Dubov kogub oma fotode kaudu inimesi, teisalt aga hetki, mis kronoloogilisesse järjestusse seatuna näitavad aja pöördumatut kulgemist. Kuna portreede all on kirjas nii nimi kui ka kuupäev, on tegemist mingil määral ka entsüklopeedilise ettevõtmisega. Niisugune kroonikutegevus on Eestis üsna pika traditsiooniga ning Dubovi fotoportreed saab paigutada samasse kategooriasse Jaan Klõšeiko, Kalju Suure või Jüri Haini töödega, kes kõik on jäädvustanud loomeinimesi ja kultuuritegelasi. Dubov on fotograafiaga professionaalsel tasemel tegelnud alles 2007. aastast, kuid tema töödes võib märgata fotoajakirjanduse rajajalt Henri Cartier-Bressonilt pärinevat „otsustava hetke” printsiipi, mis on olnud eeskujuks ka varasematele Eesti kultuurielu kroonikutele. Digitaalse fotograafia abil on õige hetke tabamine muidugi mitu korda lihtsam kui eelmisel sajandil, kuid põhimõte jääb samaks – teha pilt spontaanselt, nii et inimene ei märkagi, et teda pildistatakse.
Kunstniku enda sõnul ajendab teda pildistama uudishimu ja teiselt poolt missioonitunne, mis õhutab kaduvat maailma jäädvustama. Nagu tema fotodelt näha võib ja nagu ta ka ise tõdes, toimuvad juba kolme aasta jooksul suured muudatused, mis kõige paremini tulevad esile just fotode kaudu. Dubovi sõnul ei paku talle põnevust mitte ainult pildistamine, vaid tänapäevale väga iseloomulikult ka jäädvustuste hilisem arvutis töötlemine. Tema fotod on nostalgiahõngulised, teiselt poolt aga kurioossed, nagu kärbsed merevaigus, ning tuleviku mõttes kindlasti väga olulised, sest koos inimestega on fotodele jäädvustunud ka pidevalt muutuv meie aeg.
