10. mail avati järjekordne Veneetsia biennaal, sel aastal on järg taas arhitektuuri käes. Tänavuse biennaali peakuraator on arhitekt ja teoreetik Carlo Ratti ning pealkirjaks „Intelligentsus. Loomulikkus. Kunstlik. Ühine“ ehk „Intelligens. Natural. Artificial. Collective“¹. Käsitletakse arhitektuurivalla ideid ja projekte, mis võiksid kliimakriisile leevendust pakkuda. Suur osa näitusest baseerub prototüüpidel, mille seas osa on nutikad, esteetilised, pärandkultuurile toetuvad uued materjalid või seadmed, ent tohutu väljapaneku läbimise järel on oht, et nähtu valgub samasuguse lähtepunkti tõttu üheks suureks hajusaks massiks.

Nobedad näpud ja missivoor

Ühes biennaaliga avati Eesti rahvuspaviljon, mis vastab selgelt tänavusele teemapüstitusele, ent rõõmustab otsekohesuse ja konkreetsusega. Paviljoni korraldajaks oli erandkorras valdkondlike arutelude ummikseisu jooksmise tõttu kultuuriministeerium, komissariks arhitektuuri- ja disaininõunik Johanna Jõekalda. Õnneks ei ole erand tähendanud kompromissi: näituse „Las ma soojendan sind“ kuraatorid on koostanud ekspositsiooni, millel on potentsiaali kõnetada oma päevakajalisusega ükskõik millist Eesti inimest, kes elab enne 2000. aastat kerkinud kortermajas. Näituse suurepärane asukoht otse Veneetsia laguuni ääres biennaali põhipaikade Arsenale ja Giardini kõrval on ka sümpaatselt kujundatud, äratades tähelepanu nõudlikumaski arhitektuuri­publikus.

Näituse „Las ma soojendan sind“ keskmes on kogu Eestit haaranud renoveerimismaraton, mis algas 2022. aastal Kredexi ehk praeguse nimega Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) vahendatud toetusmeetmega, mille raames eraldab riik kuni 2027. aastani mitme rahastusvooru kaupa korteriühistutele 330 miljonit eurot Euroopa Liidu fondide kaudu saadud raha. Euroopa Liidu tasandil on rekonstrueerimistoetus seotud liidu eesmärgiga saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Selle toetusega saavad korteriühistud katta hoone renoveerimise maksumuse kuni 55 protsendi ulatuses. Olulisimaks tingimuseks on korterelamu energiatõhususe tõus vähemalt klassini C. Nõudeid on veelgi: korteriühistu peab läbima hankerägastiku, saama nõusoleku korteriomanikelt ning võistlema teiste kandidaatidega kas nobedate näppude voorus või, nagu äsja välja tulnud kliimaministeeriumi info sätestas, nn missivoorus, kus koostatakse taotlejate pingerida. Tegu on küll hea võimalusega kortermajad korda teha, ent toetust saab ikkagi vaid osa nn abivajajatest.

Siinne nõuete ja tingimuste lühikirjeldus võis ajada juba kannatamatumal inimesel juhtme kokku ning, olgem ausad, seda EISi toetusmeede kohati teebki. Ometi on see mõeldud suurele osale Eesti elanikkonnast, kes, soovides oma kodu korda teha, peavad kehastuma projekteerijateks, projektijuhtideks, lobistideks ja lõpuks ka ehitajateks. Eesti paviljoni kuraatorid on toonud selle ehitus- ja arhitektuurivaldkonna kitsaskoha ausalt tähelepanu keskmesse ning koos kirjanik Märten Rattasepaga, kes on renoveerimise kitsaskohad sõnastanud teoseks pealkirjaga „Korterelamu tragikomöödia“. Eesti näitus jaguneb kolmeks osaks. Üks on tragikomöödia, mis on lugemiseks väljas paviljonis või kataloogis. Teine osa on näitus paviljoni sees, mille peamine eksponaat on kuraatorite tehtud korterelamute makett. Kolmas osa äratab ehk kõige rohkem tähelepanu: see on väline soojustuskiht, mis on paviljonihoonele ehk Veneetsia palazzo’le külge poogitud. Kolme osa saab vaadata eraldi ja koos.

Tragikomöödia

Veneetsias ebatavaline soojustuskiht kutsub külalise palazzo’sse sisse, sest mõjub osale publikule ahvatlevalt, teisele räigelt. Arvata võib, et Euroopa põhjapoole elanikele on säärane soojutuslahendus küllaltki tuttav, ent lõuna­eurooplane võib valgetest lamedatest soojustuspaneelidest kohkuda, eriti Veneetsia linna pastelse ja detailirohke fooni taustal. Põhjamaisele pilgule paistab hoonele paigaldatud soojustuskiht isegi üsna maitsekas, võrreldes paneelidega, mida üle Eesti magalapiirkondades kohtab. Siin oleks võinud minna isegi kraad kangemaks, kasutada näiteks värvilist ja läikivat mosaiikkrohvi, ent Veneetsia ja biennaalipubliku huvides on valitud mõjuv kesktee valgete paneelidena. Soojustuspaneele on võimalik hinnata ka laiemalt kui pelgalt mõõtkavas kole-ilus. Paviljoni avamisel selgus, et Eesti näituse jaoks toodetud soojustuskiht ja seda hoidev karkass on tehniliselt suhteliselt keerukad, pälvides tootja esindajalt remargi „Siin on arhitektid mängus!“. Üks näituse eesmärk on sellega justkui täidetud.

Paviljoni sees hakkab maketi ja väikese väljapaneku najal hargnema nii­nimetatud korteriühistu tragikomöödia, mis selgitab kuraatorite valmistatud värviküllast maketti, aga jääb kestma kataloogi kaante vahel. Tragikomöödia tegelased on elulised: korteriühistu esimees, renoveerimise poolt ja vastu elanikud, projekteerija, pangaesindaja ja linnaametnik. Olnuks ehk liiga spetsiifiline, kuid puudu on tehniline konsultant, kes on aga EISi renoveerimismaratonis võtmeisik: selleks et saada renoveerimistoetust, on korteriühistul kohustuslik palgata endale tehniline konsultant, kelle ülesanne on ühistu juhendamine toetuse saamisel ja renoveerimisprotsessi juhtimine.

Tragikomöödia on jaotatud kuueks peatükiks, milles kajastub korteriühistu (juhatuse) tegevus jõudmaks maja renoveerimiseni. Lähtepunkt on korteriühistu üldkoosolek, mis võib Eesti näitel olla üsna ajamahukas jant. Olen ise korteriühistu juhatuse liige ja tragikomöödias kirjeldatud situatsioonid tulevad tuttavad ette, osa on lausa kriipivalt sarnane sellega, mis toimub päriselus. Teksti on jõudnud korteriühistu liikmetele teada asjad, nagu renoveerimis- ja laenuotsuseks vajalik osalejate kvoorum ja 51 protsenti poolthääli, korteriühistu seadus ning kohtumised linnaametnike ja pangaga. Tragikomöödia narratiiv on lineaarne, järgitakse ühistu tavapäraseid samme: kõigepealt üldkoosolek ja hääletus, kohtumine erisoovidega elanikega, arutelud naaberkinnistu omaniku(e)ga ning konsultatsioonid linnavalitsusega.

Kuraatorite uurimistöö on kiiduväärt, sest tragikomöödia situatsioonid ja tekst on võetud elust enesest: kirjeldatakse vanemate elanike vastuseisu renoveerimisele, üürileandja suva-suhtumist ning linnaametnike pedantset ja arrogantset hoiakut. Pisut küsitavad on liigsed üldistused. Nimelt jääb mulje, et elanikud eelistaksid peaaegu alati renoveerida oma äranägemise järgi ega soovi kaasata arhitekti või professionaalset projekteerijat. Põhiväide on justkui, et arhitektid on renoveerimisplaanist välja lülitatud. Tegelikult pole see EISi toetuste puhul, mille laineharjal kogu renoveerimine sõidab, isegi võimalik. Kutsekvalifikatsiooniga arhitekti või projekteerija koostatud renoveerimisprojekt on kõige alus, et üldse toetust taotleda, see kajastub toetuse meetme põhitingimustes.² Teine üldistus keerleb elanike hoolimatuse ümber ühisruumi suhtes. Tragikomöödiast ja näituse kaastekstist kumab seisukoht, nagu ei hoolitaks püha eraomandi kõrval muust kui oma korterist. Kõik, mis jääb korteri­uksest kaugemale, ei ole aega, vaeva ega raha väärt. Julgen arvata, et valitseb vastupidine tendents: kortermajade elanikud panustavad üha rohkem näiteks ühiste haljasalade rajamisse ning pelgalt linnavaatluse tulemusel võib märgata, et Tallinna kortermajade trepikojad on lukus ja otseselt prügi maas ei vedele, kui, siis harva. Kortermaja ümbritseva haljasala murekohad peituvad mujal, näiteks selles, et Tallinna linn nõuab kindlat arvu parkimiskohti elanike ja korterite kohta ning on sidunud sellega muu hulgas „Rohelise õue“ toetusmeetme, mistõttu kaotab nii mõnigi hoov oma roheluse parkimiskohtade tarbeks.

Soojaks ja korda

Näitusel ja kataloogis on käsitletud peamiselt tüüpprojektide järgi ehitatud paneelmajadega magalaid. Mitme fotograafi³ piltidest koostatud fotoessees näeb nii Lasnamäed, Mustamäed kui ka Annelinna. Selle elamufondi rekonstrueerimine on aga mõnevõrra lihtsam, ühtlasi on selle puhul võimalik tehaseline rekonstrueerimine, mis tähendab, et tehases on tehtud soojustust, aknaid, ventilatsioonitorustikku ja lõppviimistlusega fassaadi sisaldavad välisseinaelemendid juba valmis ning need kinnitatakse lihtsalt renoveeritava hoone külge. Selliste paneelidega on osaliselt soojustatud ka Eesti paviljon Veneetsias. Keerulisem on toimetada hoonetega, mis asuvad näiteks miljööväärtuslikul või muinsuskaitsealal, kus tuleb ühtpidi järgida rangeid nõudeid, mis mõjutavad eelkõige tänavapoolsete fassaadide soojustamist, teistpidi tuleb täita EISi tingimused, et üldse toetust saada. Sel juhul kerkivad esile hoopis teistsugused intriigid.

Loomulikult pole võimalik ühe näitusega osutada tähelepanu kõigile renoveerimisega seotud kitsaskohtadele ning pakkuda neile lahendusi, eriti veel siis, kui tegu on rahvusvahelisele publikule mõeldud arhitektuuribiennaaliga. Lige, Liiva ja Männa koostatud „Las ma soojendan sind“ toob renoveerimisega kaasneva murede ja rõõmude teemapaleti sisukalt, haaravalt ja maitsekalt esile, aitab teadvustada, et see teema puudutab väga suurt osa elanikkonnast nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Ehk suunab see näitus ka otsustajaid ja rahajaotajaid tegema muutusi, et renoveerimiseks vajalike finantside saamine poleks nii bürokraatlik ning, mis peamine, protseduur oleks arusaadav ka neile, kes pole tegevad ehitus- ja arhitektuurivaldkonnas. Vaid nii saavad majad ühtaegu soojaks, aga ka kenasti korda. Praegu on aga põhjust rõõmustada, et Eesti paviljon torkab arhitektuuribiennaalil silma paljude teiste väljapanekute seast päevakajalise teemavaliku ja konkreetse sõnumi poolest.