Eesti Kontserdi „Keelpillifookus“ 30. XI – 7. XII Estonia kontserdisaalis.

Novembri viimasel päeval algas minifestival „Keelpillifookus“, mille keskmes on keelpillimängijad ja -muusika. Esinesid tunnustatud solistid ja ansamblid, kes tavapärase repertuaari kõrval mängivad ka teoseid, mis nõuavad interpreetidelt keskmisest rohkem ja mida seetõttu kontserdilaval tihti ei kuule. „Keelpillifookus“ on võrdlemisi uus festival, kuna oli alles kolmas omalaadne. Kui traditsioon on alles kujunemas ja pole ennast veel sedavõrd tõestanud, et piisab festivali mainimisest (nagu „Jazzkaare“, PÖFFi või Saaremaa ooperi­päevade puhul), siis tuleks teha kõik, mis vähegi võimalik, et seda avalikkusele tutvustada. Infost üleküllastunud ajal on see kahtlemata keeruline ülesanne, aga selleta ka ei saa.

Sestap on „Keelpillifookusega“ veidi kummaline lugu, sest selle kohta on väga hea ülevaade Eesti Kontserdi veebisaidil ja ühismeedias, aga ei sõnagi näiteks ERRi kultuuriportaalis, rääkimata mõne suurema päevalehe kultuurilisast. Isegi Klassikaraadio pööras tähelepanu ainult 5. detsembri kontserdile, kus esinesid Katariina Maria Kits-Reimal ja Marcel Johannes Kits. Vaid venekeelne Raadio 4 võttis vaevaks festivali paar päeva enne selle algust terves mahus tutvustada. Ka selles kirjutises võtan vaatluse alla vaid kaks kontserti ega pretendeeri kogu festivali kajastamisele.

Ega sel teemal polekski mõtet pikemalt peatuda, kui poleks üht kurba tagajärge – publikunappust. Avakontserdi eel Estonia kontserdisaalile lähenedes silmasin läbi klaasuste tühja fuajeed, kus tavaliselt käib enne kontserti vilgas sagimine. Peast vilksatas läbi mõte, kas olen ehk koha või kellaajaga eksinud. Ja nii tühja Estonia kontserdisaali ei mäleta juba aastaid …

Nukker, sest lavale astus üks tuntumaid ja mitmekülgsemaid norra kunstnikke Henning Kraggerud, viiuldaja, vioolakunstnik, dirigent, suurepärane improvisaator ja helilooja ühes isikus. Ta on tõeliselt paeluv otsekui renessansi­aja inimene, kelle laia kunstnikuampluaad ja ehk ka rahvusvahelist tuntust võiks vabalt võrrelda türgi pianisti Fazıl Say omaga. Kui püüda siiski positiivseks jääda, siis ehkki publik polnud suur arvult, oli ta seda vaimult, koosnedes suures osas Muba ja EMTA õppejõududest, kes tunnevad asja väärtuse ära ka ilma reklaamita. Ja kontsert ise oligi suure­pärane! Kraggerudi mängus on mingi erakordne vahetus ning puhas, siiras ja nakkav rõõm, mida on ilm­võimatu mitte märgata – see kandub otseteed publikusse. Kui näitlejate puhul öeldakse ülima komplimendina, et ta ei mängi tegelast, vaid on tema, siis nii võib öelda ka Kraggerudi kohta: oma kujundi- ja nüansirikkuses ta ise ongi kõik need lood, mida mängib.

Huvitav ja vaheldusrikas oli juba kava, sest nii Béla Bartóki (1881–1945) „Rumeenia rahvatantsud“ (1915) kui ka kontserdi esimest poolt raamistanud Giuseppe Tartini (1692–1770) sonaat g-moll „Kuraditriller“ (u 1749) I ja IV osa pakkusid ühtaegu äratundmisrõõmu, uue tõlgenduse ja sellest tuleneva põnevuse küllap kõigile saalis viibinuile, kes on nende teostega ise silmitsi seisnud. Argentina helilooja Carlos Gardeli (1890–1935) ülipopulaarse tangoga „Por una cabeza“ ehk „Peajagu“ (1925) ning märksa vähem tuntud Brasiilia komponisti Egberto Gismonti (snd 1947) palaga „Água e vinho“ ehk „Vesi ja vein“ (1972) oli samas tonaalsuses ka Kraggerudi enda piazzollalikult melanhoolne pala „A Little Piece for Peace“ ehk „Killuke rahu heaks“, mille ta on pühendanud jeziidi aktivistile Nadia Muradile ja Kongo DV günekoloogile Denis Mukwegele, kes pälvisid 2018. aasta Nobeli rahu­preemia tunnustamaks nende jõupingutusi võitluses seksuaalvägivalla kasutamise vastu relvastatud konfliktides.

Kontserdi teises pooles saabus Kraggerud lavale, viiulikast elegantselt ühes ja vioola teises käes, sest Franz Schuberti sonaadi a-moll „Arpeggione“ (1824) esituseks oli vaja just seda instrumenti, aga 1744. aastast pärit Guarneri del Gesù pilli ei luba kindlustus valveta lava taha jätta. Nii et peale võimeka artisti avanes haruldane võimalus elavas esituses kuulda ka Guarneri pilli kõla, mis on elamus omaette. Schuberti muusikat, eriti laule, iseloomustab sage meeleolude vaheldumine, mida on tunda ka „Arpeggione’s“, mis pakub kuulajale ühtaegu kurbust, nostalgiat ja näpuotsaga ka lootust. Need pole aga mitte välja-, vaid sissepoole pööratud tunded: see on intiimne teos, mille esitaja ei tohi karta olla õrn ja habras. Henning Kraggerudi mängus olid kõik need nüansid olemas ja tõesti, ei meenugi teist sellist mängijat, kes valdaks võrdselt suurepäraselt nii viiulit kui ka vioolat.

5. detsembril avanes Estonia kontserdisaalis võimalus kuulata duos Katariina Maria Kits-Reimalit (viiul) ja Marcel Johannes Kitse (tšello). Nad on Eesti publiku mällu sööbinud telesaate klassikatähtedena, kellest on nüüdseks saanud väljakujunenud kunstnikud. Mõlemad on hiljuti lõpetanud magistriõpingud: Katariina-Maria Lugano muusikaülikoolis ja Marcel-Johannes Berliini kunstide ülikoolis. Õpingutega paralleelselt on kulgenud aktiivne kontserttegevus. Katariina Maria esineb enam kammermuusikuna ja tema kaksikvend märkimist väärivalt sageli ka orkestrisolistina. Marcel Johannese puhul ei saa kindlasti üle ega ümber Edward Elgari tšellokontserdi esitusest Londoni Filharmooniaorkestri solistina Santtu-Matias Rouvali dirigeerimisel – pärast seda kirjutatud arvustuses on Toomas Velmet tituleerinud Marcel Johannes Kitse Eesti kõigi aegade parimaks tšellistiks.¹ Ehkki igasuguse reastamisega tasub kunstis hinnangute subjektiivsuse tõttu olla ettevaatlik, tuleb Velmetiga nõustuda, sest sellistele nimekatele lavadele nagu Carnegie Hall või tuntud orkestrite ette nagu mainitud Londoni Filharmoonia­orkester on pääsenud vaid vähesed Eesti interpreedid. Ja kui sellise tasemega artistid kodulaval esinevad, tuleb minna neid kindlasti kuulama, sest neil on, mida kuulajale pakkuda!

Ka sel kontserdil oli juba kava põnev, sest duo oli sinna valinud heliloojad ja teosed, mida Eestis on mängitud harva või üldse mitte. Klassikaraadiole antud intervjuus² nentisid õde-venda, et viiulile ja tšellole loodud repertuaar ei ole kuigi lai. Seetõttu seisab iga duo varem või hiljem valiku ees, kas esitada juba tuntud ja ära leierdatud lugusid või suunduda uutele radadele otsima veel suhteliselt tundmatut muusikat, vahest luua ka teistele instrumentidele kirjutatud teostest seadeid viiulile ja tšellole. Katariina Maria ja Marcel Johannes valisid ilmselgelt teise tee, mis on tõesti huvipakkuv, aga pani natuke ka kukalt kratsima. Sest kui Johann Sebastian Bachi kahehäälsed inventsioonid (1720–1723) „kuuluvad lahutamatult iga klaverimängija pianistliku hariduse juurde“, nagu väljendub kontserdi­kavas tabavalt muusikateadlane Evelin Kõrvits, siis ei pääse üldklaveri tundide tõttu neist üle ega ümber ka ühegi teise pilli õppur. Ja olgugi et inventsioonide muusikaline väärtus on väljaspool kahtlust, on neil ikkagi õpperepertuaari maik man. Sestap oodanuks seadest, kus viiuldaja on pianisti parem ja tšello vasak käsi, midagi, mis tõstaks inventsioonid koolipoisi rollist välja või kõrgemale. Muidu võib õlgu kehitades nentida, et tore katsetus, aga ei enamat.

Seetõttu avanes võimekas duo täiel määral ülejäänud kavas. Nikos Skal­kottase (1904–1949) duo viiulile ja tšellole (1947) mõjus esmakuulamisel seda sorti tehnilis-intellektuaalse teosena, mis nõuab täit tähelepanu, muidu kihutab helilooja muusikaline mõte mööda, enne kui kuulaja jõuab seda tajuda või lahti mõtestada. Skalkottas on mahutanud vähesesse aega ja ruumi üllatavalt palju! Võib-olla just seetõttu mõjus eriti helgelt ja selgelt Pēteris Vasksi (snd 1946) „Castillo interior“ ehk „Sisemine kindlus“ (2013), mille kontrastne helikeel oli otsekui hoiatus, et hinge tasakaal on habras ning rahutus alati ohtlikult käeulatuses.

Kontserdile pani väärika punkti Maurice Raveli (1875–1937) sonaat viiulile ja tšellole (1922). See oli esitatud silmapaistvalt hästi, sest tegu on mõlemale mängijale tehniliselt, aga ka sisuliselt keeruka teosega: kõik neli eri karakteriga osa on nagu omaette maailmad. Lõpetuseks jääbki vaid nentida, et kõik need ühte õhtusse mahtunud eripalgelised teosed olid esitatud äärmise pühendumuse, tundlikkuse ja meisterlikkusega. Iga teose eripära suudeti esile tuua nii, et kontsert mõjus mitmekesise ning ühtlaselt kõrgetasemelise muusikalise rännakuna.

1 Toomas Velmet, Orkester nimega Philharmonia. – Sirp 25. X 2024.

2 Kersti Inno, Delta. Sarjas „Keelpillifookus“ esinevad kaksikud Katariina Maria Kits-Reimal ja Marcel Johannes Kits. – Klassikaraadio 4. XII 2024.