Kellerteatri seinamüüril sillerdav vesi mõjub ohuendeliselt. Nagu põnevusteatris kohane, liiatigi depressiivsel öötunnil, millest näitemäng saab alguse. Pikk valguseriba, mis laotub üle lavapõranda, äratab kujutluspildi Thamesi jõest (valguskujundaja Mario Maripuu). Douglas Posti näidendi „Verejälg“ („Bloodshot“) avaremark sedastab: „Derek Eveleigh komberdab ettepoole, fotoaparaat kaelas ja pooltühi džinnipudel käes. Ta on purjus ja sasine. Kell on kaugelt üle kesköö ja me oleme Londonis Blackfriarsi sillal.“
Täpipealt nõndamoodi, purjus ja sasisena ja enesetapuplaane heietades, alustabki Andres Roosilehe tegelane oma jutustust. Õigemini pihtimust, kus pidevalt pinget juurde kruvitakse. See kulgeb tõusujoones tubli kaks tundi, millele lisandub nii näitlejale kui ka publikule hingetõmbeks vajalik vaheaeg. Tegemist on ülimalt nõudliku, aga samavõrd tänuväärse mononäidendiga – õigemat kingitust näitlejale juubeli lävel oleks üsna ilmvõimatu välja mõelda.
Näidendi tegevus toimub Londonis 1957. aastal ning aja valik pole kindlasti juhuslik: sedakaudu võimendub immigratsiooni ja rassismi teema. Kuigi näidend ei ole plakatlikult poliitiline, saab terava ajatausta juurde mõelda. Kõnekas on ainuüksi Dereki sissepoole pööratud vaikne imestus, kuidas ta pole kunagi selle peale tulnud, et pildistada mustanahalisi naisi. Samuti oluline aspekt, mis vorminud peategelase saatust ja staatust, on Teine maailmasõda alles käegakatsutavas lähiminevikus.
Tegevusaeg eeldab retroõhkkonda, mida Vahur Kelleri lavastus vahendabki veenvalt ja kõigis komponentides. Kellerteatri piklik mänguruum on peaaegu tühi, vaid paar mööblieset. Iseäranis tõetruuna mõjub just selles saalis Dereki keldrikorter, armutut olmeproosat rõhutamas majaperenaise veetõmbamine üürniku pea kohal; kivimüür aga paistab ehtsa tagaaiana. Mõned mustad kohvrid markeerivad sujuvalt teisenevaid tegevuspaiku ning peidavad endas mitmeid tähenduslikke rekvisiite, üksiti rõhutavad kohvrid ajutisuse või kodutuse atmosfääri. Dereki ühes kohvris kolisevad klaaspudelid, mõned tühjad ja mõned pooltäis – professionaalse alkohooliku pagas.
Ent varsti selgub, et ennekõike on Derek Eveleigh ikkagi fotograaf, pildistamine tema kirg, paraku ka needus. Kunstnik Britt Urbla-Keller on loonud dokumentaalselt karge õhustiku seinale projitseeritavate mustvalgete fotodega, mis omakorda toonitavad ajastut. Fotod on ilmekad, siin-seal lisandub kergeid krutskeid, näiteks justkui juhtumisi fotole püütud plakat „Wanted for Murder“. Guugeldades avastasin, et sellist pealkirja kannab üks 1946. aasta Briti krimifilm. Tabavaid finesse lisab Vahur Kelleri helikujundus: helid ei ole päris reaalsed, vaid sumedad ja tibake nihestatud, haakudes nii hästi Dereki sündmuste kirjeldusega distantsilt, tagasivaatelisusega.
Kellerteater nimetab „Verejälge“ krimilooks. Sobib ka määratlus „psühholoogiline triller“. Kummatigi on vaata et kõige nauditavam osa teksti läbistav sardooniline huumor, ehtbritilikult mõjuv verbaalne vaimukus, mida toonitab kõrvatorkavalt stiilne tõlge eesti keelde. Tõlkijaid on koguni kolm: Malle Klaassen, Andres Roosileht ja Vahur Keller.
Üks absoluutselt vastupandamatu tekstikoht on paduparoodiline ajalehekriitika Derek Eveleigh’ fotonäituse aadressil. Siin on tõlkijad ulja tuhinaga lisanud võõrsõnu, nihutanud näidendi teksti viivuks jultunult tänapäevasemaks, sest originaalis on too kriitikakatke märksa tagasihoidlikum. Esietendusel, mil teatraalide kontsentratsioon publikus märkimisväärne, igatahes tunnustati „arvustust“ ekstra naerupuhanguga. Saalis viibis ka autor Douglas Post, kelle naerumühatused oli selge märk, et näitleja osalahendus ja kogu lavastus on korda läinud. 23. jaanuari etendusel ei olnud vastukaja küll samavõrd lahtine, aga kaasaelamise pinge tajutav.
Kriminaalne intriig keerleb ümber mustanahalise noore daami Cassandra Ammonsi, keda Derek satub pildistama oma elu kriisihetkel – kas saladusliku tundmatu tellimusel, juhuse või saatuse tahtel? Tõde selgub järk-järgult, Kellerteatri vilunud fännidele antakse sündmuste käigus vargsi vihjeid, seejuures segatakse mõnuga jälgi. Krimiliin on autoril osavalt ja nõtkelt komponeeritud. Ka siis, kui saabub lahendus, jääb nii mõndagi hinge kripeldama, mustvalge skeem selles loos ei toimi.
Ilma intelligentse huumorita oleks „Verejälg“ mõeldamatu. Oma lugu pajatav Derek on igal sammul tragikoomiline, ajaloo hammasrataste vahele jäänud n-ö väike inimene. Tema karjäär sõjafotograafina, kel on tulnud jäädvustada julma tõelust ja vägivalda, on traumaatiliste tagajärgedega. Minevik konstaablina on aga teinud Dereki nutikaks ja läbinägelikuks, tema vaistu ei ole suutnud nüristada ka kõik nood sisse kallatud liitrid kanget alkoholi.
Krimilugudes võib hõlpsasti juhtuda niipidi, et põnevus kaalub üles inimlikkuse, süžeed jälgides pole mahti ega vajadustki tegelastele päriselt kaasa elada. Seekord läheb risti vastupidi: Andres Roosileht mängib Dereki sümpaatseks, esmapilgul halenaljakaks luuseriks, kes äratab ajapikku aina enam poolehoidu. Tahaks kangesti, et tal läheks edaspidi elus hästi. Fotograafia on Dereki kutsumus ja hasart, sellest rääkides löövad ta silmad särama. Oluline on tema isetus ja loovus kunstnikuna: „Ma ei tahtnud olla osa kompositsioonist. Tahtsin kaduda ja lasta pildil valitseda. Suuremal kui elu. Tahtsin jäädvustada elu. Tahtsin pildistada elusaid, hingavaid, ilusaid asju. Naisi.“
Kui Derek suunab viivuks oma fotoaparaadi saali, kangastub mälupildina sarnane hetk Kellerteatri „Liblikapüüdjast“ (John Fowles ja Kersti Heinloo, 2023). Kui psühhopaat Frederick Clegg (Sander Roosimägi) sessamas saalis publikut pildistas, hakkas kõhe ja oleksin tahtnud tooli alla pugeda. Dereki fotole sattuda oleks pigem rõõm ja au, päris optimistlikult mõeldes ehk isegi lootust saada mõnel tulevasel fotonäitusel eksponeeritud.
Andres Roosileht on loonud kahtlemata ühe laetuma ja säravama rolli oma senisel näitlejateel. Väga tore, et Kellerteatri kunstilise juhi rollis pole tal olnud vaja loovutada pärisosa isikupärase näitlejana.
Üks sugestiivne osa Roosilehe sarmist on madal ja sügav hääl, tema loetud audioraamatuid on salvestatud tubli trobikond. Eks ka Derekina saab näitleja hääle registreid mõnuga varieerida, aga rollitervikusse kuuluvad muutlik miimika, silmades peegelduv mõtete sinna-tänna sööst, aeg-ajalt usaldav silmside saaliga; ökonoomne ning detailselt läbi töötatud liikumisjoonis, kord flegmaatilisem, siis jälle vilkam. Dereki püüd joobnuna kainet teeselda on tabav ja lõbustav, üks tekstipärle originaalne kainuse definitsioon. Jälle meenus mulle mitmekümne aasta tagune koomiline tõsielustseenike, kuidas üks teatrikorüfee jäi teatrisaalist välja valguvale publikule vahele ja kuidas ta siis hoobilt etendas kainust, istus keskendunult käsipõsakil ja vaatles ümbrust oi kui sügavamõttelisel ilmel … suutmata ära petta kedagi peale iseenda.
Mononäidendi tekstimaht on ikka täiesti pöörane, nii pole mingi ime, kui mõne tegelase nimi siin-seal viivuks sassi läheb. Pidevas piirsituatsioonis ja pinevalt noateral balansseerides on see inimlikult mõistetav. Tingimata vajaks „Verejälg“ tihedamat sissemängimist, et näitleja saaks lavaelu üdini nautida. Jõuvarude jaotamine etenduse vältel on meistritöö, nõuab ju roll sekundilisi ümberlülitumisi – ja mitte ainult purjusoleku ja kainuse vahel.
Kellerteatri ülimalt kammerlikus saalis pole näitlejal võimalik hetkegi puhata, liiati tuleb tal hüpata rollist rolli, olla iseenda dialoogipartner. Tõepoolest, esimese vaatuse lõpupoole käivitub välkkiire ümberkehastumise tulevärk, sest Roosileht visandab nüüd vilunult veel kolm tegelast. See kõlab nagu anekdoot, eks ju: iirlane, ameeriklane ja venelane … Otsides (vere)jälgi Cassandra minevikust, tõendeid ühe vastiku seiga kohta, siseneb Derek Londoni meelelahutusasutustesse. Ühtäkki puhkeb näitelaval muusikaline stand-up-komöödia, kusjuures tuleb nentida, et nn päris püstijalakoomikud trumpab Roosileht siin mängleva kergusega üle: elegantselt, sarmikalt, maitsevääratusteta. Roosileht on musikaalne näitleja; meenub tema aristokraatlik professor Henry Higgins lavakunstikooli XVIII lennu „Minu veetlevas leedis“ (lavastaja Priit Pedajas, 1997).
Kõik kolm show-meest, keda Derek terase fotograafisilmaga vaatleb ja omavoliliselt üle kuulab, on parajad mölakad. Derek ei kiirusta aga neile läbipaistvat hinnangut andma, tema lihtsalt peegeldab igaüht. Varieteekoomik Kenny McKinley vuristab sissejuhatuse oma soolonumbrisse nii kärmesti, et diktsiooni pole peaaegu ollagi, aga seda lustakam. Seejärel puhkeb iirlane laulma, partneriks miniatuurne roosa (!) ukulele nimega Ursula. „Verejälje“ laulu- ja muusikanumbrid on vaimukalt tõlgitud ja helindatud, lavastatud ja esitatud. McKinley laulu refräänile lisandub saateansambel helilindilt, laulutekst mõjub ühtaegu frivoolselt ja jaburalt. Ameeriklane Joey Bryant, kel madalkähe hääl, on iga toll muusik. Ehkki Roosileht ei mängi saksofoni, nagu autoril kirjas, dirigeerib ta kujuteldavat džässbändi niivõrd graatsiliselt, et lausa justkui näeks pillimehi oma silmaga.
Ja kõige krooniks venelane Kozlov, kelle mustkunstitrikid (konsultant Meelis Kubo) on lavastatud illusiooni ja iroonia ülemeelikult võnkuval piiril. Sõgeduseni naljakas on „mõõganeelamine“ Kozlovi moodi, jahmatav trikk noatera lõikumine käsivarde. Vahvalt loomutruu ja parasjagu liialdatud on Kozlovi aktsent, tänu millele saab ebakorrektne sõna „nigr“ hoopis teise varjundi. Et venelase mustkunstiseanss algab punase paelaga, mõjub mitmetähenduslikult. Veel paar punast laiku, plekki, vereniret ilmutab end juhtumuste käigus, vere värv lõikub ehmatavalt mustvalgete fotode neutraalsusse.
Nagu öeldud, on sündmustikus saatusekaaluga tegelane, keda näeme üksnes väljendusrikastel fotodel – Cassandra Ammons. Trotsliku ja iseteadva sarmiga noor naine, kellesse Derek teda fotoaparaadi objektiivi kaudu vaadates armub. Kas ja kuivõrd pildistaja suhtumine nakatab publikut, sellele on üpris võimatu üheselt vastata, sest näiliselt ladus „Verejälg“ sisaldab mitmeid üllatusi ja paradokse, eetilisi kahtlusi, südametunnistuse proovikive. Ja seda kõike kuni viimase lavahetkeni, mil epiloog viipab proloogile: oleme taas koos Derekiga jõe ääres, lootuses, et liginev hommik toob lahenduse. Kindlasti mitte happy end’i, aga kolmanda võimaluse ometigi …
