ERSO 98. hooaja lõppkontsert 16. V Estonia kontserdisaalis. Emma Bell (sopran), Olena Bražnõk (sopran), Mati Turi (tenor), Egils Siliņš (bassbariton), Vladimir Belov (kirikukellad), segakoor Latvija (koormeister Marika Austruma), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Triin Ruubel, dirigent Olari Elts. Kavas Thomas Adèsi, Sergei Rahmaninovi, Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusika.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester lõpetas möödunud reedel 98. hooaja, mille algust ja lõppu ühendasid kellamotiividel põhinevad kontserdid – justkui viitena meie kuulsaima kellukestemuusika looja Arvo Pärdi juubelipidustustele. Hooaja avakontserdil kõlas Erkki-Sven Tüüri orkestriminiatuuri „Sulavad kellad“ esiettekanne, millele järgnes Ester Mägi Gustav Suitsu luulele loodud meeskoorilaul „Kerkokell“ Rasmus Puuri orkestriseades. Suitsu read „Heng niikui taiva poole püvväs, / nii rasselt kaibap, ikep kell“ peegeldavad meeleolu, mida kandis ka suur osa hooaja jooksul kõlanud kellalugusid – pigem itkemise kui rõõmutsemisena. Ka hooaja lõppkontsert oli toonilt tõsine ja tumemeelne.

Võib küsida, kas ajal, mil ühiskonnas valitseb niigi ebakindlus ja sünge meele­olu, ei võiks kontserdisaalis kogeda midagi helgemat. Ent itk võib olla olukorraga toimetulekuks üks tõhusamaid viise. Rahvakultuuris on itk rituaalne väljendusvorm kriisi ületamiseks. Itkedes elatakse läbi lein ja hingevalu, tehakse ruumi puhastumisele. Just sel moel ERSO hooaja lõppkontsert toimis: andis võimaluse mõtiskleda elu kaduvuse ja ajatu olemuse üle ning pärast kuuldut kergema südame ja selgema pilguga vihmasesse kevadöhe astuda.

Kontserdiõhtu sai alguse dirigent Olari Eltsi ja kirjanik Tõnu Õnnepalu vestlusega, mille lähtepunkt oli sõna „kell“. Arutelu rändas läbi kellade mitmetähenduslikkuse, aja ja elu, rituaalsuse ja pidulikkuse ning muusika võime aega venitada ja peatada. Kellahelin on sajandite vältel saatnud igavikulisi hetki – saates lahkunuid viimsel teekonnal või mälestades ajaloolisi hetki – ja maisemaid sündmusi: andnud märku tulekahjust, olnud häirekell ohu korral, aisakell saanisõidul, koolikell koolipäeva jaotamas, lehmakell, et teaks, kus loom karjamaal parasjagu on, jpm.

Ka kontserdinädalal anti üle pika aja taas kogu Eestis häirekella – õnneks suur­õppusel „Siil“ nende töövõime kontrollimiseks. Tõnu Õnnepalu pakkus välja, et ka kontserdisaalides võiksid olla kellad, et kuulutada publikule teise aegruumi sattumist. ERSO hooaja lõppkontserdil saigi osa publikust kontserdisaali siseneda välisukse ette üles seatud kirikukellade mängu saatel. Õnnepalu ja Eltsi jutuajamine oli selle hooaja kontserdieelsetest vestlustest üks mõtlema­panevamaid ja juba enne esimese noodi kõlamist näis, et aeg on korraks peatunud. Tõnu Õnnepalu rahulikud mõtisklused haakusid sel õhtul erakordselt hästi kogu kontserdi meeleoluga.

Vestluse sissejuhatuseks kõlas Gustav Mahleri klaverikvartett ja lõpetuseks Arvo Pärdi „Mozart-Adagio“. Kauni žestina tutvustas Olari Elts publikule orkestri vastseimat ametlikku liiget, viiuldaja Toomas Hendrik Ellerveed, kes võitis orkestrandikoha konkursil alles maikuu alguses. Ellervee lavapartnerid olid eelkontserdil Sandra Klimaitė vioolal, Seulki Lee tšellol ja Johan Randvere klaveril. Mahleri esitus oli küll vaoshoitud ja ehk isegi pisut ettevaatlik, ent mõjus ometi sümpaatselt. Arvo Pärdi õrn ja ajatunnetust nihestav „Mozart-Adagio“ mattus kahjuks juba jalutuskoridoridesse koguneva publiku melusse. Kuigi teoste järjestus oli loogiline, kipub eelkontserdi lõpuloona kõlav vaiksem pala sageli uppuma publiku jutuvadasse ja klaasikõlinasse.

Kontserdi avateosena kõlas Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ – seekord mõjus see värskelt ja teistmoodi. Tavapärase torukella asemel kõlas kirikukell, mida mängis Kymi Sinfonietta löökpillide kontsertmeister Vladimir Belov. Belovi kellamängu kuulis publik juba hooaja avakontserdil, nüüd oli ta laval nii Pärdi, Rahmaninovi kui ka Sumera teose esitusel. Kirikukella kasutamine tõi „Cantus’esse“ elu- ja surmalähedase kõlamaailma. Pärt pühendas teose Benjamin Britteni mälestusele, kui kuulis raadiost kuulsa briti helilooja lahkumisest. Sel korral helises kirikukell matusekellana, sidudes muusika otsesemalt nii Britteni lahkumisega kui ka üldisemalt elu ja surma piiritusega. See määras kogu kontserdi meeleolu. Kuigi Elts nimetas eelkontserdil Mahleri kvartetti õhtu kõige helgemaks teoseks, paistis mulle, et kontsert ei liikunud niivõrd heleduse ja tumeduse, vaid ajalikkuse ja ajatuse mõõtme vahel. Kui torukell kõlab delikaatselt ja löögi algushetk sulandub üldjuhul keelpillifaktuuri, siis kirikukell tõuseb esile äratuntava ja selge algusatakiga, tikkudes paratamatult esiplaanile. Teose harjumuspärasele dünaamilisele tasakaalule häälestunud kuulajas idandas uus kõlapilt ootamatuid ja huvitavaid assotsiatsioone.

Kuigi Sergei Rahmaninovi koorisümfoonia „Kellad“ on loodud veidi üle saja aasta tagasi, võib oletada, et toonane ängistav meeleolu ei erinenud märgatavalt tänapäevastest. Edgar Allan Poe luulest inspireeritud teos kujutab inimese elukaart hõbedase, kuldse, vaskse ja raudse kella helina kaudu. Orkestris saab kelli imiteerida mitme pilliga (löökpillid, tšelesta, harf või klaver, samuti keelpilli pizzicato’d) ning kõiki neid võimalusi on Rahmaninov ka kasutanud. Teose teises osas lisandusid orkestripillidele taas kirikukellad Vladimir Belovi esituses. Solistidena astusid üles meie oma lauljad Olena Bražnõk ja Mati Turi ning lätlane Egils Siliņš. Kuigi iga solist laulab ühe osa, moodustasid nad veenva ja sidusa terviku: Turi tõi esimese osa noorusehelinatesse rõõmu ja sära, Braž­nõk lisas teise osa pulmakelladele oma küpse sopraniga sädelust ning Siliņš lõpetas teose väärika sügavusega – tema mahlakas bassbariton sobis nagu valatult leinakellade tumedasse kõlailma. Soliste toetas ja kolmandas häirekellade osas soleeris suurepärane segakoor Latvija, keda on iga kord suur rõõm koos ERSOga musitseerimas kuulda. Lava oli esitajaid nii tihedalt täis, et tiibu ei saanud sirutada ei otse füüsiliselt ega ka kaude muusikaliselt. Olari Elts hoidis dünaamilise tasakaalu hästi paigas: ka kõige valjemad kohad ei kasvanud kontrollimatuks müraks, mis kipub Estonia saalis hõlpsasti juhtuma. Küll aga oli dirigendil mõningaid raskusi kõigi esitajate kooshoidmisega, eriti teises ja neljandas osas oli üheshingamisel tajuda teatavat loksu ja ebakõla.

Õhtu haripunktiks kujunes briti helilooja Thomas Adèsi esimest korda Eesti publikuni jõudnud teos „America: A Prophecy“ ehk „Ameerika. Ettekuulutus“ metsosopranile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. 1999. aastal millenniumi tähistamiseks loodud suurvormis peitub apokalüptiline sõnum, mille loomisel sai helilooja inspiratsiooni maiade kultuurist. Algselt koosnes teos kahest osast, milles kõlas hävingu ja kaose ettekuulutus. Eelmisel aastal lisas Adès teosele kolmanda osa, mis võtab elu tsüklilisuse kokku sõnadega „igas sünnis surm, igas surmas sünd“. Teos mõjus nii tekstilt kui ka helikeelelt prohvetliku ettekuulutusena: publikule maalitakse painav ja katastroofiline helipilt ega jäeta võimalust sellest emotsionaalselt distantseeruda. Teose õnnestumisel oli suur osa metsosopran Emma Bellil, kes kandis teose toored ja hüpnootilised emotsioonid publikuni äärmise intensiivsusega – ilma filtrita, otse ja mõjuvalt. Talle sekundeeris vägevalt Latvija, mille tämbri võimsus ja dünaamiline tundlikkus lisasid esitlusele sügavust. Adèsi helimaastik raputas tugevalt, ometi lõppes ka see Rahmaninovi „Kelladega“ sarnaselt teatava lootuse ja lunastuse kujundiga.

Kogu Adèsi pinge ja ängi maandas Lepo Sumera teine sümfoonia. Oma tuttavlikkuses oli see vabastav nii kuulajatele kui ka nähtavasti laval olijatele. Teos kõlab ka lavastuses „Macbeth“ ning on seetõttu saanud orkestrile hästi omaseks ja mõnusalt sisse mängitud. Kontsertettekandele lisas värvi teises osas kõlanud kirikukell, mis otsekui kuulutas ette kolmanda osa vabanemise poole püüdlevaid keelpillimeloodiaid. Hooaja lõpetamine Sumera muusikaga oli orkestri ja dirigendi Olari Eltsi südamlik austusavaldus ühele meie suurimale sümfonistile vaid nädal pärast tema 75. sünniaastapäeva.

ERSO jättis seljataha igati õnnestunud ja vägeva hooaja, mis pakkus kuulajatele rohkelt meeldejäävaid emotsioone. Dirigentide, solistide või kavade hulgast on keeruline midagi konkreetset esile tõsta, ent mainimist väärib sari „Tšellokontsert“, mille iga õhtu pakkus avardava elamuse ja jääb veel kauaks meelde. Hooaja lõppkontsert suunas mõtted laiemalt eksistentsi ja aja kulgemise peale, luues justkui sümboolse katuse kogu hooajale – rütmile, millega orkester igal reedel lavale astub, ja sõnumitele, mida publikule vahendatakse. Lisapalana kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Head ööd“ mõjus õrna lahkumisviipena: igaüks võis tähenduse üle ise otsustada, kelle või millega hüvasti jäeti. ERSO uus hooaeg tõotab tulla põnev ja mitmetahuline ning viib samm-sammult lähemale orkestri 100. aastapäevale 2026. aasta sügisel.