Kodu peaks olema inimesele turvalisim koht. Kahjuks näitavad statistikaameti andmed, et Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes ja oma kodus. Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna projektijuhi Jana Brunsi sõnul on 39% eestimaalastest kogenud vaimset, 13% füüsilist (sh füüsilise jõuga ähvardamist) ja 9% seksuaalset väärkohtlemist.¹ Naised on muidugi ohustatumad kui mehed, kuid ärgem unustagem ka mehi! Statistikaameti 2024. aasta uuring näitas, et ka iga kolmas Eesti mees on kogenud paarisuhtes vägivalda, 32% meestest on kannatanud vaimse, 8% füüsilise ja 1% seksuaalse vägivalla käes. ²

Lähisuhtevägivald on lähedase isiku vaimne, füüsiline, seksuaalne või muud tüüpi soovimatu käitumine, mis põhjustab kehalist ja/või psüühilist kahju. Sõna „lähisuhe“ osutab, et kahju põhjustaja on inimese praegune või endine (elu)kaaslane, abikaasa või intiimpartner. Kui vägivalla toimepanijaks on inimene, kellega kohtamas käiakse, on tegu kohtinguvägivallaga. Eesti politseis registreeritakse keskmiselt 2500 lähisuhtevägivalla juhtumit aastas, umbes 6 juhtumit iga päev. Tegemist on siiski probleemi veepealse osaga. On põhjust arvata, et suurem osa valusatest juhtumitest ei saa kunagi avalikuks.

Lähisuhtevägivald võib olla märkamatu ja mitte ainult lähedastele, vaid ka inimesele, kes seda kogeb. Seda ei osata tihtipeale teadvustada ja tähele panna. Inimeste vale ja ebapiisav ettekujutus vägivallast peegeldub ka ühiskonna reaktsioonis ja suhtumises valu põhjustavasse käitumisse ja ohvritesse. Tekib surnud ring: ohvrid ei otsi abi ega räägi, mis nendega juhtunud on, läbielamistest kardetakse teatada, tuntakse häbi, hirmu või peljatakse, et neid ei usuta. Samuti jätkub sellisel juhul taasohvristamine ning jõhkrutsejad ei vastuta oma tegude eest.

Näiteid elust

Esimene juhtum. Kui Anna (siin ja edaspidi nimed muudetud) perega vanatädi matuste peielauas istus, tuli jutuks lahkunu elutee, sealhulgas tema abielu. Kuna Anna sellest varem palju kuulnud polnud, kikitas ta kõrvu. Anna ema ja tädi rääkisid, et abielu oli olnud konarlik. Paar abiellus noorelt, naine oli juba lapseootel. Kui abielu oli mõned aastad kestnud, halvenes paari läbisaamine sedavõrd, et mõnikord mees isegi lõi naist. Anna oli sellest infost šokeeritud ja küsis, kuidas olukord nii inetuks läks. Selle peale vastas Anna vanaisa, et „kui naised kogu aeg näägutavad, siis lähebki meestel närv nii mustaks, et muud valikut pole“.

Teine juhtum. Laura sõitis bussiga koju. Ühel hetkel nägi ta, kuidas kaks purjus inimest bussi tagaosas sõnelema hakkasid. Tüli läks nii suureks, et mees lõi naist näkku. Viimane kukkus põrandale ja hakkas nutma. Bussis viibinud teised inimesed ei teinud midagi peale olukorra jälgimise. Keegi ei sekkunud, keegi ei aidanud. Kui mees bussist väljus, ei tundnud keegi endiselt kannatanu vastu huvi, seega otsustas Laura talle läheneda. Nad astusid koos bussist maha, seejärel helistas Laura politseisse ja selgitas olukorda. Algul tundus, et politsei suurim mure oli paari purjus inimese põhjustatud lärm avalikus ruumis, kuid õnneks alustati siiski toimunu suhtes menetlust. Laura kutsuti tunnistama.

Kolmas juhtum. August tuli Tartusse peole teadmisega, et saab pärast oma sõbra õe korteris ööbida. Peole mindi suurema grupiga ning joodi alkoholi. Kord juhtus peol isegi, et August suudles tüdrukut, kuid tegemist ei olnud vihjega, et „pärast teeme veel“. Kui August ja tüdruk peale pidu korterisse jõudsid, oli aeg magama minna. Korteris oli vaid üks voodi ning kui nad varem teemat arutasid, jõudsid nad konsensusele, et magavad seal koos. Ootamatult hakkas tüdruk aga Augustit katsuma ja suudlema. August vastas sellele, mingil määral ehk viisakusest ja samas ei tahtnud ta kaotada oma ööbimiskohta – oli kokku lepitud, et August sai ka kahel järgneval ööl tüdruku juures ööbida. August mäletab väga selgelt, kuidas tüdruk küsis, kas ta tahab suuseksi. Selle peale külaline tardus: ta ei öelnud „jah“ ega „ei“, ei noogutanud ega tõmbunud eemale. Ta lihtsalt lamas seal. Kui tüdruk lõpetas, keeras August kähku külge ning üritas kiiresti magama jääda. Järgmisel kahel ööl magas ta diivanil, sest juhtunu kummitas teda.

Põlvkondade erinevused

Anna juhtum näitab, et kahjuks on paljude vanemate inimeste vaatenurk lähisuhtevägivallale endiselt õigustav. Statistikaameti andmetel on kõige rohkem vägivalda kogenud nooremad mehed vanuses 18–29 eluaastat (39%), kõige vähem mehed vanuses 65–74 eluaastat (24%). Keskmisest rohkem on vägivalda kogenud naised vanuses 18–29 ja kõige vähem naised, kes on juba vanemas eas (65–74 eluaastat). Mida see statistika peegeldab? Põlvkonnad tõenäoliselt tajuvad ja defineerivad vägivaldset käitumist erinevalt. See, mida aastakümnete eest peeti justkui normaalseks, on praeguste noorte ja keskealiste meelest vägivald. Oluline on ka märkida, et keskmisest rohkem kannatavad intiimpartneri vägivalla all põhihariduse või madalama haridustasemega naised (48%) ning naised, kellel on tervislikel põhjustel igapäevategevuses piiranguid (50%). Selge on aga, et ükskõik millisele vägivalla tüübile ei ole aktsepteeritavat põhjendust.

Kui Laura ei oleks bussis peksmisele vahele astunud, poleks naine ilmselt üldse politseisse pöördunud ega kaebust esitanud ja tõenäoliselt oleks vägivald tema elus samamoodi edasi läinud. Vaikivaks pealtvaatajaks jäämine toetab igasuguse vägivalla jätkumist.

Vaheleastumine aitab, sest see annab nii vägivalla kogejale kui ka toimepanijale märku, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Tänapäeval on füüsilise vägivalla märkamine siiski sagenenud. Probleemidest räägitakse ja juhtumitest teavitatakse varasemast rohkem. Tihtipeale aga unustatakse, et vägivald avaldub väga erineval moel. Vägivalla liikidest teatakse paremini vaimset ja füüsilist ning seksuaalvägivalda. Ent on ka majanduslikku, verbaalset, emotsionaalset ja usupõhist vägivalda ning diskrimineerimist, ahistavat jälitamist jms. Lähisuhtevägivalla alla liigitub näiteks ka pereplaneerimisega seotud hoole või ravimite kontrolli alla võtmine ning selles valdkonnas isiku autonoomia piiramine jpm.

Seksuaalvägivald

Seksuaalne väärkäitumine ei piirdu pelgalt vägistamisega.Vägistamine on agressiivne tegu, mida motiveerib peamiselt viha, võimu ja kellegi üle kontrolli saavutamise vajadus. Vägistamine ei ole seks, vaid seksi kasutamine võimu­vahendina. Seksuaalne iha võib küll kaasneda, kuid pole peamine ajend. Seetõttu pole õige rääkida vägistamise kontekstis seksuaalvahekorrast või „väidetavast vägistamisest“, mis laseb mõista, et tegemist võis olla konsensusliku seksuaalvahekorraga. Vägistamise eesmärgiks ei ole seks teise inimesega, vaid ohvri alandamine ja hirmu all hoidmine.

Augusti juhtumi puhul on oluline mõista, et nõusoleku küsimine pole ainult checkbox, mida täita, et mitte kriminaalasja kaela saada. See on märk hoolimisest ning austusest teise inimese vastu. Tüdruk küll küsis, kas August on nõus, kuid viimane ei andnud nõusolekut. Hetkel, kui külaline vaikis ning tardus, oleks initsiaator pidanud mõistma, et nõusolekut kõnealuses situatsioonis ei ole, ning tegevuse lõpetama. Tähtis on aru saada, et vaikimine, „võib-olla“ ja muud kahtlevad reaktsioonid ei ole „jah“! Teise veenmine seksimiseks ja seksi eeldamine pärast kohtingut ei tohiks olla aktsepteeritav. Veenmise teel saadud seks ei ole nõusolekuga seks.

Enamasti on seksuaalvägivallatseja ohvrile tuttav inimene. Vaid ühel neljandikul seksuaalvägivalla juhtudest on toimepanijaks võõras isik. Seksuaalvägivald lähisuhtes pannakse enamasti toime ilma jõudu kasutamata, küll aga kasutatakse muid surveavaldamise meetodeid. Ka partneri vaikiv pahameel seksist keeldumise korral on surveavaldus, sest keegi ei taha oma kaaslast pahandada. Vaimne vägivald on vägivalla liikidest levinuim. Tuleb meeles pidada, et mis tahes vägivallaga kaasneb alati vaimne vägivald! Inimese füüsiline vigastamine tekitab samuti ühtlasi vaimse trauma.

Kuidas suhetes ohtu tähele panna?

Sellele küsimusele on keerukas ammendavalt vastata, kuid on küllalt märke, mis lähisuhetes hoiatavana peaksid mõjuma. Ohule viitab kindlasti partneripoolne kontrolliv käitumine. Ei tohiks olla vastuvõetav, et partner tahab igal ajahetkel teada, kus sa oled, kuhu lähed, mida teed, kellega sa oled ja mida sa seljas kannad, samuti see, et partner teeb märkusi kehakaalu kohta. Läbi sõrmede ei tohiks vaadata armukadedusele. Peaks tegema ettevaatlikuks, kui partner ei luba sul veeta aega sõprade või oma perekonnaga, käia väljas või võtta telefoni, kui sõber või tuttav helistab. Ei ole normaalne, kui partner väidab, et tahab sind hoida ainult endale ja soovib sinuga koos olla kogu aeg.

Mõnitused, pilked, karjumine, solvamine, pahatahtlikud või alandavad märkused, ähvardused ei tohiks olla vähimalgi määral vastuvõetavad. Partner ei tohiks esile kutsuda vähimatki hirmu. Ei ole vastuvõetav, kui partneri käitumine on ennustamatu ja impulsiivne – ei tea kunagi, kuidas ta millelegi reageerib. Tähelepanu tuleb pöörata ka kübervägivallale. Siia alla kuulub sotsiaalmeedias ahistamine või selle kasutamine, et solvata või kontrollida, keda sa jälgid, kellega sõber oled jne, samuti ühismeedia vm kontode paroolide nõudmine. Ka pidev soovimatu helistamine või kirjutamine ning nõudmine, et vastaksid sõnumitele ja kõnedele kohe, on ohu märk.

Ka sõprade puhul on oluline märgata, et midagi on valesti. Su sõber on kaotanud enesekindluse, on vaiksem kui tavaliselt. Ta kardab oma partnerit. Ta ei kohtu oma sõprade ega perega. Sõbra partner kritiseerib, alandab su sõpra, kontrollib igat ta liigutust, otsustab nende mõlema eest. Sõber räägib oma partneri kiirelt süttivast temperamendist ja/või armukadedusest. Tal on füüsilised vigastused, nt sinikad, luumurrud, haavad vms, mida ta ei seleta. Kõike seda tuleks tähele panna ja mitte osavõtmatuks jääda. Mõnel määral on kaugenemine sõpradest värske suhte puhul tavaline, sest inimesed õpivad teineteist alles tundma ja soovivad palju koos olla. Siiski, turvaline tugivõrgustik on ka suhtes inimesele äärmiselt oluline. Seetõttu tasuks sõbra käitumist tähele panna, sest see võib tähendada, et partner üritab teda tugisüsteemist eemaldada.

Kui oled otsustanud partneri maha jätta, planeeri ja mõtle kõik hoolikalt läbi: kuhu minna, mida teha, kui ta helistab jne. Vägivallatseja teeb enamasti kõik, et ohvrit tagasi võita. Sageli see õnnestubki, sest vägivallatseja näiliselt kahetseb oma käitumist ning vägivalla ohver on emotsionaalselt haavatav ning mõjutatav. Tuleb teada, et vägivallatseja ennast ei muuda ja kõik kordub. Tuleb leida usaldusväärne inimene, kellele teada anda, et plaanid partneri maha jätta – siis ta teab ja oskab vajadusel reageerida.

Kui rohkem inimesi paneb ohumärke tähele – olgu need siis lähedased, pealtnägijad või ohver ise –, on tulemuseks hoolivam ühiskond. Sellega suureneb tõenäosus, et ohver teavitab politseid. Inimene avab ennast siis, kui ta tajub, et tema valu võetakse tõsiselt, et seda ei naeruvääristata ega pisendata.

Kristin Tõnisson (22) on noorteühenduse Progressiivne Liikumine juht.