Roger Waters: „Enamik end tänapäeval artistiks kuulutanud inimestest on üdini nartsissistlikud ja tarbimisele suunatud.“
Valitsus on eelarvetöö tähtaegselt ära teinud, selle sisu on seni avatud aga ebapiisavalt.
Hea lasteraamat sünnib koostöös: selles on võrdselt pööratud tähelepanu nii tekstile, illustratsioonile kui ka küljendusele.
Meelis Maripuu: „Eesti on üks vähestest Saksa okupatsiooni alla langenud Euroopa riikidest, kus terrori ohvriks langes rohkem mittejuutidest kui juutidest kodanikke ja elanikke.“
Hoogustunud arutelu Hiina teemadel peegeldab Ameerika Ühendriikide narratiivi, kus kujutatakse Hiinat rivaali ja revisionistliku jõuna, mis püüab luua USA-le vastanduvat maailma.
Kõige targematel on kohustus astuda ette ja asjad ära seletada nii palju kui on võimalik.
Ei teagi õieti, kuhu on kadunud pildid täiskasvanute kirjandusest. Võib olla, et tegemist on puhtalt majandusliku valikuga.
Need, kellele ooper seostub eelkõige imposantse vaatemänguga, peaksid seda kindlasti vaatama minema.
Kunstnike juuresolek ja nende selgitused toovad näitused vaatajale lähemale.
„Teatrielu“ seekordsete autorite hulgast leiab viis praktikut ja viis teoreetikut, ent eks seegi eristus ole inimeste mitmekülgsuse tõttu üha ebamäärasem.
Selleks et mitte hääbuda või marginaliseeruda, vajab animatsioon postanimatsiooni ajastul uut mõtestamist.
Tüüne-Kristin Vaikla: „Sisearhitektuuri ei ole mõtet vaadata eemalt või asetada see kuhugi eraldi. Määrav on erialaülesus, koostöö ja suhestumine teiste erialadega.“
Ülo Langel: „Olen paadunud keemik ja mind huvitab eelkõige see, kuidas annab tänapäevaseid meetodeid kasutusele võttes juurutada keemiaalast lähenemist ravimiarenduses.“
Post Brothersi kuraatoriprojekti iga teos on viide Simon Dybbroe Mølleri esseele. Kui külastaja ei pea vajalikuks seda teksti lugeda, jäävad teosed ruumi ulpima.
Tartu Uue teatri „Fantoomvalu“ ei ole otseselt minevikuihalus, see on nostalgia selle sõna algses tähenduses – valulik naasmine.
Hiina pole ainus tsivilisatsiooniriik, ka USA puhul on sisemisest mitmekesisusest olulisemad jagatud identiteet ning selle külge kinnituv hoiakute komplekt, mida üritatakse levitada nii pehme kui ka kõva jõuga
Ida-Virumaal käiakse praegu tööstusmaastiku ja postsotsialistliku pärandi huvist, kuid varsti on seal elamiseks, töötamiseks ja niisama käimiseks teised põhjused.
Kantemir Balagovi „Piitsavarres“ näeb abituid katseid alustada uut elu pärast sõda, kui enam ei mäletata, mis on armastus ja õnn.
Tallinna Filharmoonia sai võimalusterohke oreli, millel on vilede asemel kõlarid ja ajuks peen arvutisüsteem. Pill pühitseti sisse piduliku kontserdiga.
Kirjanik Edgar Valteri tagataskus oli teiste autoritega võrreldes trumpäss: nimelt illustreeris tema teoseid kunstnik Valter ja nende kahe koostöö oli ideaalne.
Ilu on teema, mis pealkirjana intrigeerib, ent Tallinna arhitektuuribiennaalil jäi külastajail siiski varjupaik leidmata.
Vahur Afanasjev, „Illustratsioonid ja ilukirjandus“
Toivo Raidmets, „EKA lammutab sisearhitektuuriõpet“
Tarmo Soomere, „Kolme minuti pikkune igavik“
„Eestlaste holokaustikuritegude taga polnud antisemitism“, intervjuu ajaloolase Meelis Maripuuga
Priit Rohtmetsa, Tiit Kuuskmäe, Urmas Pappeli „Eesti ja Hiina suhete sünd“
Killu Sukmiti „K aed“, Maarit Murka „Illusioonid“, Anna Mari Liivranna „Sängid ja vulinad“ ning Laura Põllu ja Katrin Väli „Urud ja lennud“
Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“
Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert „Oreli maagia I: Tallinna Filharmoonia 25“
Mängufilm „Piitsavars“