Vapra võrdlemine Laimrega on küll mõnevõrra pingutatud, aga selles on oma loogika. Mõlemad töötavad väga enesekeskselt, assotsiatiivse võtte põhiselt ja reaktsioonilisest lähtepunktist: Laimre räägib kahtlemisest kui meetodist, Vapper viitab reflekskunstile kui kunstilisele praktikale, mis põhjustab fikseeritud väärtushinnangutes nihke (Õpetajate Leht 28. I 2011). Nende kahe põhiline erinevus on, et kui Laimre töötab poliitilise ja sotsiaalse provokatsiooni vormis, positsioneerides end provokaatorina, kes manipuleerib tähendusvälja domineerivate elementidega, siis Kalev Vapra tegevus toimib märksa banaalsemal argisuse tasandil. Viimane iseloomustab üldisemalt kogu tingliku Tartu taustaga kontseptualistide koolkonda. Kõige ehedamalt väljendub see minu arvates Martiini loomingus, aga üldsusele rohkem tuntud nimena võib viidata Toomas Thetloffile, kelle teos „Aste”, mis kujutaski endast kolme sentimeetri jagu tõstetud trepiastet, suutis Pariisi näitusel käivitada väikse skandaali.
Vapra võtteks on ise enese käsitlemine teosena, isegi mitte teosena, (sest see viitab pigem kehakesksele enesekäsitlusele à la Billeneeve, vaid fenomenina. Kalev Vapper teeb midagi. Kõige värskemal juhul Kalev Vapper hoiatab. Vapra kui fenomeni mütoloogia üks element on aga tegemise juures väga edukas olla: võita tudengilaulu konkurss, lõpetada kool, saada presidendi vastuvõtule kutsutud, kolmikute isaks jne. Banaalne muutub kokkupuutel nimega Kalev Vapper heroiliseks. Nii mõjus õnnetutel asjaoludel läbi kukkunud suvepraktika ja seda samuti läbikukkunult kujutanud näitus „Kalev Vapper hoiatab. Porkuni on jõudnud Y-galeriisse” (27. II – 4. III Y-galeriis) martüüriumi oreooli.
Vapra meetod on iseenesest üsna lihtne: ta esitab ennast puht retooriliselt kui positiivset kangelast ja toimuvat kui sündmust, kuid vürtsitab seda kõike iroonilise teatraalsusega, mis annab publikule ette väga mängulise suhtumise, mis muudab aga ebamääraseks küsimuse, kas see, mida me nägime, oli nüüd kunstilises mõttes hea või halb, sest see oli ju mäng. Ta ei võta end tõsiselt, me ei võta teda tõsiselt, ent siiski koondub kogu tähelepanu talle. Me justkui teame, mida Kalev teeb, ent tegelikult ei tea me sellest suurt midagi. Kalev Vapper on Eesti kunstiväljal kõige puhtamalt suutnud kehtestada enese kui fenomeni. Mõiste staatuses koolkondlike ühisnimetajaid (Pallas või Non Grata) ja ka samaväärseid autoreid (Jüri Arrak või Kiwa) on meil omajagu, ent nende kõigiga seostub mingi stilistiline nimetaja, mida tavaliselt toetab hulk kanoonilisi teoseid. Kalev Vapral ent on küll hulk stilistilisi tunnuseid, aga need ei seostu mitte konkreetsete teostega, vaid sellega, kuidas Vapper meile midagi esitab. Olgu selleks siis tema koolilõpetamise, koolis õpetamise või näiteks kellegi teise töö retsenseerimise asjaolu. Mis aga Vapraga seonduvas tavateadmises sisuliselt puudub, on teosed. Kalev Vapra argieksistents on tema teos. Vapra võtte geniaalsus seisneb selles, et sellest teadmisest olenemata üritab retseptsioon, ka see artikkel, käsitleda seda, mida ta teeb, kui teost.
