Tommi Kinnunen tegi seda taas. Astunud romaaniga „Pimedad kuud“ naise kingadesse, räägib ta puudutava loo Soome eelmise sajandi traumadest. Need kanduvad põlvest põlve, kuid on üldistatavad ega puuduta vaid kindlat kohta ja hetke ajaloos.
Väsinutele
Romaanile võib läheneda väga mitmest küljest ja Kinnunen pakubki loo lahtiharutamiseks mitmeid niidiotsi. Tänapäeva lugejat peaks puudutama juba romaani pühendus – „Väsinutele“. Lugedes tasub pühendust meeles pidada: praegunegi tagant kiirustav ja liigestest lahti aeg väsitab oma sõnumite ja kohustuste hulgaga.
Hoopis teistsuguses maailmas väsib vananev õpetaja Elna Suorajärvi, romaani minajutustaja. Autor on niisiis asetanud ennast ses romaanis vastassoo rolli, nagu ka mitmes eelmises. Intervjuudes on ta selle üle ka polemiseerinud, küsides, ega ta sellega naistelt häält võta. Lugejate konsensus on olnud, et seda pole ta teinud, vaid on pigem lisanud naiste häälele jõudu, kirjutades nähtavaks ajaloos nähtamatuks jäänud tegelased, omamoodi argikangelased, kelle najal kogu maailm seisab: naised, emad, õed, õpetajad.
Lisagem veel vanus – peategelane on 60aastane ja põeb haigust, mis teeb liikumise ja isegi istumise raskeks. „Kui naine jõuab teatud ikka, saab temast otsekui koobaskeldrist leitud hiirelaip, mis tuleb labidal sõnnikuhunnikusse viia.“ Nii resümeerib autor peategelase minakõnes (lk 88).
Sõjajärgses maailmas ei olnud keeldu kuulutada, et otsitakse just meesõpetajat: mees on ju stabiilsem, targem, parem, tugevam jne, jne. Naiste kasuks rääkis jälle see, et neile võis vähem palka maksta, sest lastega töötamine on ju nende kutsumus. Meesjurist või -ametnik peabki saama kõrget palka, sest …
Kõigi tollaste eelarvamuste peale kipub tänapäeval õiglustundega lugejal silme ees mustaks minema, aga Elna ei vaidle, vaid püüab ellu jääda. Kogemus on õpetanud teda õpetamise kõrval ka otsustajatele meele järele olema, aga tegema täpselt nii palju, kui leping ette näeb. „Mida ei saa katki hammustada, see tuleb alla neelata“ (lk 189). Õpetaja peab loomulikult lisakohustustega leppima, sest keeldujale tekib teiste (meeste) silmis automaatselt keerulise inimese maine.
Vastavalt draamakaare reeglitele kuhjatakse alguses peategelase õlule rohkelt ebaõiglust. Ja siis veel veidi. Ja veel. Lugejal tekib õigustatud ootus, et romaani lõpus saab kuri karistuse ja õiglus võidutseb. Midagi sellist ei juhtu, vähemalt otsad jäävad lahtiseks.
Igaühe tragöödia
„Pimedate kuude“ kirjutamisaja ning teoses kujutatud perioodi vahel on tugev paralleel. NSV Liit tungis Soomele 1939. aastal kallale sama põhjendamatult nagu Venemaa hiljuti Ukrainale. Rahulepinguga võeti ära osa Soome territooriumist. Täiesti õigustatud oli Soome soov see Jätkusõjas tagasi võita. Paraku tõi liit kaotajaks osutunud Saksamaaga endaga kaasa hoopis sõjakahjude hüvitamise NSV Liidule.
Kordame siis Soomet tabanud ebaõigluse üle: ta pidi riiki röövinud ja vägistanud kurjategijale vastuhakkamise eest maksma hüvitist. Suure ebaõigluse taustal, kus toimub romaani tegevus, võib üksikisiku kaotus paista väike ja tähtsusetu.
„Sellest sõjast räägitakse valesti,“ mõtiskleb ometi õpetaja Elna. „Kõigest räägitakse üldisel, riiklikul tasandil, kuigi sõda on eelkõige igaühe isiklik tragöödia. [—] See, mis kindralite kaartidel oli operatsioon, oli laste kodudes surmahirm. Mis staabikolonelide kõnedes oli rindejoone ülevaatamine, oli külades õudusunenägu“ (lk 94). Seepärast on Kinnuneni fookus üksikinimesel, nn väikesel ja tähtsusetul.
Kuidas räägitakse sõjast ja sõja mõjust praegu? Iga päev kuuleme sama retoorikat, mille järgi on mõned surmasaanud suurema eesmärgi nimel tühi-tähi. Kõigest surmastatistika.
Mitte ainult õpetaja ei ole romaanis üksi ja ängis. Sõjajärgsel ajal oli palju katkisi inimesi, lapsi, kes olid koduse olukorra tõttu ärevuses, vaimselt kurnatud, kehal verevalumid. „Isa nutab öösel,“ loob Kinnunen ainult kolme sõnaga kogu ajastut kajastava õrnvalusa kujundi (lk 63). Elna näeb, ent hoiab distantsi ega lase lapsi endale liialt ligi. „Kõigisse neisse on jäänud nutmata nuttu, millele sõja ajal ei leidunud lohutajat,“ arutleb õpetajanna (lk 68). „Missugused täiskasvanud neist kasvavad,“ küsib ta lugejalt, „kui lapsepõlvemälestused koosnevad ainult kaotustest?“ (lk 95).
Kogu selle raskepärasuse kõrval tiksub peas teadmine tänapäeva Soomest – maailma kõige õnnelikumate inimestega heaoluriigist. See nüüdislugeja vaatenurk aitab tasakaalustada romaanis lahendamata jäävat ülekohut.
Õpetajaelu kontsentraat
Lugu on jaotatud peatükkideks, mis on nimetatud kooliaasta kuude järgi. Iga peatükk algab mõne dokumendiga, osa neist on täiesti autentsed ajaloolised ürikud. Ühelt poolt annab see minajutustaja maailmale justnagu dokumentaalse tausta, teiselt poolt näitab, kuidas tollane maailm end paber paberi haaval üles ehitas. Nii mõnigi dokument paistab tänapäeval kerge etteheitena: nii siis meie haridust ja õpetajate tööd mõõdetaksegi, ostetud kriitide ja kulutatud küttepuude järgi …
Tommi Kinnunen töötab Turus õpetajana ning on selles ametis kogenud ka läbipõlemist. Tema romaani peategelane on pidevalt kahevahel. Õpetaja töö on küll rühmamine, mille vilju ta ei näe või siis neid polegi. Ent õpetaja pigistab huuled kokku ja teenib edasi ka teades, et lapsed võib-olla isegi ei mäleta teda.
„Keegi võib ju öelda, et ta tunneb minust puudust, aga see ei ole tõsi. Ta igatseb taga hoopis seda hetke, mil ta hakkas mõistma midagi maailma või iseenda kohta, aga see pole minu teene. Ma lihtsalt juhtusin tol hetkel kohal olema“ (lk 199). Lugejana tahaksin peategelast lohutada ja kinnitada, et ta tööl on mõte ja ta on oluline. Kui mõelda jutustamise ajahetkele laastatud maa ja lõhutud inimestega, on õpetaja frustratsiooni kerge mõista. Selles rõõmutuses on siiski oma väiksed võidud ja saavutused, hetked, mil õpetaja näeb oma töö väärtust. Järgmisel hetkel rõõm aga puruneb või siis kahandavad seda kooli hoolekogu meeste alandavad kommentaarid.
„Vähesed näevad õpetajas oma tööd tegevat spetsialisti, pigem peetakse teda otsekui lapsetüdrukuks, kes oma rõõmuks klassitoas väiksekestega askeldab“ (lk 178). Kogu Kinnuneni romaan on üks suur küsimus õpetajaameti olemuse kohta, aga puudutab ka laiemalt identiteeti. Milles seisneb inimese identiteet ilma tööta? „Millal pärast pensionile jäämist saab võimekast õpetajast tudisev vanake?“ (lk 93).
Õpetaja roll on paraku niisugune, mida ei saa hetkekski kõrvale panna. Õpetaja, kes on õpetaja ainult tööajal – kas ta siis ikka on päris õpetaja? Muidugi peaks õpetaja olema ka sotsiaaltöötaja, kõike tähele panema ja sekkuma. Ja peaks pakkuma inspiratsiooni ja motiveerima ja olema maa sool ja … Nii jooksevadki õpetajad ühiskonna hiiglaslikke ootusi täites järjest kiiremini, kuid see on juba ette kaotatud võistlus. „Ja siis ma väsisin,“ võtab Kinnunen taas ülimalt lühikese lausega kokku orav-rattas-õpetajatöö (lk 134). Kinnunen oskab luua meeldejäävaid kujundeid: õpetaja kohmakas suusaretk helkival lumisel maastikul mõjub justnagu napp tulevikulootus. Helk kaob, lootus püsib.
Radikaalne lahtilaskja
Õpetaja Elna Suorajärvi pälvib küll lugeja kaastunde, aga ta ei ole tore inimene. Jällegi – kas õpetaja üldse peab olema tore inimene või piisab, kui ta õpetab hästi? Elu on õpetajannat räsinud ja ta on õppinud lahti laskma kõigest. Ka sellest, mille kohta tahaks öelda, et ei tohi! Pea vastu, kanna vastutust! Korduvalt tabab lugeja end mõttelt Elna elamata elust, mis teisiti sõnastatuna on tuimalt teistele elatud elu. Kinnuneni tugevus on just sellised ambivalentsed tegelased, kellega silmitsi seistes peab lugeja endalt küsima: kas on minul üldse õigust kedagi hukka mõista? Kuidas oleksin ise käitunud? Pärast muiet mõne tahtmatult humoorika olukorra üle tõttab lugeja ennast manitsema – ei olnud siin naerda midagi.
Mõnest Elna olemust kujundanud põhjusest saab lugeja aimu. Näiteks on omapärane peategelase suhe vägivaldse õega – iseenesest on see vaatepunkt vägivalla või konflikti kujutamisel meeldivalt värske (või ka ebameeldivalt, aga mõjuvalt). On ju tavapäraselt vägivaldsed mehed: abikaasad, isad, pojad. Kaudselt imbub ka meeste vägivald õpetajanna argiellu, nii nagu see kogu sõjajärgses ühiskonnas oli. Rindel purustatud meelega meestele oli sõda üksainus kaotuste rida. Sellest sündinud vägivald ei jätnud kedagi puutumata ning õpetaja puutub sellega kokku justnagu möödaminnes – üks paljudest asjadest, millele ta pilgu heidab ja sel siis minna laseb.
Mõneti jäävad Elna iseloomu juured saladuseks: ise otsustab, ise vastutab, minakõnes kurdab ja tunneb valu, ent ei palu vabandust. Ta on, nagu on. Radikaalne realist. Raamatu teises pooles saame rohkem aimu ta suhetest üsna loo alguses nimetatud Niiloga, mehega, kelle vaimse tervise on sõda hävitanud. Kes on Niilo? Romaan annab vastuse ja paiskab lõpus veel mitu šokki lugeja ette, kuigi too ootab ebaõigluse lõppemist.
Nii võib Tommi Kinnuneni romaani lugeda kui lugu radikaalsest lahtilaskmisest või isegi tundetusest – missuguseks elu meid muuta võib. Elu pole Hollywoodi film, kus õiglus võidab. Ei võida. Elu on katkematu julmuste rida, milles tuleb ellu jääda ja lahti lasta.
Tommi Kinnuneni romaanid
2014 „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist“ (tlk Jan Kaus, 2015)
2016 „Lopotti“ ehk „Peraküla“ (tlk Jan Kaus, 2017)
2018 „Pintti“
2020 „Ei kertonut katuvansa“ ehk „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, 2022)
2022 „Pimeät kuut. Talvikirja“ ehk „Pimedad kuud. Talveraamat“ (tlk Kadri Jaanits, 2026)
2024 „Kaarna“ (2024)
Tommi Kinnuneni romaanid on ilmunud kirjastuses WSOY ja nende eestindused kirjastuses Varrak. „Pintti“ ja „Kaarna“ ei ole veel eesti keelde tõlgitud. Kinnunen on kirjutanud ka novelle, libretosid jm.
