Kas oled teinud endale teed, tassi kuhugi lauanurgale unustanud ja avastanud selle alles siis, kui see on täiesti jahtunud? Tassitäiel teel võib olla erinev psühholoogiline hind: üks hind siis, kui teesoovi korral kaevad lumelabidaga tee kuuri juurde, tood puud tuppa ja teed tule alla, seejärel kühveldad lahti kaevutee, vinnad ämbritäie vett, ajad pliidil veekannu keema ja valad kuuma vee tassi; teine hind, kui täidad kiirkeedukannu ja vajutad nuppu. Nende kahe tee ununemistõenäosus on erinev. Mis see on, mis meie unustamist ehk tarbimiskäitumist muudab? Millal me kaldume tarbima lõdvema randmega? Üle saja viiekümne aasta on mingi tegevuse uuendusliku lihtsustuse säärast mõju nimetatud Jevonsi paradoksiks.

Nagu iga nähtust, on ka Jevonsi paradoksi hea ise avastada, kui peaksid sõnastama, miksõieti teine teetass ununeb kergemini lauanurgale. Ununenud teetassi näiteid on meie ümber lõputult. Kui valgustustehnoloogia tõi kasutusse leedlambid, kuidas see mõjutas lampide kasutamist? Kui toimus üleminek paberita asjaajamisele, kuidas see mõjutas dokumendimajandust? Kui tehnoloogia hüppas filmilindiga fotoaparaatidelt digifotograafiasse, kuidas see mõjutas pildistamisharjumusi? Kui Eestis oleks tuumajaam, mis kataks suure varuga kogu riigi suureneva energiatarbimise, kuidas mõjutaks see rahva ja ettevõtete energiatarbimist?

Selge, et meil on nüüd rohkem, sh täiesti mõttetuid, lampe. Rohkem dokumente (mõtle, kui kogu tööarvuti sisu oleks prindituna riiulis!). Rohkem fotosid. Ja praegusega võrreldes veel suurema energiakülluse korral tarbiksime seda mõistagi rohkem ja seega oleks kogu materiaalne jalajälg ja keskkonnamõju veel suurem. Samalaadseid näiteid võib tuua ka toiduainetööstuse ja rõivatootmise tehnoloogilise arengu kohta: me sööme, raiskame ja viskame ära rohkem kui kunagi varem, kuna iga ühiku väärtus on tänu tootmise tõhususele nii rahaliselt kui psühholoogiliselt üsna väike.

Meil on jätkuvalt vaid üks paar silmi, üks keha ja üks magu, mis ei vaja ööpäeva jooksul tingimata varasematest aegadest rohkem leedidega kaetud riiuliservi, ülestikku ülikondi ega suuda ära süüa iga päev aina rohkem – ja seda hoolimata tootmise tõhususest tehnoloogiliselt arenenud maailmanurkades.

Jevonsi paradoks on tähelepanek, et iga tootmist tõhustav tehnoloogiline uuendus rattast tehisaruni viib mitte ressursside kokkuhoiuni, vaid ressursside kasutamise ja seega ka keskkonnamõju (kohati meeletu) kasvuni. Seda kirjeldas 1865. aastal esimesena majandusteadlane William Stanley Jevons. (Huvitaval kombel nimetatakse Jevonsi paradoksi, võib-olla lugupidamisest selle sõnastaja tegevusala vastu, majandusnähtuseks, mis jätab mulje, et majandus on psühholoogia haru.)

Jevons oli tähele pannud, et tehnoloogilised uuendused, mis võimaldasid sütt kasutada efektiivsemalt, laiendasid söe kasutusvaldkonda, viies söevajaduse mitte alla-, vaid ülespoole. Käepärasema näitena: odavam bensiin, säästlikumad autod, taskukohasem lendamine tänu tõhusamale tootmisprotsessile (kui naftatootmise subsideerimise kõrvale jätta) ei vähenda sõiduhulka, nii nagu ka tehisaru parem kättesaadavus ei sunni seda vähem kasutama.

Jevonsi paradoksi puhul peab meeles pidama selle kahetist mõju ressursside raiskamisele. Esiteks tõuseb ühes valdkonnas tehnoloogiline efektiivsus ja selles vallas võidaksegi korraks ressurssi kokku hoida: nõudepesumasin võtab vähem vett, valgustamiseks ette nähtud energia ei küta ruumi, riiulid ei pea olema täis entsüklopeediaid. Jevonsi paradoks kui psühholoogiline nähtus astub mängu seeläbi, et meile tuttavates sotsiaal-majanduslikes keskkondades suunab suurem efektiivsus ja sellega kaasnev odavus meid tooteid ja teenuseid nii tootma kui tarbima kordades rohkem ja kavandatud keskkonnasäästu ei tule. Summa summarum tarbime rohkem ressursse kui enne tehnoloogilist edusammu. Teiseks: keskkonnamõjud on ka kaudsed, ilmnedes tehnoloogiauuenduse mõjul teistes valdkondades, teiste materjalide, teises kohas tekkiva energiakulu ning teist tüüpi saasteainete näol. „Energiatõhusate“ leedlampide paiknemine talveperioodil igas mõeldamatus kohas viib valgustustehnoloogia kogumaterjali- ja tootmiskulu peergude, gaasilampide ja elektripirnidega võrreldes üles, sest ka leedlambid koosnevad materjalidest. Või mida intensiivsem ja efektiivsem on põllumajandus, seda enam kaldub see mõjutama veesüsteeme; väetiste odavnemisel kipub suurenema nende kasutus. Mida tõhusam on tehisaru assistent, seda kulukam on seda luua, seda enam on päringuid ja seda suurem on tehisaruvestluste hulk ja seega keskkonnamõju.

Jevonsi paradoksis põrkuvad tehnoloogia, psühholoogia ja majandus. Me teeme heas usus tehnoloogilise uuenduse, eeldades, et see konkreetne valdkond tõhustub ja kõik läheb paremaks. Elamise viise saab vaadata teistsugusest vaatenurgast, küsides, kas ja mis tingimustel tehnoloogiline uuendus ei pane meid rohkem tootma, tarbima ja raiskama.

Kas ressurss saab olla püha? Mottainai artikli pealkirjas tähendab jaapani keeles midagi sellist nagu „milline raiskamine!“ ja selles karjatuses on kahetsust. Kuigi XIII sajandisse ulatuva mõiste tähendusväli on laiem, on üks selle peamisi tähendusi nördimus või kahetsus ressursside raiskamise pärast, ent ka aukartus ja tänulikkus ressursside suhtes, on need siis materjal, loodus, aeg või inimese kätetöö. (2025. aastal lisati see Oxfordi inglise keele sõnaraamatusse – mis peaks osutama, et mõiste on vajalik ja et omakeelset sõna selle nähtuse kohta ei olnud.) Lugupidamine igat tüüpi ressursside vastu – asjade lõpuni kasutamine, nende parandamine ja lappimine, lastele asjade hoidmise õpetamine, taldriku tühjaks söömine, teiste inimeste aja austamine, „Prügi aardeks“ ja „Tasuta asjad“ kogukonnad Facebookis –need kõik on mottainai-maailmanägemise näited.

Zero-waste-eluviis on üks selle vasteid. Võib küsida, kas mottainai näol on tegemist tehnoloogilise innovatsiooniga. Definitsiooni järgi on, sest tegu on täiustatud (tehnilise) lahendusega, mis muudab ressursikasutust. Ühiskonnast leiab eri ajastutest ja maailmanurkadest näiteid, kus tehnoloogiline innovatsioon ja mottainai käivad koos ning seega Jevonsi paradoks (eriti) ei ilmne. Ilmselt tuntuimaid, ehkki võib-olla idealiseeritud, on Jaapani elukorraldus Edo ajastul ning sealsed näited tekstiili, paberi, metallurgia, metsanduse, põlluväetiste ringkasutusest.

Olemuselt erineb mottainai kokkuhoiust, mille eesmärk on hoida kokku saavutamaks sel moel midagi muud, nt reis, haridus, kinnisvara. Kokkuhoidlikkus kogub – enamasti raha, mille eest tarbitaval on üldjuhul keskkonnamõju (välja arvatud heategevuse või keskkonnahoiu heaks kogudes või kokku hoides). Mottainai aga on säästlikkus asjana iseeneses, materjalide iseväärtuse tõttu. see on tunne, mida osad inimesed tunnevad, kui kraanist vesi asjata jookseb: me ei mõtle mitte veearvest, vaid hakkame üle keha sügelema mõttest, et puhas vesi läheb raisku. 

Kuidas tehnoloogiline areng ja mottainai kokku käivad? Miks (just meie) langeme Jevonsi paradoksi ohvriks? Kõik ühiskonnad ju ei lange. Siiski tabab meidki mottainai, kui ressursse tajutavalt napib. Näiteks kui oleme välisühendustest isoleeritud saarel, kui kannatame okupatsiooni all, kui oleme ressursid üle kurnanud, kui oleme lume- või muud moodi vangis. Täna napib meil ressursse juba karjuvalt – oleme ületanud ületanud seitse planetaarset piiri üheksast. Kõik seda siiski esialgu vahetult ei taju: ületatud piirid on kaitstumates ühiskondades tajutavad ainult läbi teadmiste, aga veel mitte läbi kogemuse.Meie majanduses on Jevonsi paradoksi otsesed ja kaudsed keskkonnamõjud mujal: ei lauanurgale ununenud tee ega tehisaruvestlus ei näpista meid kasutamise ajal tuntavalt.

Kuidas siis Jevonsi paradoksist välja murda? Tundub, et selleks oleks vaja kahte uut sügavat taipamist. Esimene on taipamine, et meie psüühika kukub praeguses majandusmudelis igal juhul Jevonsi paradoksi, sest majanduse juur-käivitaja on kasumi kasv. Teine taipamine eeldaks süsteemmõtlemist maailma kohta – elutähtsate ressursside, nagu kliima, elurikkus, veesüsteemid ja muld, olemuse ning taastumise ja kadumise seaduspärade taipamine, nende mõtlemises esiplaanil hoidmine, mis viiks raiskamisnördimuseni.

Mottainai-mõtteviis ja Jevonsi paradoksini viiv tehnoloogiline innovatsioon on mõneti sarnased. Mõlema ajendiks on tõhususe ja ressursisäästu suurendamine, ometi jõutakse diametraalselt erinevate tagajärgedeni. Erisuse loovad erinevad alusväärtused: näha ressursis väärtust versus müüa aina rohkem. Kas me võidame sellest, kui püüame neid korraga mõista? Kui tehnoloogiline uuendus toimuks ainult (sh ka meie tüüpi sotsiaal-majanduslikes süsteemides) koos süsteemse mõtlemise ja ressursside olemuse mõistmisega, mis on aluseks neist lugupidamisele ja oleks mottainai teenistuses, ei ületaks me ilmselt planetaarseid piire. Kui aga tehnoloogiline uuendus toidab majanduskasvu, toimib see Jevonsi paradoksi tõttu nagu kärbsepaberisse kinni jäänud inimene. Mida enam (majanduskasvu nimel) rapsib, seda hullemini end sisse mässib (seda väiksem on tõenäosus pikaajaliseks heaoluks).

Jevonsi paradoksi tundes on raske end uinutada mõttega, et tehnoloogilised uuendused viivad meid välja kliimakriisist, sest kasvupõhise mõtteviisi puhul kipuvad need üldjuhul kliimakriisi süvendama. Mottainai on innovatsioon mõtlemises: psühholoogiline, sotsiaalne ja alati ka tehnoloogiline, pakkudes võtteid, mida kasvumajaduses sageli pole. Ent mottainai võimaldaks ka n-ö „tavalisel“ innovatsioonil – heledamatel lampidel või säästlikematel autodel – asetuda süsteemmõtlevasse maailma, ressursihoidliku ja raiskamisest nördiva maailmapildi sisse. Selle puhul takistaks ka tõhusamate lahenduste leidmisel meie sisemine mottainai tekkinud efektiivsuse arvel pakkumise ja tarbimise suurenemist.

PS. Seda teksti kirjutades läks autori kohv külmaks. Jõi ära. Mottainai!

*  Jevonsi paradoksi kohta vt Süsteemimõtleja Nate Hagens, Suurest Lihtsustumisest võib saada suurim sündmus inimkonna ajaloos. – Postimees 4. IV 2025; Jaanus Terasmaa, Müüt või reaalsus – kas tehnoloogiline innovatsioon päästab meid ja maailma? – Sirp 5. IV 2024; Maiko Mathiesen, Visand teekonnast kasvujärgse Eestini. – Sirp 31.I 2025.