„Võit Päikese üle“ on Von Krahli teatri ja Saksa etenduskunstnike rühmituse Showcase Beat Le Mot kolmas koostöö. Showcase Beat Le Mot’ lõid 1997. aastal Giesseni rakenduslikus teatriteaduse instituudis õppinud mõttekaaslased. Trupp on eesti avangardi ajalukku jätnud jälje lavastustega „Piraadid“ (2001) ja „Europiraadid“ (2006), mida mängiti koos Von Krahli „vana“ trupiga. Nüüd kutsus Von Krahli teater Saksa „etableerunud avangardistid“ mängima Von Krahli teatri noore ja näljase trupiga. Sakslased valisid alusmaterjaliks futuristliku ooperi „Võit Päikese üle“, tulemuseks publikut kaasav performance-ooper.

Must ruut. „Võidu Päikese üle“ esiettekanne oli 1913. aastal Peterburis. Ooper jäi aastakümneteks unustusse, kuni alates 1980. aastatest on seda aeg-ajalt uuesti esitatud või alusmaterjalina vabalt interpreteeritud. Kultuurilukku on ooper jäänud peamiselt Kazimir Malevitši suprematistliku lavakujundusega: Malevitš kasutas seal väidetavalt esimest korda oma kuulsat maali „Must ruut“. Selles haistsid mänguvõimalusi ka Von Krahli teatri näitlejad: ruutu kasutavad nad humoorikalt kattevarjuna, kehastudes Maale hiilivateks tuleviklasteks.

Vene futuristid nägid oma ooperis ei vähemat ega rohkemat kui teatrile „uue tee“ avamist: „Eesriie rebenes, rebestades teadvuse karjena ühtlasi ka vananenud mõtlemise, ning avas pöörase inimkarja silme ees nii maa kui ka taeva poole viivad teed.“¹ Ooperi põhiidee on inimese võit looduse üle ehk Päikese kui iganenud nähtuse asendamine elektri­valgusega. Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri koostöölavastuses on see idee üksnes hüppelauaks, lavastuse rõhuasetused on mujal. Saksa trupp töötabki just sellisel viisil: lavastuste algimpulsiks on sageli mingi alus­materjal, kuid trupi eesmärk on atmosfääri ja publikust kogukonna loomine. Olles kogenud mitmeid Showcase Beat Le Mot’ lavastusi, nägin ka uues töös tuttavaid performatiivseid võtteid.

Lavastust ette valmistades uurib trupp küll palju teema kohta (seekord näiteks energia, päikesevalgus ja päikese­elemendid), aga tihti sellised uuringud lavastusse ei jõua. Nende sõnutsi oleks siis tulemuseks õpetav või dotseeriv teater, mida nad ei taha teha ja mis nende hinnangul praegu domineerib.² Showcase Beat Le Mot’d huvitab ruumi lavastamine ja täpsemalt: kes on see inimene seal ruumis? Koos töötasid nad küsimustega, kes on inimene, mida tähendab inimene olemine ja kuidas saada inimeseks. Tavapärasest isiklikum suhe publikuga eesmärgina saavutati: etendajad ei ole mingi performatiivse seina taga, vaid me oleme kõik koos siin ja praegu ühes ruumis.

Kui lavastuse kontseptsioon ja stiil tulid kaasa Saksa trupiga, siis Von Krahli teatri noored näitlejad annavad etenduse kui terviku õnnestumisse suurema panuse ning etendajatena on nad põnevamad jälgida. Hästi toimib etenduse algus, kui etendajad ja muusikud tasa ruumi sisenevad.

Hiiliv ja salapärane algus loob erilise atmosfääri. Koos töötab siin tegelikult kolm osapoolt: laval on ka 2006. aastal Berliinis asutatud eksperimentaalsele muusikateatrile pühendunud ansambel Kaleidoskop. Etenduses kõlavad mitmekesised helid, nii naturaalsed kui ka elektroonilised, on loonud Iis­raeli helilooja Maya Dunietz. Nii helilooja kui ka ansambliga on Showcase Beat Le Mot varemgi koostööd teinud ja nendega sobib kokku lavastuse kaootilis-eksperimenteeriv meeleolu.

Publiku kaasamine. Malevitši musta ruudu tagant hakkavad paljad inimesed, Von Krahli teatri näitlejad, salapäraselt ja uskumatult leebelt publikule lähenema. Paari nähtud etenduse põhjal jäi mulje, et selles olukorras ei löönud vaatajad kartma „hirmsa“ osavõtuteatri ees. Nad olid lõõgastunud ja lõbustatud. Etendajad liiguvad aeglaselt publikule lähemale, astuvad nende sekka ja peaaegu sõnu kasutamata saavutavad oma eesmärgi: neil on vaja välja vahetada oma Aadama ülikond ja kasutada publiku hilpe. Kiiresti kattuvad näitlejate kehad pükste, saabaste, kampsunite, mütside, kellade, kõrvarõngaste, sõrmuste, kottide ja muu kraamiga.

Kuna lavastuse esimesed etendused toimusid Berliinis, siis uurisin ka, kuidas hindab lavastust Saksa kriitika. Sakslased on Showcase Beat Le Mot’ loomingut näinud ligi kolmkümmend aastat, nende tagasiside oli küllaltki vaoshoitud. Näiteks sedastab kriitik Erik Zielke, et lavastus näeb välja nagu performance’i–kunst Berliinis aastal 2010. Vanaaegsust tunnetasin etenduste jooksul minagi, küllap seetõttu, et meenus Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri „vana“ trupi paugutamine „Europiraatidega“ aastast 2006. Küll aga kiidavad Saksa kriitikud eesti näitlejaid: „Eesti etendajad veenavad oma võluva mehelikkusega.“³ Julge ja originaalse ideena kiidetakse publikult riiete kokku korjamist ning märgitakse, kui „hingematvalt julgelt ja graatsiliselt varastavad [Von Krahli teatri näitlejad] publikult oma kostüümid kokku“.⁴ Saksa kriitika mõtestab Showcase Beat Le Mot’d kui truppi, kes loob „atmosfäärilisi ja kaasahaaravaid osavõtusituatsioone“.⁵

Kogukonna loomine. Üks Showcase Beat Le Mot’le omane võte on publiku kutsumine lavale sööma-jooma, nii ka seekord. Laval saab hängida ja tšillida, aga ka vabatahtlikult karaoket laulda, anda viisaintervjuu Päikesele elama saamiseks ning lamada laval koos muusikutega. Laval on (kahjuks koledad, aga õnneks taaskasutatud) alumiiniumist aedikud. Etendajad sätivad neid publiku karjatamiseks eri üksusteks. Aedikute kasutamine on muidugi kontseptuaalselt läbi mõeldud, tekitades „meie“ ja „teie“ tsooni ning rõhutades lavastuse ja Showcase Beat Le Mot’ tervikloomingu põhiideed – ajutise kogukonna loomist. Kes asub siin- või sealpool piiri, aedikut, lava? Mis on neis tsoonides ühist?

Suhtlus etendajate ja publiku vahel on detailselt läbi mõeldud. See, et suur osa publikust tormab lavale võileiva- ja kokteilijärjekorda, ei tähenda, et saali istuma jääjad unustatakse. Näitlejad toovad ka saali võileibu ja kokteile, seejuures vestlevad leebelt ning publik saab endale valida rõivaid, kui omad olid näitlejaile antud. Istujatel omakorda oli aga võimalus kuulata „aariaid“ (ikka futuristlik-absurdistlikus võtmes) ja kogeda, kuidas üks näitleja laulab valjult vaid sulle. Seejuures sai teiste inimeste vaatamisest etenduskogemus, kuna lava oli selleks ajaks rahvast tungil täis.

Etenduse lõpus on laval need, kes olid annetanud näitlejaile kostüüme. Näitlejad hoolitsevad riideesemete eest erakordse põhjalikkusega: aurutavad pluuse, eemaldavad kampsunitelt toppe, puhastavad saapaid, isegi parandavad sokke. Samal ajal alustab Saksa etendaja laval asuvas prožektoritega köetud „sauna­laval“ saksa aktsendiga eestikeelset regilaulu „Sink sale proo“. Sellest saab kogu publiku laul ja ühiselt kogetud hetk.

Hierarhiata teater. Showcase Beat Le Mot’ loodu püüdleb hierarhiavaba teatri poole, mis väljendub ka nende suhtumises publikusse. Selline avatud struktuuriga kunstiliselt raamistatud sündmus, kuhu publik on kutsutud külla meeldivalt aega veetma, on ka „Võit Päikese üle“. Kuigi lavastus võib mõjuda mõneti üleeilse avangardina, on sel seejuures moodne kontseptsioon – hoole esteetika, mis on etenduskunstides järjest levinum. Lavastuse kontekstis tähendab see, et etendajad hoolitsevad igati publiku heaolu ja ka nende riiete eest. Mõeldakse selle peale, et kõik tunneksid ennast hästi. Atmosfäär on hedonistlikult positiivne.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et niivõrd rikkalikult, eri viisidel publikut kaasav lavastus on meie teatripildis harv. Kui eelmised Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri koostööd „Piraadid“ ja „Europiraadid“ algatasid suisa uue, performance’i-teatri suuna⁶ ning jäid säravate ja mõjukatena Eesti nüüdisteatri ajalukku, siis „Võit Päikese üle“ küllap nii võimas pole. Seekordne koostöö on aga loonud uue performance’i-teatri alasuuna – performance-ooperi.