Detsembris tuli teade, et Iisraelil lubatakse osaleda 2026. aasta Eurovisioni lauluvõistlusel hoolimata mitme riigi hoiatustest sel juhul võistlust boikoteerida. Saksamaa, kes oma sihtturu mastaabi ja rahalise panuse poolest on üks mõjukamaid Euroopa Ringhäälingute Liidu (European Broadcasting Union, EBU) liikmeid, oli juba varem teada andnud, et ei osale üritusel, kui Iisrael kõrvale jäetakse. Riikide rahvusringhäälingud peegeldavad oma valitsuste poliitilisi seisukohti, seega EBU otsus ei saanudki väga teistsugune tulla. Kuigi Eurovisioni on üritatud esitleda apoliitilise sündmusena, visati mask eest, kui võistluselt tuli kõrvale jätta Venemaa. See ei tähenda, et muusika- jm kultuurisündmused peaksid olema politiseeritud, aga kui inimesed surevad, on punane joon juba väga kõrgelt ületatud. Venemaa väljaviskamisega võeti selge poliitiline seisukoht ning säilitati moraalsed väärtused.

Iisraeli osalemine lauluvõistlusel sai tõsisemat avalikku kriitikat eelmisel aastal. Toona ei pälvinud see teema siiski nii palju tähelepanu. Kui varem sai selle ignorantsuseks liigitada, siis tuleval võistlusel Iisraelile osalemise lubamisega väljendab EBU Palestiina olukorra teadlikku ja kaalutletud eiramist. Poliitikast eemale hoidmise sildi all võeti konkreetne seisukoht, aga kuhu jäid moraalsed väärtused seekord? Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) 2024. aastal tuvastatud genotsiidioht¹ ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) vahistamismäärused² Iisraeli peaministri ja endise kaitseministri, vastavalt Benjamin Netanyahu ja Yoav Gallanti, vastu on piisavad, et Eurovisioni-sugused platvormid ennast (potentsiaalsetest) kuritegelikest osalejatest distantseeriksid nagu Venemaa puhul. Perspektiivi toetada oma tegevuse või tegevusetusega inimsusevastaste kuritegude toimepanekut ei saa aktsepteerida.

Kaks Eurovisioni võitjat on teatanud EBU-le oma võidukarika tagastamisest protestimaks Eurovisioni väärtushinnangute rüvetamise vastu. Samuti on Hispaania, Iirimaa, Sloveenia, Holland ja Island teatanud selleaastase ürituse boikoteerimisest. Eesti Rahvusringhääling on kinnitanud plaani lauluvõistlusel osaleda ning Eestit esindab seal Vanilla Ninja. ERRi juhatuse esimees Erik Roose põhjendas EBU otsust „Ringvaatele“ antud intervjuus³ Gaza relvarahust tuleneva olukorra paranemisega ning „apoliitilisusega“, ametlikku ERRi seisukohta teadaolevalt avaldatud ei ole.

Nii on moraali säilitamine langenud muusikute ja televaatajate õlule. Jah, eestlane ei kibele avalikult protestima ning ka loomeinimesed ei taha end enamasti poliitmängudega siduda. Ka „Eesti laulu“ finalistid hoidusid selle konkreetse teema kohta sõna võtmast.⁴ Muusiku ja pedagoogina tean, kui vastakaid mõtteid ja ebamugavaid tundeid võib tekitada otsus võtta avalikult seisukoht väljaspool oma tavapärast tegevusvaldkonda. Sealjuures kulutada väärtuslikku aega, hoides kursis ning harida end teemadel, millega niivõrd süvitsi tegeleda poleks vaja, kui valitsus oma kohustusi austaks.

Paraku oleme praegu sattunud sundseisu, sest Iisraeli kuritegudest vaikimine toetab genotsiidi toimepanekut ning õõnestab meie enda julgeolekut. Rahvusvaheline õigus kehtib kõigile võrdselt, hoolimata jõustamismehhanismide puudustest. Aga järjest enam kuuleme kommentaare mitmepoolse maailmakorralduse kokkuvarisemisest ja ÜRO tühisusest rahvusvaheliste protsesside kontrollimisel, tegemata vahet selle organisatsiooni struktuursetel probleemidel ja rahvusvahelise õiguse üldnimetuse alla kuuluvatel seadustel. Neid kaht võrdsustades loobume vabatahtlikult õigusest kritiseerida ja karistada rahvusvahelise õiguse rikkujaid.

Eurovision ja EBU peegeldavad antud juhul tõetruult suundumusi meie ühiskonnas, demonstreerides lääneriikide kallutatust ja silmakirjalikkust – kuidas nn liitlassuhted kaaluvad üles rahvusvahelise õiguse ning kuidas tsiviilisikute tapmine Ukrainas on ilmselge sõja- ja inimsusvastane kuritegu, kuid tsiviilisikute tapmine Gazas on justkui õigustatud. Avalik diskursus Iisraeli ja Palestiina teemadel on puudulik. Lisaks võimendavad segadust ja usaldamatust teated sihilikust Iisraeli soosivast meediakajastusest. New York Timesi memo⁵ vältida muu hulgas termineid nagu „genotsiid“ ja „okupeeritud territoorium“ ning Müürilehes ilmunud mitmeosaline analüüs⁶ on vaid kaks näidet, mis käsitlevad meedia vastavaid puudujääke.

Rahvusvahelise õiguse käsitlus on sedavõrd hõre, et jääb muus infomüras pea märkamata. Üks otsesemaid näiteid sellest on Donald Trumpi püüdlus Ukraina ja Venemaa vahel rahu teha, survestades Ukrainat oma territooriumi loovutama. Enamasti aga jäetakse mainimata, et ei Trumpil ega ka Zelenskõil ole volitust lõhkuda Ukraina rahvuslikku ja territoriaalset terviklikkust. Iga säärane „rahuleping“ oleks rahvusvahelise õiguse kohaselt õigustühine.

Iisraeli-Palestiina küsimuses on rahvusvahelise õiguse rikkumised nähtavamad, kuid erinevate moraalsete lähtekohtade tõttu puudub ühiskonnas lahenduste otsimiseks üksmeel. Lääneriikide juhtorganid kasutavad Iisraeli toetamiseks (demokraatliku maailma jaoks) pretsedendituid meetodeid. On selleks siis ülikoolide ja õppejõudude survestamine/vallandamine või rahulike meeleavaldajate arreteerimised. Tõsi, nende sammude tagamaad on riigiti mõnevõrra erinevad: USA on poliitiliselt Iisraeliga puusapidi kokku kasvanud, aga Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa juhid kardavad rikkuda Teise maailmasõja järgset status quo’d ning Eesti ei riski kaotada USA tuge.

Kuigi rahva hulgas vastuseis Iis­raeli kuritegude suhtes järjest kasvab, siis võimukandjad ja meedia püüavad neid hääli pärssida. Eestis pole (veel) aktiivse surves­tamiseni ja vahistamisteni õnneks mindud. Eesti meediavälja­anded on peamiselt jäänud n-ö neutraalseks info­edastajaks, vahendades lääne suuremate väljaannete uudiseid (Reuters, BBC jt), kuid refereeritud origi­naalartikli sõnakasutusest ja/või info algallikate käsitlustest kandub tihti üle Iisraeli soosiv hoiak. Teisalt näeme, et kajastuse jätkudes ning uute tõendite ja aruannete ilmumisega soosingu osakaal järjest väheneb.

Küll aga kerkib küsimus: miks pole meie enam kui pädevad uurivad aja­kirjanikud põhjalikumalt käsitlenud Iisraeli-Palestiina konflikti? Miks mitte alustada süvaanalüüsist selliste aruannete kohta nagu ÜRO eriraportöör Francesca Albanese „Genotsiidi anatoomia“,⁷ inimõigusorganisatsiooni Amnesty International avaldatud „Sa tunned, nagu sa poleks inimene“⁸ ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu uurimiskomisjoni „Õiguslik analüüs Iisraeli tegevusele Gazas vastavalt genotsiidi ennetamise ja karistamise konventsioonile“⁹?

Enne rahvusvaheliste kohtute süüdi­­mõistvat otsust ei tohi me kedagi oma­algatuslikult süüdi mõista. Aga on inimlikult raske ette kujutada, et pärast nimetatud aruannete lugemist südame­tunnis­tusega inimesel Iisraeli tegevuse osas kahtlusi ei teki. Eestis oleme vabalt ajakirjanduselt harjunud ootama kontrolli­funktsiooni täitmist ka teemade puhul, mis ühiskonnas lahkhelisid tekitavad.

Genfi konventsiooni kohaselt on relvastatud konflikti osapooled kohustatud järgima proportsionaalsust sõjaliste eesmärkide saavutamise ning tsiviilohvrite ja -kahju vahel.¹⁰ Gaza on väga suure tsiviilohvrite hinnaga maatasa pommitatud, kuid mõne üksiku erandiga pole Iisrael oma rünnakute sihtmärkide kohta esitanud ühtegi kontrollitavat tõendit peale sõnalise teate, et nendes punktides asusid Hamasi staabid. Arvestades tõendite rohkust ning süüdistusi esitavate ekspertide ja organisatsioonide kaalukust on märkimisväärne, et Iisraeli peamised vastuargumendid keskenduvad süüdistatavate diskrediteerimisele, mitte konkreetsete süüdistuste tõenduspõhisele ümberlükkamisele. Ühes markantsemas episoodis laskus Iisraeli esindaja ÜRO peaassambleel sedavõrd lapsikule tasemele, et konkreetsete tõendite ja argumentidega tegelemise asemel pidas Iisraeli saadik vajalikuks Albaneset hoopis nõiaks nimetada.¹¹

Iisraeliga seoses ei saa loomulikult ka antisemitismi küsimust ignoreerida. On rumal arvata, et kõik, kes Iisraeli kuritegude vastu on sõna võtnud, on antisemiidid, nagu on sama rumal uskuda, et antisemitismi meie ühiskonnas ei eksisteeri. Pigem näeme kahjuks selle kasvu paljuski reaktsioonina Iisraeli tegevusele palestiinlaste suhtes. Siinkohal toonitan, et samamoodi nagu ma seisan vastu Iisraeli toimepandavale genotsiidile, vastandan enese täielikult ka nendele palestiinlasi toetavatele inimestele, kes langevad oma tegevuses vihakõne ja/või vägivalla tasemele. Jah, sinna alla kuuluvad ka Hamasi toime pandud kuriteod.

Iisraeli esindav muusik ei tarvitse ju kuidagi olla seotud ega toetada valitsuse ja sõjaväe kuritegelikku tegevust, seega oleks ülekohtune seda indiviidi milleski süüdistada. Aga tuletame meelde Venemaa juhtumit. Lisaks Eurovisionile on Vene kultuuritegelased ja sportlased välja lülitatud suuremast osast lääne kultuuriruumist. Märksõnaks on „vastutus“. Inimõiguste kohaselt ei tohi ühelegi rahvuslikule (või muule) grupile rakendada kollektiivset karistust,¹² mis piirab nende õigust elule ja eluks vajalike vahendite kättesaadavust. Kuid praegu räägime sotsiaalsest vastutusest. Samuti nagu venelased, peavad ka iisraellased sotsiaalselt vastutama oma riigijuhtide toime pandud kuritegude eest. Seni kuni rahvusvaheliste konventsioonidokumentide all seisavad riikide ratifitseeritud allkirjad, on need riigid ja kodanikud õiguslikult kohustatud neid reegleid ka järgima.

Kahjuks näeme Euroopas, sh Eestis, USAs ja mujal, et valitsustel ühes riigijuhtidega ei ole usaldusväärsust rahvusvahelise õiguse jõustamises – eri tasemetel ja eri motivatsioonidega kasutatakse (eesotsas USAga) ära ÜRO puudusi, et edendada oma päevapoliitilisi ambitsioone, isegi kui need rahvusvahelise õigusega vastuollu lähevad. Väikeriikidele nagu Eesti on see ohtlik. USA on Ukraina, Gröönimaa ja Iraani näidetega tõestanud, et „tugevama õiguse“ stiilis maailmakorralduses ei saa temale julgeoleku küsimustes loota.

Väikeriikide parim võimalus on panustada rahvusvahelise õiguse ja jõustamisstruktuuride reformimisse. Paratamatult vajab see kodanike aktiivsust, kasutades selleks muu hulgas ka kultuurilisi mõjutusvahendeid, nagu seda on Eurovisioni boikoteerimine. Demokraatia ei ole iseenesestmõistetav vabadus, vaid kodanikukohustus, mille hoidmine nõuab mitte ainult hääletamas käimist. Aktivism ei tähenda ainult plakatiga tänaval piketeerimist – aktivism on oma keskkonna mõjutamine selles suunas, millisena tahame oma ühiskonda näha. Mõtestades omaenda tegevusi ja kaasates lähedasi, saab igaüks anda oma panuse.

Iisraeli kuriteod palestiinlaste vastu on geopoliitilise mõju osas meile sama lähedal nagu Venemaa agressioon Ukraina vastu. Õigusühiskonnas ei tohi olla valikulist reeglite järgimist, vastasel juhul kasutatakse seda järgmisel hetkel meie enda vastu. Nii Eurovisioni kui ka kultuurivaldkonna puhul peame mõistma, millise sõnumi saadavad meie sõnavõtud või vaikimine. Möödas on see aeg, mil oli võimalik peituda teadmatuse või infopuuduse taha. Meie, muusikute ja meelelahutussaadete tarbijate järgmised sammud dikteerivad, kas Eurovisioni lauluvõistlusel sellisel kujul õigusriigi väärtusruumis üldse kohta on.