Äsja rõõmustas meie südant, et Tiit Hennoste sai paraja palga – J. F. Wiedemanni riikliku keeleauhinna. Talle anti see „pühendunud töö eest eesti keele, kirjanduse ja ajakirjanduse uurimisel ning õpetamisel“.

On raamatuaasta. Eesti kirjakeel loodi kantslite taga ehk, nagu Hando Runnel luuletas: „Kiri algab kirikust“. Kas veame oma keelega maailma lõpuni välja?

500 aastat on muidugi väärt tähis, aga see aeg läheb kaheks. Alguses oli üksikute tekstide tilkumise aeg. Kiri tuli kirikust hooga välja alles XIX sajandil, kui algas eestlaste keeleline ärkamine ja hakkasid kuju võtma keeleregistrid ilukirjandusest humanitaarteaduseni. Huvitav, et ärgati eeskätt Lõuna-Eestis, aga põhjaeesti keeles. Lõunaeesti keelega jõuti selleni alles eelmise sajandi lõpukümnendil.

Nüüdseks oleme jõudnud kõige rikkama eesti keeleni läbi aegade. Meie keelorelil on registreid enam kui kunagi varem, kirjandusest üle netivestluse bürokraatiani. Kurb on vaid see, et kohamurrete hävi(ta)mine on teinud keele vaesemaks. Ka peetakse lõunaeesti keelt nüüd üha enam omaette keeleks ja see viib eesti keele ajaloo väga radikaalse ümbertegemiseni, rääkimata sellest, et eesti keel jääb palju pisemaks.

Kriitiline on seis teaduskeelega. Sellest on palju kõneldud, aga kas asjad kunagi muutuvad, ei tea. Siin taga on teaduse üleilmsus, aga ka kohalik nõue, et doktoritöö retsensent peab olema välismaalt. Ja see kitsendab keele valikuvõimalusi väga palju ka näiteks filoloogias.

Mis saab edasi? Netivestluse tulek viis kirjalikud keeled palju suulisemasse suunda. Me ei tea, kuidas mõjutab AI tuleviku keelt. Uurijatele on ammu teada, et ajakirjandus on nullkeelne register, kus eripäraseid keelejooni on minimaalselt. Kui AId treenida ennekõike selle keele peal, saamegi eesti nullkeele. Tegelikult on kõige tähtsam, kuipalju kängub inimese aju, kui ta enam oma tekste algusest lõpuni läbi ei mõtle.

Kas siin veel räägitakse kahesaja aasta pärast eesti keelt? Keegi ei tea. Keele ohustatuse kriteeriume on palju. Kas keelt antakse põlvkondlikult edasi, kui suured on kõnelejate hulk ja keele kasutusvaldkonnad, riiklik staatus ja prestiiž ning välismaal elavate keelekasutajate osakaal. Eesti keelega on siin praegu üsna hästi. Aga on üks aga – virtuaalne välismaa, kus keel ei lähe üle mitte emalt-isalt lapsele, vaid hoopis teisi liine pidi. Ja see võib kiiresti muuta maailma.

Aga kus me keel elab, end loob ja taasloob? Eks ikka elusas luules, proosas, teatris, ürgsetes uuenevates murretes, ärksas koolis, uues kurjas mõminaräpis. Kus veel?

Me kõik oleme keeleloojad, täpsemalt sõnaloojad, ja keel loob ennast igal hetkel igal pool. Seda masinat ei saa peatada. Asi on sõnade ellujäämises, eluvõitluses, sest suur osa loodust ei jõua kaugemale väljaütlemise hetkest. Ja siin tuleb küsida, kas kehtib ikka see, mille sajand tagasi Visnapuu sõnastas vaidluses Aavikuga, et uuenduste läbimineku määravad luuletajad. Või määrab sõnade elu ja surma tänapäeval hoopis meedia?

Mida arvad poeetilise funktsiooni teoreetiku Roman Jakobsoni hoiakust, et lingvistika ilma poeetikata on mõttetu? Lingvistikata poeetika on juba huulde hammustav sarkastiline oksüümoron. Mõni arvab, et kirjanduslugu saab väga hästi läbi ka poeetikata.

Mnjah, lingvistika ilma poeetikata on vaesem, aga võimalik. Aga kirjandusuurimine ilma keeleteaduseta on nonsenss. Looming on kalle tavakeele normist. Kuidas mõelda kaldest ilma normi teadmata? Aga normi uurib lingvistika. Järsku tuli pähe, et bürokraatiakeele poeetika oleks ju huvitav mõte … Ja üldse ei ole ma nõus sellega, et kirjanduslugu saaks kirjutada ilma poeetikata. See oleks mingi absurdum.

Kui tegin kunagi Sirpi Wiedemanni-intervjuu Ain Kaalepiga, pani ta toimetajaile-õpetajaile südamele, et õigekeelsuse kõrval on väga tähtis ka heakeelsus.

Ma ei tea täpselt, mis asi see heakeelsus selline on. Argivestluse heakeelsus on ju midagi muud kui ajakirjanduse oma, bürokraatia heakeelsus midagi muud kui luule heakeelsus, mis on sageli hoopis veakeelsus. Aga üldiselt, häid keeli mahub palju ühte lauta.

Kui olin koolijüts, olid sina juba noor vihane mees, kes koos Joel Sanga, Udo Uibo ja Hando Runneliga kargas 1978. aastal Tapa keelepäeval harja keele liigsele normeerimisele. Kuhu paigutud praegu normingute ja vabaduse teema skaalal?

Endiselt vabaduse poolele. Ma arvan, et normingud on vajalikud, aga nad peavad teadma oma kohta. Kui nad ronivad ametlikust maailmast välja, saame taas totalitaarse keelesituatsiooni nagu Nõukogude ajal.

Üliõpilasajast mäletan su ettekandeid, kus tekstilingvist Teun van Dijk ajas strukturalist Noam Chomskyt taga. Pidasid lugu ka Jaak Põldmäe formalistliku poeetika koolist. Värske õhk! Millised on su teoreetilised lähted?

Juba umbes 30 aastat on mu mõtlemise lähtekohaks olnud vestlusanalüüs (aitäh Auli Hakulisele). Suuline argidialoog on primaarne, sellele toetuvad kõik muud registrid. Statistika on kena asi, aga annab üsna igavaid pinnalisi tulemusi. Keskne on kvalitatiivne analüüs. Uurides tuleb lähtuda kuulaja/lugeja perspektiivist, tõlgendada nähtust nii, nagu kasutaja on seda tõlgendanud. Keskne mõiste keele kasutuses on „viga“. Me proovime suhelda nii, et saaks üksteisest aru, nii on kõige olulisem vigade tekitamise ja parandamise mehhanism. Oleme jälle samas hea ja vea punktis.

Ülikoolis uurisin tekstilingvistikat, allkeelte teooriat ja suulist keelt ja nii on ka jäänud. Tekstilingvistika oli ka mu igavesti kaitsmata jäänud kandidaaditöö teema. Edasi vedasid huvid ja loenguteemad. Tuli ajakirjanduse tekstiõpetus, millest sai „Uudise käsiraamat“. Tulid eesti kirjanduse loengud Amsterdamis ja Helsingis, kus sai valmis hüpete kontseptsioon. Siis tulid korpused. Kuna suulist keelt saab uurida vaid korpuses, tuli see teha. Jne.

Su suulise keele tervikkäsitlus, modelleeriv sotsiolingvistika ja digitaalne korpuseanalüüs paistavad välja, samuti ajakirjanike harimine, kirjandusliku avangardi mõtestamine, erialadevahelisus ja meediamudimine. Oled laia haardega ja hoogne, alati uuenduslik ja mõnuga vaidlev. Mis on tuumaks, mis tuleneb?

Tuumaks on tõrjutud keele- ja kirjandusnähtuste väljatoomine varjust või olematusest. Suulise keele toomine välja arusaamast, et see on lihtsalt kirja­keele lohakam ja vähenõudlik variant. Avangardi mõiste toomine eesti kirjanduslukku ja avangarditekstide päästmine unustusest, manifesti kui eraldi žanri lisamine eesti kirjandusse. Suurem osa mu mõjukatest mõtetest on tegelikult ühe mõiste mõtted. Mu arust on see filoloogia tuum. Minu sõnad on „allkeel“, „keele sotsioperiood“, „hüpe modernismi poole“, „enesekoloniseerimine“. Nende sünni taga on välkvalguse hetked, mil taipad midagi sügavamat ja leiad täpse sõna. Ja see sõna peab inspireerima – see on tähtsaim ja seda ma loodetavasti olen suutnud.

Enesekolonisatsioon on praegu jah trenditeema. „Kalevipoeg“ on aga mu silmis kõige postmodernistlikum autorisurma ja segasummažanri innovaatiline projekt. Üliõpilaste suuriks silmiks ütled aga, et eestlastel ei olegi veel tüvitekste, ainult mingid räbalad.

Kõnelen ühest tüvitekstist, nagu oli algne idee. Kõnelda tüvitekstide kogumist on lihtsalt kaanoni nimetamine teise sõnaga. Ja see õnnetu postmodernism. Kreutzwald keetis kokku eri asju, aga mingit innovatsiooni see tollal ei tähendanud. Koidula laenas ja modifitseeris, Vilde „Mahtras“ on koos erinevad tekstiliigid, Tuglase „Ormusson“ ja Undi „Tühirand“ on täis võõrast sõna … dadaism ja futurism oleks üsna puhas postmodernism. Ja lõppeks, mis on „Odüsseia“ või mis on „Ulysses“? Ühesõnaga mõttetu mõiste.

Kas on ehk mõni valupunkt, mis siin jutuks ei tulnud? Või mis kõlaks kui muusika me keelekõrvale?

Kõige enam tahaks, et teaduses ometi lõppeks projektikirjutamine ja viitamiskordade fetišeerimine ja algaks taas aeg, mil saab mõelda rahulikult. Humanitaaria on aeglane teadus … Kuulake mu plenaarettekannet Eesti humanitaarteaduste esimesel aastakonverentsil. Youtube’is olemas.