„Teatris pole nii, et istud maha ja sind haarab katkematu visuaalheliline voog, millest saab joovastuse. Piisab, et keegi saalis sahistab, ja ongi paus,“ ütleb 12. veebruaril elektron.arti ja Kanuti gildi saali koostöölavastusega „Schema“ välja tulnud etenduskunstnik Karl Saks. „Schema’s“ on ühendatud heli, vaatemäng ja kuulamine. Kuulamine nimelt ei piirdu pelgalt helide vastuvõtuga, vaid nii kujundatakse tõlgenduste, tunnetuse ja kehalise aktiivsuse kaudu uusi tõlgendusi. Lavastuse dramaturg on Hendrik Kaljujärv, valguskunstnik Berliinis töötav Hanna Kritten Tangsoo ning lavakujunduse on loonud Johannes Säre. Laval astuvad üles etenduskunstnikud Netti Nüganen, Johhan Rosenberg ja Pääsu-Liis Kens. Nendega koos on laval näitleja, lavastaja ja teatripedagoog Anne Türnpu ning Viinis tegutsevad helikunstnikud Artjom Astrov ja Michaela Kisling.

Sul on tugev loojanatuur, aga kas ka teadlik kunstniku- või autoripositsioon?

Kindlasti on mul mingi oma käekiri, sest ma pole selline lavastaja, kes teeb aastas ühe tragöödia, ühe komöödia ja veel midagi. Töötan küllaltki pikaldaselt. Kui mul on mingi kunstnikupositsioon, siis võiks see vast väljenduda soovis teha natuke vähem. Mitte et ma võtaksin endale meelega aega, sest vahel ei saa aru, kas see siis on laiskus või strateegia, aga olen õppinud seda rahulikumalt võtmise tunnet usaldama.

Kultuuritarbijana tahaksin, et pakutavat oleks natuke vähem ja iga teose väärtus seeläbi suurem. Kui on üks album, siis kuulan seda kaks-kolm kuud või koguni aastaid. Andmemassiivis ellujäämiseks tundub ebaõiglane ise sedasama juurde luua, kvaliteedi-kvantiteedi skaalal tuleb olla hästi täpne. Sellega on seotud ka minu ihalus täpsuse järele – siin on mind tugevalt mõjutanud varasem koostöö Maike Londiga.

Ma ei ole eriti osav selles, et teeme residentuuris nädal aega midagi ja siis näitame. Viljandi kultuuriakadeemias, miks mitte [Karl Saks on seal etenduskunstide kompositsiooni ja improvisatsiooni lektor – toim], aga see on pedagoogiline protsess ja seal on teised tingimused.

Mulle on sümpaatne sinu mõte, et protsess hägustab teose identiteeti ja sina ei kavatse protsessi propagandale alluda.

Jah, protsessi saan oma pedagoogilises tegevuses läbi elada. Võib-olla siis, kui mul seda võimalust poleks, oleks asjalood teistmoodi ja peaksin kunstnikuna seda sõnastama.

Millised teemad on teil üliõpilastega praegu käsil?

Viljandi kool ja õpe on nagu haavatud Bambi, keda on kõige lihtsam rünnata. Võrreldes Tallinna kultuuriruumiga on see liiga provintslik ega ole piisavalt seksikas. Kui tudeng sinna tuleb, siis on ta juba esimesel kursusel justkui ebavajalik kunstnik.

Olen Tartu tüüp ja mul läks 15 aastat, et Viljandiga ära harjuda. Võrreldes ajaga, kui ma 20 aastat tagasi sinna õppima läksin, on palju muutunud. Spektrum ja see, mis subkultuure esindatakse, on palju avatum. Ebaseksikast imidžist hoolimata on tähtis tudengeid motiveerida, ja seda just sellega, et Viljandis saab ilma segajateta süveneda.

Raske öelda, et meil oleks käsil konkreetsed teemad. Mind huvitavad tehnilised oskused, progressiivsus, kompositsiooniline täpsus. Ma ei ole filosoofilist tüüpi õppejõud, pigem huvitab mind, kuidas teoses asjad asetuvad ja et masinavärk tööle hakkaks. Seda, et alguses pole midagi ja alles hakatakse asjast rääkima, seda teevad teist tüüpi õpetajad.

Oled öelnud, et sind huvitavad utoopiad. Kas see võiks olla sinu maailmaloome lähtepunkt?

See on isegi banaalsem: mind huvitab fiktiivne maailm. Ma ei tea, kas see on düstoopia või utoopia. Seda vahendab siiski liha ja luu, füüsiline keha, mis on väga reaalne, kuigi täidab fiktiivseid ülesandeid.

Õpin EMTA doktorantuuris, kus uurin heli kujundamise võimalikke strateegiaid lavastamisel. Kuidas visuaalseid kujundeid tekstiliselt kirjeldada ja teises vormis taasesitada? Kuidas seda fiktiivset materjali kirja panna? Kuhu asetuvad kirjelduses pilt ja heli? Mis siis, kui heli ja kuulamine on stardipunkt? Alustamegi sellest, et on teatriruum ja keegi räägib, aga oluline pole tekstuaalsus, vaid resonants, kõla ja kuidas sealt dramaturgiat lahti keevitada. Kuulamise fenomen on ka üks „Schema“ lähtepunkte: kuidas läheneda helile, kuidas kasutada objekte, kas tuua heli välja või publik kujutab seda ette?

Teiseks teemaks on kunstiteoste kirjeldamine. Tiziani „Europe vägistamine“ on maal, millel Zeus on ennast pulliks moondanud ja Europega mereretkel – see lugu esineb ka Ovidiuse „Metamorfoosides“. Lavastuse lähtepunkt ongi, kuidas seda pilti kirjeldada, fragmenteeritult näidata nii, et etendajad võtavad sealt elemente, kuidas seda kunstiteost funktsionaalselt ehk kompositsiooniliselt edasi anda.

Samuti pakub huvi poeetiline kirjeldus, kuidas sellest on läbi ajaloo räägitud: luuletused, maalid, skulptuurid. Lisaks fiktiivne maailm, kus kirjeldatakse, mida näed, ja siis hakatakse sinna lisama asju, mida seal pole. Veel kasutame lähtepunktina Vana-Kreeka skulptuure „Barberini faun“ ja „Istuv poksija“, mis on üks väheseid säilinud tolle aja pronkskujusid.

Kirjeldamise juures pole tähtis enam kirjeldus, vaid kuidas muutub seejuures hääl. Unustad objekti ja sellest tekib musikaalsus, mis kandub kehasse. Ajaloos on see põhivahend, et kuidas keegi midagi näeb ja üles kirjutab. Aga kui adekvaatne see on?

Mind huvitavad primaarsed funktsioonid: kuidas me näeme ja kuidas kuuleme? Sellest rulluvad lahti kirjeldused.

Lavastuse tutvustuses räägid kuulmise ja nägemise vastandlikkusest. Meelte võrdlemine on sind varemgi huvitanud?

Doktoritöö käigus tutvusin Jonathan Sterne’i audiovisuaalse litaaniaga, kus on juttu sellest, et kui nägemine on suunatud, siis kuulmine on sfääriline. Improviseerides on see ka kompositsiooniline vahend, kuidas midagi kuuled või näed. Kui mind midagi teatris üldse huvitab, siis just see. Teatriromantikat minus pole, ma pole sellest kultuuriruumist.

Jalgpallis on väga oluline, mida näed või kuuled. Kuidas su keha mingis süsteemis toimib? Kuidas leida võrgustikke, mida kasutada liikumises, helis või üldises struktuuris?

Jalgpallimäng on hea võrdlus, sellest kohe tuleb pilt ette.

Tegingi endale kingituse: pärast „Schema“ etendusi lähen Liverpooli kodustaadionile Anfieldile vaatama Liverpooli ja Newcastle’i mängu, et saada see orgasmilähedane tunne kätte. Karjud koos 30 000 inimesega ingliskeelseid loosungeid, mis on pärit XVIII sajandist, ja jõllitad kõiki neid värve. See ongi mulle kõige huvitavam: kuidas avaldub kultuur kuulmise ja nägemise kaudu kõige primitiivsemal moel.

Publik on „Schema’s“ nii kaasatud kui ka häiritud. Milles see väljendub?

See seisneb üldistavalt selles, et publik on kogu aeg laetud stseenianalüüsiga: kui keegi laval räägib, siis pööratakse tähelepanu temale, kui keegi saalis ennast liigutab, siis sinna. Ollakse autopiloodil seadistatud nii, et mingid helid on olulised ja need tõusevad esile, teised lihtsalt fikseeritakse ja lükatakse taustale. Teatris pole nii, et istud maha ja sind haarab katkematu visuaalheliline voog, millest saab joovastuse. Piisab, et keegi sahistab, ja ongi paus. Mõni paneb seda rohkem tähele kui teine. See, et publik on mingit teost jälgides totaalselt sees, on illusioon. Inimene on kogu aeg visuaalse ja helilise info vahelduvas mõjuväljas. See ongi lavastus ja see ongi põnev.

Miks otsustasid seekord töötada laval sulle harjumuspäratult suure trupi, kuue etendajaga?

Aeg oli selleks küps. Samuti mõtlesin, et see on doktorantuuri viimase loomingulise teosena sobilik ülesanne, et asjad veel segasemaks ja keerulisemaks ajada. Aga kõige tähtsam on see, et pärast pikka kalkuleerimist jõudsin inimesteni, keda soovin ja tahan usaldada.

Eelmise lavastuse „Planet Alexithymia“ (2020) puhul huvitasid sind fetiš, rituaal ja vangistus. Kas need teemad jõuavad seekord mingi edasiarenduseni või on olukord täiesti muutunud?

„Planet Alexithymia“ prooviprotsessi käigus sai läbi uuritud mitmesuguseid materjale, kuidas võib ennast tunda 30 aastat üksikvangistuses olnud inimene. Kuidas need inimesed oma ruumi näevad, seda muutma hakkavad, kuidas mõistus otsib sealt väljapääsu? Selline olukord tekitab sundmõtteid. Kuigi ma ei usu kunstilisse vabanemisse, siis inimlikus plaanis küll: enam ma ei vaata tundide kaupa vangide intervjuusid.

„Planet Alexithymia“, aga ka sinu ja Hendrik Kaljujärve muusikalise duo Cubus Larviku puhul tundub, et seal on palju sümboleid, aga nende algpunkti tuvastamine on lõputu töö. Just nagu David Lynchi filmides.

Minu meelest on küsimus pigem tempos. „Planet Alexithymia“ provotseeris oma aegluse ja vaikusega. Mul pole muusikalist haridust, ma lihtsalt kuulan üht heli, mul pole vaja seda muuta. Lavastuse puhul olen selle muutmisega muidugi tegelema hakanud. Tahan, et kompositsioonimootor oleks kiirem, kuigi neid sümboleid koguneb „Schema’sse“ ka palju. Need kanduvad lihtsalt kiiremini edasi.

Mis on saanud Cubus Larvikust?

Kaks aastat tagasi tegime Hendrik Kaljujärvega proovi, et esineda Kõu ja Kullaaugu festivalil. Üle mitme aasta saime koos töötada ja sealt täitsa tuli midagi. Kasutasime vähem instrumente, olime kompaktsemad. Tavaliselt on alati mingi kaablijura, et miks sul see põriseb ja miks basstrumm on nii vali. Läksime tuuritama, arvates, et oleme ikka 18aastased, pärast lakkusime pool aastat haavu. Jõudlus pole enam nii suur, varem võisid viie-kuueni hommikul mussi timmida, keel suust väljas, aga enam ei jaksa. Me ei jõudnud seda kõike purki püüda.

Sind huvitab minevik olevikus. Miks?

Koolis ei olnud ma kõige teravam pliiats, aga kui oli ajalooraamat käes, siis toimus midagi. Vaatad Mesopotaamia kaarti ja üritad ette kujutada, kuidas seal kõik kõlas ja lõhnas. See ongi päästik. „Schema“ puhul ei tegele ma ka Europe müüdiga, vaid kunstiteosega, millega on raamitud stseen ühest ajast. Raamistatud ajaloolised fragmendid – tekstid, pildid, kirjeldused ja maailmakaardid –, kuidas need kujutlusvõime käivitavad, on mulle huvitav.

Sinu puhul rõhutatakse detailitäpsust. Mida see õigupoolest tähendab?

Võib-olla kumab siin läbi mingi kliinilisus, öeldakse tõesti, et minu tööd on kauged, vaatajaga ei tegeleta, aga mulle on see vastupidi väga soe. „Planet Alexithymia’s“ näidati lokaalse perifeerse närvisüsteemi protseduuri, mis kestis 20–25 minutit. Üks olulisemaid ja esmaseid protseduure, kus keha sisse ei minda – mulle oli see ülim dramaturgia. Paljudel tekib küsimus, mis toimub: kaks tüüpi loivavad ringi ja kontrollivad teineteise närvisüsteemi. Mulle on see totaalne lugu. On inimesi, kes vaatavad meditsiinilisi protseduure, saades sellest erootilisi või mingeid teistsuguseid stiimuleid.

Võib-olla on jalgpall jälle hea paralleel? Seal kehtivad küll reeglid, kuid mängu sees on musttuhat võimalust teha sellest midagi ilusat, mitte et see oleks mingi tuim nühkimine.

Jalgpall on praegu lihtsalt raha ja nafta, rõlge kommerts. Ent mulle on jalgpall tähtis, saan seal oma metsikuse välja lasta. Kui olin 18-19aastane, tahtsin saada jalgpallihuligaaniks. Itaalia jalgpallimeeskonna Fiorentina kapten Davide Astori suri noorelt. Vaatan siiani aeg-ajalt videot tema matustest Firenze vanalinnas, kus tema ema läheb kiriku ette ja terve plats on huilgavaid fänne täis. See on nagu keskaeg. Eestis, Inglismaal ja Ladina-Ameerikas on see kultuur ikka väga erinev.

Liverpooli toetamine on kultuurilugu. Sellega koos tulid ka inglise kultuur ja aktsent, briti elektrooniline muusika: Autechre, Aphex Twin, Bristoli hiphop. Kui nägin telekast esimest korda Liverpooli mängu, siis midagi juhtus, päike tuli välja. Ma ei tea, kas kuulsin nende hümni „You’ll Never Walk Alone“ või midagi muud, aga olen eluks ajaks sõltuvuses.

Kas mängid ise ka?

Kunagi mängisin noorteliigas, viis aastat Tartu jalgpalliklubis. Olin väga heas tiimis, olemata ise hea mängija. Võitsime igasugu võistlusi. Mängisin paremkaitse positsioonil, olin võitleja ja kui pall tuli, siis panin silmad kinni ja lõin seda, sest ma polnud piisavalt osav. Aga see transs mängides: muru lõhn, üks lööb su valusalt maha, teine sõimab näo täis, pall tuleb, keegi hüüab „eksid“ ja eksidki. Saad tappa, nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt. Ma arvan, et see on oluline: minna olukordadesse, kus sa pole emotsionaalselt ega füüsiliselt pädev. Noorena tegin ka judot, mulle meeldib maadelda. Aga mitte agressiivselt, vaid see on mingi mootor.

Areeni toiduklubis tõid kunagi oma huvidena välja snuukri ja trash-TV. Kas vaatad Eurospordist mänge ka?

Enam eriti ei vaata. Snuuker on erinevalt jalgpallist puhas kalkulatsioon. Olen seda mänginud kaheksa-üheksa aastat, aga ikka ei arene, sest see on nii keeruline. Sama oleks hakata nullist balletti harrastama. Mul oli võimalus saada töötoas õppust Eesti meistrilt Andres Petrovilt. Üks inimese silmadest on juhtiv: selle kaudu pani ta paika mu kehaasendi, et see kompenseeriks juhtiva silma tasakaalu teise silmaga. Mul tekkisid külmavärinad, sest ma juba armastasin seda mängu. Snuukris sõltub kogu aeg kõik sellest, kas eksid või mitte. Tähtis on tundlikkus kii ja kuuli kokkupõrke hetkel, samuti see, kuidas lööki käega jätkad. Ma löön liiga kõvasti ega suuda seda jõunivood taandada. Tegelen kogu aeg sellega ja see on põnev.

Ja harjutad järgmiste löökide planeerimist?

See on juba järgmine tase. Tegeledki enda nõrkusega, oled nagu hädavares, proovid ja sihid, ülistad seda lauda ja mängu. Tuleb märgata, kas fookus on tõesti mängul, kas oled selles tegelikult sees või mõtled, kas pliit sai kinni keeratud või e-kiri saadetud. Mõnikord tunnen tõesti seda, mida lavalises olukorras nimetatakse kohaloluks.

Spordimentaliteet mulle ei meeldi, aga mingid fragmendid või situatsioonid küll, kus on kehalisus sees. Olgu need siis metsikud või kalkuleeritud.

Teatriteadlane Hedi-Liis Toome rääkis hiljuti uut teatriuuringut tutvustades, et kui ei meeldi, võib etenduselt varem ära minna. Kas sinu omalt ka?

Sel hetkel võib see tunduda väga traagiline, aga tegelikult võib igaüks teha, mis ta tahab. Sõltub, kuidas minnakse: kas on vaja WCsse minna, sest muidu juhtub õnnetus, või prõmmitakse uksi ja kommenteeritakse. Pigem on mul probleem sellega, kui keegi on kohal ja passib telefonis. Hiinas nägin teatris, kuidas rõdudelt suunavad teatritöötajad lasereid publiku sekka ekraanidele, kui mõni on telefonis. See oli nagu pikslimäng: ekraanid kerkisid ja kadusid, laserid sähvisid. Ma ei saa ka sellest aru, kui keegi küsib, mis asi see on, miks ma seda pean vaatama. Miks sa siis tulid? Samamoodi ei saa ma lavastuste peale pahaseks, et miks keegi mingi töö niiviisi valmis tegi. Või, noh, tegelikult vahel ikka saan.