Kuidas Eesti esindajad ka ei pingutaks, maailma tähtsate juttudes ja dokumentides jagub tähelepanu Eestile harva ja ka siis kõrvallauses. Nädalaid on kaevatud kurikuulsas Epsteini andmekogus, kuid endiselt ei ole tuvastatud ühtki Eesti printsi või miljonäri, kes oleks ägedate orgiate toimumispaikades aia taha vaatlejakski pääsenud. Asjaolu, et mingi alama astme inimkaupleja korra Riias missivõistlustel ka mõnele osalenud eestlannale pilgu peale heitis, pakub väga nõrka lohutust.

Spordirindel on olukord parem. Paari­kümne aasta eest kurtsid reporterid alatasa, et „meie sportlased rahvusvahelisse telepilti ei pääse“. Tehnika areng on selle vea nüüdseks parandanud. Olgu sooritus kui tahes kesine, otsepilt võistlusel piinlevast ja äparduvast Eesti sportlasest tuleb koju kätte ning temaga saab reaalajas kaasa kannatada. Taliolümpiamängude sündmused Itaalias Alpide lõunaküljel toidavad nõnda rahvuslikku alaväärsuskompleksi kenasti kuni iseseisvuspäevani välja.

Mäestiku põhjakülje all Münchenis, kuhu sel nädalavahetusel kogunevad korralisele julgeolekukonverentsile kuju võtva „uue maailmakorra“ peaarhitektid, Eestil sama õnne ei ole. Naba on ammu paigast tõmmatud, kuid globaalse mõõduvõtmise tulipunktide nimekirja ikka ei pääse. Müncheni konverentsi eelaruande Euroopa peatükist võib tugeva soovmõtlemise tiivul kaudselt Eesti välja lugeda, sest kirjas on: „Mõne luureameti hinnangul võib Venemaa oma relvajõu „regionaalseks sõjaks“ Läänemere ruumis taastada kahe aastaga potentsiaalse vaherahu algusest Ukrainas ning „lokaalseks“ ühe naabri vastu kuue kuuga“. Pole öeldud, kas see üks on Soome, Eesti, Läti või Leedu, aga arvestades USA soovi Ukrainas rahu jõustada juba sel kevadel on Eestil 25% võimalust sõda jõuluks koju kätte saada. Paanika alaku!

Või siis pigem mitte. Müncheni julge­olekukonverentsil võib ju olla vägev maine, kuid ennekõike on tegu poliitturismi tüüpsündmusega, väikese, ent korraldajale turismi madalhooajal tõhusa rahamasinaga, mis on nii hästi sisse töötatud, et sisukuse nimel pingutamist ei pea enam teesklemagi. Konverentsi peateemasid sisse juhatava eelaruande Euroopa peatükk, mille autoriks keegi teistkümmend aastat arvukates mõttekodades ringelnud ja Euroopa kriisihaldusest Aafrikas väitekirja kirjutanud doktor Nicole Koenig, osutub lähemal vaatlusel täielikuks haltuuraks.

Teksti rikastamine allikaviidetega lisab sellele teatavasti kaalu, näitab fakti­truudust ja usaldusväärsust. Kui aga allikad on lahjad, kaudsed või anonüümsed, läheb vastupidi, nagu antud puhul. Õigupoolest ei saa doktor Koenigi kirjatööd nimetada aruandeks, pigem annab see välja tudengireferaadi mõõdu. Meie oma ekspert Rainer Saks oleks poole päevaga hoopis sisukama kirjutanud, kui oleks tellitud. Eeltsiteeritud väide pärineb näiteks ühest aastatagusest arvamusloost ajakirjas Economist. Peatüki 47st kasutatud allikast lõviosa moodustavad ajakirjanduses, sealhulgas Brüsseli peamises kuulujutulehes Politico ilmunud lood ja mõttekodade kiirhinnangud veebilehtedel, sekka ametiasutuste pressiteateid. Peaasi et kontekstita väited annaksid kokku ühe sidusa, autori eelarvamustel ja oletustel rajaneva loo. Mil moel sobib see referaat aga riigijuhtide, diplomaatide ja teiste otsustajate mõttevahetuse lähtekohaks? Nulltase, kui sedagi, mistõttu loodan, et me kohalikud huvilised, arvajad ja juhtkirjanikud Münchenis kõneldavast nädalavahetusel leili ei lähe. Et ei kukuks sama plassilt välja nagu viimati president Alar Karise napi väljaütlemise hukkamõistval väär­tõlgendamisel.

Kuid kus tuli kõige suurem, seal vesi kõige lähem. Imelise täpsusega ajastatud infooperatsiooniga kustutas Eesti välisluureamet Münchenis põlema tõmmatud tiku. Ameti teisipäeval avaldatud ning peadirektor Kaupo Rosina päevapikkuse meediamaratoniga toetatud ülevaates „Eesti rahvusvahelises julge­olekukeskkonnas 2026“ edastatakse muretsejatele rahustavam (mõne some kõlakoja tõlgenduses petlikult uinutav) sõnum. Avaakord kõlab: „Välisluure­ameti hinnangul puudub Venemaal kavatsus Eestit või mõnd teist NATO liikmesriiki eelseisval aastal sõjaliselt rünnata. Tõenäoliselt jõuame sarnase hinnanguni ka järgmisel aastal.“

Võtkem rahulikult, armuaeg on antud. Müncheni ja Tallinna hinnangute erimeelsus seisneb selles, et ühe arvates „võib suuta ja järelikult ka kavatseb“, teise meelest aga „kavatsus puudub, sest ei suuda, kui meie sihikindlalt kaitse ja heidutuse lävepakku aina kõrgemaks ehitame“.

Mingil määral läheb välisluureameti ülevaade siiski iseendaga vastuollu ja on tasakaalust väljas. Tore oleks ka, kui amet jagaks lahkemalt allikaviiteid. Jah, luureandmed võivadki olla kogutud otse põllult ja allika avaldamine tähendaks andmekorje lõppu. Pole põhjust uskuda, et Venemaa kubiseb välitöödel Eesti spioonidest, kes, märkmik käes, vabriku väravate juures iga väljuva mürsu või drooni kohta kriipsu tõmbavad. Seega peab näiteks kinnitus, et Venemaa on nelja aastaga kasvatanud kahurimürskude tootmist 17 korda, pärinema muust allikast – ja seda tahaks kontrollida. Pealegi, kui arv klapib, siis mitu protsenti neist ka töökorras on ja kas nende lennutamiseks ikka piisavalt torusid leidub?

Luure soov on kodanikke rahustada rohkete näidetega selle kohta, et Venemaa kukub järjekindalt läbi kõiges, mida võtab ette oma imperialistlike ambitsioonide saavutamiseks, enda taaskehtestamiseks üliriigina. Kui aga ülevaate seitsmest peatükist viis on pühendatud Venemaale ja lisaks üks Hiinale, tekib küsimus, miks sellest nii pikalt ja lopsakalt kirjutada, kui tegu on küll ressursimahukate, kuid luhtunud sepitsustega. Samavõrra, kui on tarvis siinse rahva mingi osa hulgas kummutada müüti Venemaa vägevusest, peaks tegelema ka Euroopa nõrkuse ja saamatuse müüdi väljaloputamisega. Kuid ülevaates puudub peatükk „Euroopa tugevus“, kus kirjeldataks juba saavutatut ning tugevdataks usku Venemaa seljatamise päeva vääramatusse lähenemisse.

Euroopa Liidu välispoliitika juht Kaja Kallas jõudis ses küsimuses luurajatest ette, kui andis teada, et saab lähipäevil valmis ja esitab liikmesmaade valitsustele nimekirja nõudmistest Venemaale seni kokku leppimata läbirääkimistel. Esialgu mainis Kallas ainult humanitaar- ja relvastusküsimusi, röövitud Ukraina laste tagastamist ja armee suuruse piiramist, aga hea algus seegi. Kui tahta signaliseerida, et tulevastele läbirääkimistele läheb Euroopa jõupositsioonilt, on ainuvõimalik enne algust käia välja mitte ainult Ukrainaga piirduvad, vaid kõiki suhtesfääre hõlmavad maksimumnõudmised, sealhulgas isegi jaburad ja utoopilised, millest loobumist saab näidata suuremeelsusena.

Katussõnum Moskvale on, et kui kohe pakutavate tingimustega ei lepita, läheb edasi ainult hullemaks. Kui praegu pääsete tuumarelvast loobumisega, siis paari aasta pärast ei lubata teile enam püssitikkugi. Kui Vene armee ei hakka viivitamatult taganema oma riigi praegustesse piiridesse, leiavad selle riismed end aasta pärast talvitumas Borodino lumeväljal. Teadke, et esimesena ründamise tabu demokraatlikes riikides aasta pärast enam ei kehti ning teile igiarmas Suvorovi õpetus rünnakust kui parimast kaitsest vajub teie peale lömastava raskusega. Ja üleüldse on allaandmiskõnelustele pääsemise eeltingimus Euroopas koostatud tekstiga Venemaa uue põhiseaduse jõustamine ning ausate presidendi- ja parlamendivalimiste läbiviimine. Ainsad, kes selliste ratsionaalsete nõudmiste peale läbi põleda ja hulluks minna võivad, on elukauged mõttekodade tegelased. Ja saabki õhk puhtamaks.