Kõigepealt lähen aastasse 2005. Istun Sakala keskuse punaste samettoolidega saalis, kus esineb London Sinfonietta. Välismaa orkester on juba iseenesest sündmus, aga see, mis laval paistab, on omas ajas märgiline. Orkester ei esita mitte klassikalist muusikat, vaid kava on koostatud plaadifirma Warp artistide loomingust. Vähemalt nii on mulle meelde jäänud. Kui hakkan täpsemat infot otsima, siis selgub, et Warpi artistide Aphex Twini, Squarepusheri ja Boards Of Canada lood olid seal kõrvuti selleks hetkeks juba uue muusika klassikute John Cage’i, György Ligeti jt teostega.¹ Selles mõttes on paralleelid nüüdse ERSO kammerkoosseisu kontserdiga ilmsed.

Üks nähtavasti laiemalt tuntum Warpi artist on tõesti Aphex Twin. Tema populaarsemaid lugusid kedrati 1990ndatel MTVs ja teistes muusika­videotele keskendunud kanalites kohati mitte just eriti meloodilise muusika kohta väga palju. Teistest samalaadset elektron-, kohati müramuusikat tegevatest muusikutest eristas teda aga kavalalt lahendatud visuaalne imago. Tal oli justkui üks nägu, mis aeg-ajalt moondus grimassiks – töödeldud visuaal, mis käis tema artistinimega kaasas. Ehk sellepärast, et muusik soovis või soovib jääda anonüümseks, ent vahest ka seetõttu, et arvuti ja kõiksugu tehnikavidinatega muusika loomine ei ole iseenesest see kõige haaravam asi, millega masse hullutada. Aga just seda õnnestus Aphex Twinil oma karjääri parematel päevadel teha, kuigi minu teadvusse jõudis ta väga tagasihoidliku ja hüpnootilise ambient-muusikaga.

Nüüd on siis aeg küps, et Aphex Twini muusika paigutataks taas klassikalise muusika institutsiooni kavasse, nüüd juba kõrvuti Arvo Pärdiga, kes olevat tema suur eeskuju. Pärdilt on vahepeal inspiratsiooni ammutanud kindlasti sajad ja tuhanded tuntud ja mitte nii tuntud muusikud (kohe meenub islandi pärl Björk), aga Aphex Twinil ja teistel Warpi artistidel on kindlasti oma rida ajada. Pärast kontserti Gregor Kulla koostatud kavaraamatut lugedes tuli mul muie suule, sest seal tutvustustekstis on palju tähelepanu pööranud Aphex Twini (kodanikunimega Richard David James, snd 1971) loomingu stiilimääratlusele intelligent dance music (IDM), niisiis intelligentne tantsumuusika. Minu arvates on see naljakas, sest tõenäoliselt sai sellega hakkama juba Brian Eno, aga kui tema pingutustest veel ei piisanud, siis Aphex Twin ja teised Warpi artistid vabastasid mitteakadeemilise elektronmuusika kindlasti tantsitamis- või peofunktsioonist. (Muide, miks Kraftwerki puhul ei küsi keegi tantsumuusika järele, aga Aphex Twini muutliku natuuri puhul peetakse seda millegipärast kohaseks?) Pigem võib Aphex Twini ja tema mõttekaaslaste muusika väljendada kõiksugu meeleolusid, nii näiteks malbeid ja tasaseid, aga ka raevu ja kaost. Mul pole tõesti kunagi tulnud pähe seostada seda tantsumuusikaga – ja kui nüüd kuulata Vambola Kriguli valikut Aphex Twini loomingust, on see veelgi võimatum.

Kui 2005. aastal elasid akadeemiline ja underground’ist võrsunud muusikamaailm veel täiesti paralleelselt, siis tänapäeval on kokkupuutepunkte rohkem. Selline žanride ristamine oli tollal veel vähemalt Eestis võrdlemisi uus, kuid nüüd on publikuga suhestuda tahtvate orkestrite ja muude üldjuhul klassikalist muusikat esitavate kollektiivide seas saanud juba enam-vähem reegliks, et aeg-ajalt tehakse koostööd mõne kõige laiemas mõttes populaarmuusikat tegeva artistiga. Kui vaadata ainuüksi tänavust sügist, siis esineb siin varsti Islandi indie-legend Sigur Rós koos Tallinna Kammerorkestriga, Kristjan Järvi ja Nordic Pulse koos Triin Ruubeli ja Mick Pedajaga (Kristjan Järvi on siin kandis selle valdkonna üks eest­vedajaid, võib öelda), Duo Ruut koos Eesti Rahvusmeeskooriga ning Puuluup VHK keelpilliorkestriga – küllap ei ole seegi veel kõik.

ERSO „Audiospaa“ sari on selliste eri muusikamaailmade kohtumispaikadest üks püsivamaid ning ERSO teeb väga õigesti, et püüab „Audiospaa“ kontsertidele eriti just 40-50 aasta ringis muusikahuvilisi (selline paistab olevat selle kava sihtrühm), kes otsivad oma ellu uusi elamusi, ent võib-olla ka pisikest nostalgialaksu, mis paneks neid tundma end seotuna (kunagise) alternatiivkultuuriga. Praegused kahekümnesed ei pruugigi Aphex Twini teada, kuid samal ajal on vara öelda, milline on nende tulevane präänik, mis toob nad (kui mitte juba praegu, siis kunagi edaspidi) orkestrimuusikat kuulama. Kui mind viis see kava mõneti minevikku uitama, siis mõnele teisele on see ehk sild tulevikku või hoopis side olevikuga, kus ei peagi sümfooniaorkestri pillidega mängima Mozartit või Mahlerit, ning avab tee täiesti uutmoodi repertuaari juurde.

Sel „Audiospaa“ kontserdil oli mul kotis Kiwa raamat „Kummiliimiallikad“² (julgen soovitada – romaanivõistluse eriauhinna laureaat, võrdlemisi keelemänguline). Enne kontserti saalis aega parajaks tehes kasutasin juhust raamatusse pilk heita ja kiiresti koitis, et ootan kontserdilt vähemalt natuke samalaadset õhustikku, sest olime ju kogunenud tööstusmaastikule, endise Põhjala kummikuvabriku angaari. Kiwa raamat on selline … kohati mitte kuigi hästi jälgitava narratiiviga, aga seal domineerib just see tööstuslik ja ebaturvaline olemine, mida võiks eeldada ka „Audio­spaa“ kontsertidelt: „TÖÖSTUSLIK, ELUKARDETAV“ ja „TULEOHTLIK“ olid esimesed sildid, mida raamatus leheküljel 38 nägin. Lootsin vähemalt midagi „plaffatusohtlikku“ kuulda ka muusikas, kartes sisimas, et kõik vähegi ohtlik ja ebaturvaline on jäänud aastate taha, kus tööstushoonetesse koguneti pidutsema tuleohutusnõudeid eirates (see pole hea, aga nii see lihtsalt oli). Praegu peavad kontserdikorraldajad mõttetalguid, et välja mõelda, mis teeks muusikaüritused üldse noortele atraktiivseks.

Kuna aastatetagusest London Sinfonietta kontserdist ei mäleta ma muud kui ülevat tunnet ja teatud vabanemist, nagu oleks keegi maha lõhkunud müüri, mis sunnib mind topeltelu elama, püüdsin siiski ERSO kammerkoosseisu kontserdile minna nii puhta lehena, kui vähegi võimalik. Teadsin, et Vambola Krigul on Pärdi teoseid varemgi seadnud – löökpillikoosseisudele. Ja eeldasin, et küllap läheb ka Aphex Twini muusika tarvis vaja kõvasti rohkem löökpille kui keskmise ERSO kontserdi puhul. Siin ma küll eksisin. „Impeerium oli lagunenud, suur masin oli lakanud töötamast, kõik, mis oli vähegi absurdne, oli alles jäetud, kõik, mis võis olla vähegi kasulik, oli nahaalselt pihta pandud.“³

Ausalt öelda üllatusin, et koosseisus oli nii palju panustatud keelpillidele – olin oodanud pöörast löökpillide tulevärki. Aga ühe minimalistliku fraasi arendamine keelpillidega ei ole samuti lihtne, nii et tämber ei jääks pikalt samaks ja korduv käik tekitaks aina uusi emotsioone. Ühe Aphex Twini seade lõpp meenutas isegi barokkmuusika vorme, suisa passacaglia’t, mis käiab samamoodi pikalt teemat korduval bassi­käigul: Villu Vihermäe (teada-tuntud gambamees) jäi vahepeal tšelloliinile päris üksi. Oletan, et Aphex Twini hitt sel kontserdil oli „Nannou“, kusjuures elavas ettekandes kõlavad kellamäng, tšelesta, käristi ja templiplokid (see koosseis on minu parim pakkumine) palju sügavamalt (ikkagi ülemhelid!) kui originaal.

Üsna keeruline on keelpillidega panna huvitavalt mõjuma artisti, kelle üldine kuvand on ikkagi üldjoontes kõikvõimaliku elektroonilise arsenali kasutamine dominandina ja iseeneses. Kuid Vambola Krigul oli soovinud leida kolmes heliloojas – Pärdis, Cage’is ja Aphex Twinis – just ühisosa. Ilmselgelt on see ühisosa pigem lihtsus ja vaikus kui elektroonikaga müramine. Selles kavas oli vaikusega mängitud õige mitmel tasandil. Oma suurimate MTV-hittidega möllumehe kuvandi omandanud Aphex Twin on loonud palju just vaikusest ja imepisikestest muutustest koosnevaid lugusid, mis ehk singliks nii hästi ei sobi, küll aga orkestriseadeks. Ja kontserdi kunstiline juht Vambola Krigul oli selle potentsiaali ka imehästi ära kasutanud.

Paistab, et Aphex Twin on huvitavam minimalist kui mõni selle koolkonna põhiesindajaks nimetatu (see definitsioon on omakorda keeruline teema). Tema muusika järkjärgulised muudatused mudivad korduste jada dünaamiliseks ja Vambola Kriguli seade toetas seda imeliselt. Pole hullu, et mulle ja võib-olla ka paljude teiste Aphex Twini nime peale kohale tulnutele seostub ta rohkem mürasema helipildi ja glitch’iga. „Come to Daddy“ vahest Arvo Pärdi muusikaga nii hästi kokku ei kõlaks ka. Või proovib keegi selle Pärdi 100. sünnipäeval ära – äkki siis ei ole enam probleem?

Mulle meeldis, et kava keskmes ei olnud mõni tohutult ära leierdatud Pärdi teos, vaid üks tema hilisemaid kompositsioone, 2015. aastal kirjutatud „Great­er Antiphons“, loodud varasema kooriteose alusel. Ja et publiku võis kohale meelitada küll Aphex Twin, aga kõige ulatuslikum ning heligamma poolest kõige rikkalikum, dramaatilisem ja mitmekesisem teos oli ikkagi Pärdi oma: see ei vastandunud ometi teistele lugudele, vaid kasvas muust muusikast kulminatsioonina välja ja täiendas muidu nii minimalistlikku kõlapilti.

Muidugi oli laval ka löökpille, aga need ei esinenud sugugi harilikus rütmi määravas ega hoidvas rollis, vaid lasksid nautida iga löökpilli värvi eraldi: nii toimisid näiteks John Cage’i trio üheksale tomtomile või trio seitsmele puuplokile teosest „Amores“. John Cage’i muusika mõjus Pärdi ja Aphex Twini vahel kohati justkui liim, aga ka ingveri kombel maitsete puhastajana, kui järjest kõlasid lühikesed väga erisuguse tämbri ja tekstuuriga palad. Niimoodi ühtse tervikuna oli kontserti tõesti ka kerge tajuda, sest aplausikohti ei olnud, pealegi järgnesid lood üksteisele lausa nii vabalt, et Pärdi teost „Greater Antiphons“ ei mängitud ette otsast lõpuni, vaid osad sulandusid ülejäänud kavasse – vahepeal jõudis kõlada mitu Cage’i teost.

Saal tehti kiiresti omaks, aga esimese akustilise loo ajal (John Cage’i „In a Landscape“), kus domineeris harf (Liis Jürgens), kerkis küsimus, kas see angaar kannataks ka akustilist kontserti. Äkki oleks potentsiaali? Miks tahetakse nii väga akustilisi pille võimendada? Kui hiljem kõlasid Cage’i löökpilliteosed, siis mõistsin, et helibalanss oli väga hästi paika sätitud ning isegi kui keelpillid oleksid angaaris toime tulnud, oleksid mõned valitud löökpilliteosed küll puhtalt akustilise heliga kannatanud.

Kava paari viimase loo üleminek oli kõige müstilisem ja ma ei hakka meelega uurima, kas Pärdi „Tabula rasa“ teine osa „Silentium“ on konkreetselt mõjutanud Aphex Twini looma lugu „Ruglen Holon“ – hea leid ja kõrvutus on see igatahes. Sel kontserdil ei saanud ma sageli aru, kus üks lugu lõpeb ja teine algab – siin muidugi sain, sest „Silentium“ oli lapsepõlves mu esimene kokkupuude Pärdi muusikaga (olin võlutud ja olen siiani iga kord seda kuuldes). See sobis seda vaikusest välja kasvanud helide põimikut kokku võtma suurepäraselt. (Lisalugu paistis olevat lisalugu muu hulgas selle pärast, et oli tervikusse sobimiseks liiga liikuv ning pani mõne kuulaja isegi füüsiliselt kaasa elama.) Ühtlasi oli nüüd ka viimane aeg lõpetada: kuna „Silentium“ oli seni sutsukestest koosnenud kontserdiosa viimane pala (umbes 17 minutit, järgnes pidu), hakkas „normkore raffas“, kel parasjagu klaasi käes polnud, juba omajagu siplema. Aitab ka. Tantsima!

See õhtu oli meeldetuletus, et hea­kõlaline uus muusika on väga vajalik ja ühendab inimesi, eriti raskel ajal. Mis puutub „plaffatusohtlikkusse“, siis sellega kontsert, jah, ei hiilanud. Võib-olla siis pidu, mille tuju mul ei olnud. Mina jään nüüd ootama, millal võetakse akustilises seades ette Autechre, Venetian Snare’i jt Aphex Twiniga minu silmis samalaadsete artistide rütmi poolest nõudlikumad ja valjemad lood. Aga vähemalt trammipeatuses oli kanepipilv üleval, kui see kedagi lohutab. Võib-olla otsisingi valest kohast.