Z-generatsiooni kasvandikuna on minu lapse- ja teismeea mälestused eesti sarjadest ja seriaalidest hajusad, aga suvalise sisu vaatamist ei maksa alahinnata, eriti õrnas eas. Meeles on, et vanaema ja vanaisa juures pidi hästi tasa olema, kui „Aktuaalne kaamera“ käima hakkas. Siis tulid „Pehmed ja karvased“, mille puhul ma hästi aru ei saanud, miks need ei olnud lastele mõeldud. Kõige hirmsam oli kelder, kus Pätsu pea madalal häälel sõna võttis, peale selle kerkivad millegi­pärast silme ette Arnold Rüütel, (toonane) Laine Jänes ja Kristiina Ojuland. Võib arvata, et tumedate nukuülikondade keskel mõne kleidi nägemine oli ühele tirtsule julgustav eeskuju.

Veel on meeles „Kelgukoerad“, mille vaatamist terve nädala klassikaaslastega ootasime; muidugi ka „Ohtlik lend“, mis oli lapsele pööraselt naljakas, ja „Pilvede all“, mis näitas mulle naise eripalgelisuse võimalikkust. Mööda ei saa vaadata ka sarjast „Kodu keset linna“, mida maakana vaatasin ikka huvi ja imestusega: „Ah nii seal Tallinnas siis elataksegi!“ Meeleolu lõid mõnus neoliberalistlik elujärg kõigi mugavustega kodus ja lõputud tüütud tööpäevad kontoris, ka ohtlikud asjad, nagu peretütre uimastisõltlasest peika ja petmine (hirmus!). Kui aga „Kättemaksukontor“ pihta hakkas, olin juba vanem ja see enam hästi ei istunud, ent teismeeas mõnda hooaega siiski irooniliselt vaatasin. Mis seal salata, ekraan oli minu ja ilmselt väga paljude teistegi lapsehoidja – nii oli toona ja on ka nüüd –, seega on moraalipaanika iPadi laste osas minu jaoks vastuoluline.

Ekraanile, täpsemini, telefonidele, mis meie silmamunasid valitsevad, on tehtud ka üks märkimisväärne sari „Kalamaja bluus“. Mainitud loetelu valguses ongi tänuväärne, et 2023. aastal ühismeedias esilinastunud ja Eesti-Soome koostöös loodud lühiseriaal on suunanud oma pilgu ja ekraani noortele. Eriti avaldab muljet, et „Kalamaja bluus“ oskab kõndida libedal jääl – jääl, mis tihti paneb noortele tehtud kultuuri­sisul jalad tudisema. Sari on mõeldud peamiselt kahekümnendate eluaastate alguses noorele, ei ürita meeldida ega olla miski, mida ta ei ole, vaid on kergetes kasvuvaludes, natuke üle võlli kohmetu ja seejuures väga südamlik. Mis sarja puhul võlub, on asjaolu, et vaatajat üleliia sisekaemusesse ei lükata, ent puudutakse olulisi teemasid, lubatakse naerda ja silm võib nii mõnelgi hetkel niiskeks minna. Ja selles kõiges on läbivaks jooneks soe loomulikkus, mis avaldub näitlejatöös, keelekasutuses, olemises, keskkondades. Just seda loomulikkust tuleb siinjuures hinnata, sest noortele kirjutada pole teps mitte kerge, on ju noortefilmid, -sarjad ja -kirjandus tihti veidral pinnasel. Kui enamasti osatakse lapsi ja täiskasvanuid võrku püüda, siis noored silkavad oma ambivalentsuses ja kiires muutumises käest, teismeline ja täiskasvanueelik on meie kultuuris üks kummaline nähtus, keda ei mõisteta (ega isegi püüta) ja nii võib neile mõeldud kultuurisisu puiseks kätte minna. Rääkimata eriti halbadest juhtudest, kui minnakse õpetavaks või lausa moraalitsevaks. „Kalamaja bluusis“ aga lahatakse keerulisimaidki teemasid kergelt, vahetult ja nii, et on ka naljakas, mis ei ole samuti enesestmõistetav.

„Kalamaja bluusi“ esimese hooaja paneb käima pärast-pidu-reaalsuskontroll, mis viib omakorda ebamääraste situationship’ideni, kommunikatsiooniprobleemideni, seiklusteni suguhaigustega, kvääripingeni ja vanemateni, kellega ei saa rääkida. Nii võtabki suurekssaamiselugu oma hõlma alla nii sarjas nähtud isikud kui ka nende­vahelised suhted, mis tasapisi lahti rulluvad ja paika loksuda püüavad. Peategelane Olli (Annabel Tanila) on mõni aeg tagasi kolinud pisikesest Pärnust Tallinna ja õpib EKAs, kus võib vabamalt hingata ja oma pärismina näidata. Kui Olli on lubanud uuele tüdruksõbrale Sofile (Liisbeth Kala), kes on pärit märksa vabameelsemast perest, et viib nende vanemad kokku, variseb plaan siiski koost, olles ühe konflikti ja teise hooaja käivitajaks. Olli on vanematega lävimise minimeerinud, käib vaid paar korda aastas kodus. Isegi kui ta oli juba mõnda aega tagasi kapist välja tulnud, ei ole vanemad valmis seda teemat ette võtma, räägivad nappidel kohtumistel vaid hinnetest (mis on naljakas, sest kes siis EKAs hinnetest räägib), naabritest ja ilmast. Valusat vältiv vanemaliin on post homo soveticus’ele vahest tuttav ka siis, kui kapist välja tulla polegi vaja. Isegi kui Sofi ütleb kallimale „sa ei ole enam Pärnus“, elab Pärnu Ollis edasi.

Ajastu vaim, mida kohtab vahest liiga vähe, rullub samuti lahti loomulikult ega püüa liialt palju teemasid ette kahmata. Vaatamata sellele on rikkust küll: „Kalamaja bluusi“ Tallinn näitab end oma loomulikus mitmekesisuses ja toimib sarnaselt „Pikkade paberitega“^* väikese ajakapslina. Tähtis osa on nii Kalamaja tänavatel, hoone välis- ja siseruumidel (EKA, Tops, Kopli Couture) kui ka kõrvaltegelastest kohalikel (dräägiartistid, muusikud, nanokuulsused ja teised kabajantsikud). Kõige värvilisem, ent ehk ka nurgelisem osa sarjast hõlmab olukorda, kus peategelane Olli satub hoolimata värskest suhtestaatusest sõbranna Monikaga (Maria Valk) kiirkohtingule, kusjuures kohtingukaaslastest kõrvaltegelased on loodud stsenaristiga koos. Stsenarist on usaldanud kõrvalosatäitjaid ja kutsunud nad sarja rikastama: popurrii ei koosne kuivalt kirjutatud tegelastest, vaid on tugevas seoses päris isikutega. Ja kohtumised metsikus keskkonnas ei olegi alati kõige silutumad ja „kringlivabamad“.

Hoolimata sellest ebatasasusest, mis siiski toimis, jääb läbivalt silma stsenaristi ja režissööri Vivian Säde täpne käsi. Kuna tegu on lühisarjaga – üks jagu kestab kuni viis minutit –, nõuab selle elluviimine peent oskust. Alles ei saa jätta midagi üleliigset ja loole peab olema elu sisse puhutud nappide vahenditega – näitamise, mitte pelgalt jutustamisega. Ja „Kalamaja bluusi“ lugu elab. Kui ehk teise hooaja viimane osa jääb pisut õhku, et „nii, mis edasi, kas hooaega lisandub mõni jagu veel?“, avastan, et ju siis ilmutab rahutu huvi tegelaste käekäigu kohta hoolimist, mis on ju alati hea märk.

Tulles viivuks tagasi eesti sarjade loetelu juurde, mis näitlikustab, et kui ühele lapsele oli oluline näha „Pehmetes ja karvastes“ naispoliitikuid, on Eestis kindlasti noori, kes on igatsenud näha peategelastena kvääre ning eakohaselt realistlikuid, kohmakaid ja keerulisi suhteid. Teadmine, et maailm on pehme paik ja kuskil on inimesed, kelle hulka ei pea end mahutama, vaid kõik tuleb loomulikult, on kulda väärt, eriti väiksemates kohtades, kus kitsarinnalisus ja homofoobsus on kodus tavapärane.

Sari on ka äramärkimist pälvinud: mõni nädal tagasi jäi see silma ka Brno festivalil „Serial Killer“, kus „Kalamaja bluus“ võitis auhinna „Quick Killer’i“ kategoorias. Kusjuures YLE kanalites sai esimene hooaeg ööpäevaga 17 000 vaatamist, juuni alguses ületas Jupiteri vaatajaarv 80 000 silmapaari piiri ning võib arvata, et sari on oma eesmärgini jõudes ka somes end laiali paisanud ja elab seal täiesti oma elu.

* „Pikad paberid“, Meel Paliale, 2024.