavad selle lõpuks ära.“ Seejuures on oluline näost näkku suhtlus ja isiklik kontakt, meilide kirjutamisest pole kasu. „See maailm on päris julm. Kui saata kiri näiteks sajale organisatsioonile, vastab umbes 20. Neist omakorda 19 ütleb ära, nii et võib-olla ühest saab jaatava vastuse.“

Ühismeedia – garantiita nähtavus

Kui Karmenil ja Stenil on ühismeediasse võrdlemisi vähe usku, siis Kaisa on palganud turundusspetsialisti, kes aitab tal ühismeedias nähtavust hoida. Konto aktiivsusest ja omanäolisusest on näha, et sellele on pühendatud aega ja tekkinud on selge käekiri, mida ei kohta kodumaiste muusikute puhul kuigi tihti.

Siiski on Kaisa ajaga firmale Meta Platforms kuuluvate Facebooki ja Insta­gramiga pahuksisse läinud ning leiab, et see ei tööta enam nii hästi kui varem ja sealne sisu on muutunud toksiliseks. „Paraku on see üks osa meie tööst, mida tuleb teha, isegi kui see ei meeldi.“ Oluline on ka mitte hoida kõiki mune ühes korvis juhul, kui Metaga peaks midagi juhtuma. Kaisal on selleks puhuks tugev infrastruktuur – nii füüsiline kui ka veebi­meedia.

Sten uskus kunagi, et ühismeedia kaudu on võimalik kaugele jõuda. „Nüüd näen, et enne peab inimesel olema mingi tuum, alles siis on ühismeedial mõtet. Heal juhul on seal kolm sekundit tähelepanu püüdmiseks, kuid mida teha selle ajaga siis, kui su ees on Beethoveni 40minutiline klaverikontsert? Youtube’i- või Instagrami-staariks võib tänapäeval saada sisuliselt igaüks – see on kolme sekundi kuulsus, mis kestab ühe päeva. Selle peale aga karjääri ei ehita, vaid ikka kvaliteedi ja oskuste peale.“

Karmen nõustub, et ühismeedias võib ju kuulus olla, kuid see ei tähenda, et publik kohale tuleb. „Ühismeedia sisuloome tuleb paratamatult loomingulise töö arvelt. Tegelen sellega nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Kindlasti saab jõuda rohkemate inimesteni, aga küsimus on selles, mida see annab. Saan aru, et kontserdipaigad ja institutsioonid vaatavad tihti jälgijate ja like’ide arvu ning kuulatavust voog­edastusplatvormidel. Ometi ei peegelda see minu arust seda, kui palju inimesi päriselt kontserdile tuleb.“

„Kujutan ette, et kui oleks väga tugev strateegia ja eraldi tiim, kes ühismeediaga süsteemselt tegeleks ning suudaks selle siduda publiku kontserdisaali toomisega, siis võiks see toimida. Kuid džässmuusika on nišivaldkond, mistõttu ma ei oska isegi ette kujutada, milline peaks olema strateegia, et ühismeedia tooks uusi fänne juurde,“ mõtiskleb Karmen.

Muusikahariduse varjuküljed ja läbipõlemise risk

Intervjueeritavad tunnistavad, et on pidanud kõike, millega nad muusikuna pidevalt kokku puutuvad, peamiselt ise töö käigus õppima, ükski institutsioon neid selleks otseselt ette valmistanud ei ole. Ehkki Karmen ja Sten tõid oma õpiteekonnalt mõned üksikud näited, on muusikakõrgkoolides nii siin kui ka mujal tudengite muusikukarjääriks ettevalmistamises endiselt palju arenguruumi.

„Ülikooli ülesanne peaks olema anda inimestele eluks vajalikke oskusi, näiteks kommunikatsiooni kohta: kuidas anda intervjuud või hoida ja arendada suhteid. See on päris karm, kui magistrikraadi lõpetanutel puudub tulevikust ettekujutus ning nad peavad hakkama kõike enamasti läbi raskuste õppima,“ nendib Sten. „Ometi ei ole see erialaõpetaja ülesanne. Interpreediks saamise juures on juba ainuüksi pillivaldamine nii kohutavalt keeruline ja ajamahukas ülesanne, teatud tehnilise ja muusikalise tasemeni jõudmine võtab palju aega ja energiat. Kui erialatunnis kaob sellelt fookus, võib kvaliteet jääda saavutamata.“

Karmeni kogemus näitab, et kõige olulisemad teadmised, eeskätt rahasse puutuvad ja administratiivsed, tuli omandada iseseisvalt. Ehkki ülikoolis õpetati projektijuhtimist ja ürituste korraldamist, on see väike osa sellest, mis pärast kooli ees ootab. „Mul vedas, et hakkasin juba kooli ajal tegelema sellega, millega pärast kooli jätkasin. Paljud võimalused on minuni jõudnud üsna orgaaniliselt. Ma ei ole pidanud süvitsi tegelema paljude asjadega, millega muusikud paratamatult kokku puutuvad: näiteks, kuidas ise kontserte korraldada või publikut leida. Ehk seetõttu ei ole ma pidanud ka väga teadlikult mõtlema, mis on mu bränd või kuidas ma end positsioneerin. Kõik on kulgenud kuidagi loomulikult, mis on džässmuusikuna suur privileeg.“

Karmen juhib tähelepanu veel muusikute suurele läbipõlemisriskile, mida ta peab süsteemseks probleemiks. „Alustasin muusikakooli viiesena ning olin umbes 25, kui muusikakõrgkooli lõpetasin. Selle aja jooksul ei puutunud ma kokku mitte ühegi psühholoogiga. Kuna tegemist on väga võistlusliku keskkonnaga, peaks seda enam igas kooliastmes olema vaimse tervisega tegelev inimene, kes oskab aidata lavanärvi, eneseusu, motivatsiooni ja elumuutustega toimetulekul. Eriti just üleminekuperioodidel: laste muusikakoolist edasi, sealt kõrgkooli ja lõpuks pärisellu. Koolisüsteemis on kõik justkui turvaline, ent kui astuda sealt ellu, kus võivad ees oodata kontsertide korraldamine, publiku otsimine ja pidev rahasurve, on läbipõlemine väga kerge tulema.“

„Kuna ma ei teadnud oma muusikutee alguses, kui palju teenima hakkan, võtsin alguses kõik pakkumised vastu. Kuus kuud pärast kooli lõpetamist, mis oli niigi stressirohke, töötasin tohutu koormusega: harjutamine, kontserdid, õpetamine. Kui mul oleks olnud keegi, kellega arutada, kas see kõik on jätkusuutlik, oleks see väga palju aidanud.“ Praegu ise Elleri koolis õpetades näeb Karmen, kui palju on noortel hingel. „Õpetajana ei ole mul pädevust neid vaimselt toetada nii, nagu neil õieti vaja oleks.“

* Merli Vajakas, Miks seda mänedžeri veel vaja on? Äkki saan ise hakkama? – Sirp 8. VIII 2025.