Lähiriikides tehakse vahel pentsikusi, mis meie meediasse ei jõua – nii pole meil seni räägitud sel sügisel valminud Rootsi kultuurikaanonist. Tõesti, Pipi Pikksukk, Vasaloppet ja IKEA on nüüd kanoniseeritud! Aga ka nobelistid Lagerlöf, Lagerkvist ja Tranströmer, Nobeli auhind ise, Linné taksonoomia, mitmed religioossed tekstid ja Faluni vasekaevandus. Lisaks panid rootslased pihta rootsikeelse Soome luuletaja Edith Södergrani, kel polnud Rootsiga pistmist. Kultuurikaanon oli paremääre, Rootsi Demokraatide südameasi, ja et parlamendis nende toetust võita, lisas praegune konservatiivne valitsus projekti koalitsioonileppesse. Komisjon töötas paar aastat, ühel liikmel sai mõõt täis ja ta lahkus, Rootsi Akadeemia ei tahtnud algusest peale asjaga tegemist teha. Septembris anti kaanon lõpuks pidulikult üle moderaadist kultuuriministrile Parisa Liljestrandile.
Paljud kritiseerivad kaanonit selle põhjal, mis sinna kuulub või ei kuulu: pahandatakse, et pole ABBAt või lihapalle, või et kaanonisse kuulub vaid üle 50 aasta vana kultuur ja et naisi on seal üle kolme korra vähem kui mehi. Õnneks leidub neidki, kes peavad kaanoni fikseerimist juba ideena jaburuseks.
Aga Rootsi kultuurikaanon pole esimene omataoline: Taanis loodi selline juba 2006. aastal, konservatiivist kultuuriministri Brian Mikkelseni ajal. Seitsme valdkonna komisjonid valisid kaanonisse 108 teost, mille autorite seas olid Andersen, Kierkegaard ja Blixen, heliloojatest Carl Nielsen; kaanonist leiab Jørn Utzoni kavandatud Sydney ooperiteatri, aga ka Lars von Trieri „Idioodid“ aastast 1998, nii et Taani kaanon jõuab kaasaega välja. Palju kriitikat saanud kaanon jäi peagi sinnapaika, siiski rõhutas ajaleht Berlingske, et tegu on olulise verstapostiga, sest „mittesotsialistlik“ valitsus oli ometi julgenud midagi ette võtta: tunnistada, et mõned teosed on paremad kui teised ja et elu globaliseerunud maailmas ei tähenda, et „meil poleks õigust rahvuslikule uhkusele“.
Aastast 2006 on olemas ka Hollandi kaanon, Canon van Nederland, mis on pigem küll koolihariduse tarvis koostatud ajalooteemade kogum. Kaanoni loomise olevat tinginud haridusameti tuvastus, et hollandlaste teadmised oma maa ajaloo ja kultuuri kohta on hirmsasti alla käinud. 2020. aastal tehti kaanon mitmekesisemaks, ent samavõrd kui pedagoogilist tööriista on selles nähtud rahvuslikku müüdiloomet.
Kuidas on Ida-Euroopaga? Kas postsotsialistlikke riike on natsionalismi pärast nii palju hurjutatud, et nad vaevalt söandavad riigi tasandil selliseid rahvusliku enesetunnustamise ja valge mehe saavutuste nimekirju punuda? Nii võiks oletada, aga elu on avastusi täis: nimelt on lätlasedki 2007. aastal lansseerinud kultuurikaanoni, mis sisaldab 99 teost 8 valdkonnast; 14 kirjaniku seast leiab kaks naist (Visma Belševica ja Regīna Ezera). Kaanoni veebilehel on ära toodud 11 funktsiooni, mida see võiks täita, sh kultuuri prestiiži tõstmine.
Ei saa salata, et kanoonilisi nimekirju on põnev vaadata – kas seal on need, keda ma arvan? Ent tuleb rõõmustada, et Eestis ametlikku kultuurikaanonit pole, olgugi meil tehtud äpardunud brändiloomise katseid (meenutagem 13 miljonit krooni maksnud „Welcome to Estonia“ käkki ja nn oksendavat siili, rändrahnu-brändi, mille hind oli 250 000 eurot).
Tiit Hennoste kirjutab artiklis „Kaanon. Kaanan“ (1997), et kirjanduslik kaanon, ehkki mitteametlik ja implitsiitne, on paljude teadlike valikute tulemus: „Kuid neis valikutes toetutakse ikkagi mitmesugustele teooriatele ja ideoloogiatele, mitte mingile hea kirjanduse mallile.“ Vaat nii. Kui meil oleks ametlik kaanon, ei tahaks ma küll sellesse kuuluda, juba solidaarsusest mittekuulujatega.
Või siis … Oleme kogenud, et kultuuriministeerium kipub palkama inimesi, kes sööstavad kallale valdkondadele, milles nad sugugi pädevad pole (nagu laenutustasud ja Autorihüvitusfond). Ehk võiks ministeerium selle asemel poole aasta kaupa tööle võtta kolm vabakutselist kümnest valdkonnast, moodustada neist komisjonid, mis looksid värske Eesti kultuurikaanoni iga kuue kuu tagant? Nõnda oleks meie kaanon dünaamiline, ühel hetkel valitaks „Tõe ja õiguse“, Arvo Pärdi ja Konrad Mäe asemele midagi muud, pidevalt oleks põnev, suveniirsärkidele trükitaks uusi nägusid ja vabakutselised saaksid teha (hästi tasustatud!) tööd.
