Riigikogu alustas tööaastat mulluse praagi tuvastamisega. Õnn ja osavus olid õuelt ära läinud. Üksainus vigane sõna jõustatud seaduses ähvardab riigi­eelarvet halvimal juhul 27miljonilise miinusega. Veebikasiinosid paremini maksustada soovides andis seadusandja neile terveks aastaks hoopis maksuvabastuse. Irooniat lisab tõik, et seaduseelnõu menetleja oli rahaasjus pädevaim ehk rahanduskomisjon. „See on see kollektiivne vastutus,“ tõdes komisjoni esimees Annely Akkermann. See tähendab, et kui rahaline kahju tekib, ei hakka „kollektiiv“ seda oma taskust kinni maksma. Kahju ei ole ainult saamata jääv maksutulu, vaid ka riigikogu kallid töötunnid vea parandamiseks. Küllap ettevõtete hulgas valitseva üldise heasoovlikkuse õhustikus kõik lõpuks kaotusteta korda saab, kuigi neid, kes on juba veendunud, et tegu oli vandenõuga, ümber ei veena.

Oleks see üksikjuhtum, võiks asja sinnapaika ja ainult opositsiooni parastada jätta. Aga ei ole ju: seadusandlik praak kohtuvaidlustega päädiva ebamäärasuse kujul on reegel, mitte erand. Hasartmängumaksuga juhtus nii, et filtreid oli küll palju, aga keegi ei märganud. Kuigi, nagu selgus, kulus tehisarul vea tuvastamiseks 30 sekundit. Sagedamini läheb nii, et juba seadusandliku töö algfaasis osutavad asjatundjad või sihtrühmad mingi tekstiparagrahvi ebamäärasusele ja rakendamatusele või koguni eesmärgiseade vildakusele. Eelnõu koostajatelt ministeeriumides saadakse aga nipsakaid vastuseid: te lihtsalt ei saa aru, võtsime teadmiseks, aga ei muuda midagi. Kes on eelnõude kooskõlastusringis osalenud, teab omal nahal, milline vastu seina jooksmine on tagajärjeks, kui sind kaasatakse. Riigikogu liikmetele ja muudele poliitikutele avaliku ja sisuka mõttevahetuse peale­surumine õnnestub haruharva.

Asjakohane näide on rahvusringhäälingu seaduse muutmise saaga, millest olen juba mõne aja eest kirjutanud¹. Kuigi eelnõu tekst lõpeb teatega, et seadus jõustub 1. juunil 2026, kolistab see endist viisi mööda kooskõlastusringe ega ole isegi valitsusse jõudnud. See aga tähendab, et riigikogu alanud istungjärgul raske ülesandega soovitud tähtajaks toime tulla ei ole enam mõeldav. Eriti seetõttu, et kuigi eelnõus mingeid murekohti justkui lahendatakse, jääb puutumata põhiküsimus rahvusringhäälingu eesmärgist ning seega ei käi töö selle sõnastamiseks. ERRist on juttu küllaga ning vähesed on jätnud võtmata seisukoha, kas Rein Veidemann on rohkem vanaisa või ringhäälingunõukogu esimees. Või järgmises laines, kas saates „Nukuvalitsus“ saab nalja või ei saa.

Isadepäeva kuumas leilis andis riigi­kogu EKRE fraktsioon 12. novembril töösse Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Sisult jabur, tehniliselt teostamatu, kuid ometi hea ajend tuumaka arutelu alustamiseks rahvusring­häälingu eesmärgi ja tegevuspiiride üle. Valitsus avaldas eelnõu kohta eelnõust endast pisut arukama arvamuse, märkides oma eesmärgina „hoida ja kaasajastada sõltumatut, tugevat ja kaasaegset avalik-õiguslikku ring­häälingut. Kultuuri­ministeerium plaanib vastavad muudatused lähiajal Vabariigi Valitsusele esitada“. Konks on selles, et kultuuri­ministeeriumi „lähiaeg“ võib sama hästi olla pool aastat või viis aastat ning „vastavad muudatused“ mingit õigusselgust ei too.

Seletuskirjas seisab: „eesmärk on kirjeldada ERHS-is avaliku teenusena ühemõtteliselt Rahvusringhäälingu tegelikku tegutsemispraktikat“. Aga eelnõu enda tekstis väljendub see ühemõttelisus lauses, et ERR „toodab vähemalt kahte teleprogrammi ja nelja ööpäevaringset raadioprogrammi ning osutab teisi meediateenuseid“. Teised meedia­teenused on lahtine ja lõputa loend, kuhu võib vabalt paigutada kõike suhteportaalist nn sisuloomeni. Rahva­keeles võiks sama ühemõtteliselt öelda, et ERR teeb, mida tahab, ning võib selleks ka piiritult raha nõuda. Kehtiv meedia­teenuste seadus peab meediateenuseks ainult audiovisuaal- ja raadioteenust ning reguleerib neid, ei muud.

Sellele ähmasusele tähelepanu juhtinud meedialiit sai kooskõlastustabelis ministeeriumilt udu paksendava vastuse: „Mõiste „muid meediateenuseid“ ei tähenda ERR-ile õigust hakata tegutsema väljaspool tema põhitegevuse piire, vaid võimalusega edastada ja pakkuda meediasisu ning avalik-õiguslikku meediateenust eri platvormidel ja vormides, vastavalt meediatarbimise arengule.“ Muu meediateenus on võimalus pakkuda meediasisu ja meediateenust! Ühemõttelisus ja õigusselgus missugune!

Kui mõnd rahvusringhäälingut armastavat ja häälitsema kohustatud seadusandjat selle jutu peale ärevus peaks tabama – et ei tea, mida ma peaksin ütlema –, siis on abikäsi lähedalt võtta. Ühendkuningriigis peab valitsus aasta lõpuks uuendama sealse rahvusringhäälingu BBC kehtetuks muutuva põhikirja/seaduse ning kuigi ka seal jõuab meediasse kurje kriitikanooli üksiksündmuste pihta, on arutelu üldtoon asjalik-pidulik ja Eesti oludesse mikromuutustega üle kantav. Näiteks kirjutab kultuuriminister Lisa Nandy eelnõu eessõnas: „Usun, et BBC on kõrvu NHSiga [riiklik tervishoiuteenistus] kaks me riigi kõige tähtsamat institutsiooni. Kui üks on põhjapanev meie rahva tervise, siis teine on sama põhjapanev demokraatia tervise seisukohalt.“

Sellist arusaama oleks kena kuulda ka Eestis. Meil pole oma ringhäälingu üle vähem põhjust uhkust tunda, kui on brittidel BBC üle. Osaliselt see mõte rahvusringhäälingu seaduses kajastub, kuid teine pool on täitsa puudu. Selle on valmilt sõnastanud BBC kunagine tegevjuht Tony Hall nii: „Usun, et inimesed mõistavad BBC tähtsust me demokraatiale kõrge kvaliteediga, täpsete ja erapooletute uudiste tootjana. [—] Vähem mõistetakse – või isegi ei usuta seda – BBC rolli rahvusliku jutuvestjana.“² Ühesõnaga, nagu BBC, nii ka ERR pole mitte ainult meedia-, vaid ka kultuuri- ja loomeorganisatsioon, mille abil kujundatakse, hoitakse ja tugevdatakse rahvuslikku identiteeti, luues üha uusi lugusid ainult meist ja ainult meile. Ei ole turgu ja sel turul kedagi teist, kes saaks selle ülesande täitmisel ERRi asendada.

Kehtivas seaduses on ERRile rahvuskultuurilisi eesmärke küll seatud, kuid kõrvalosatäitjana, kes „aitab kaasa“, „toetab“ ja paaris punktis „väärtustab“, aga mitte identiteedi- ja kultuuriloome keskasutusena. Just selliseks peaks seadusandja ERRi eesmärgi avardama, mitte keskenduma ainult kohanemisele Euroopa Liidu ettekirjutustega ning meediateenuste turu õiglasele jaotamisele aina keerukama ja anonüümsema bürokraatliku mehhanismi abil. Alles seejärel, kui eesmärk on ühemõtteliselt selge, saab hakata rahasse arvutama vältimatut kulu ja saadavat tulu. Mis maksab üks rahvus ja tema identiteet? Sama kehtib juhtimise kohta. Juhtimismudel, vastutusalad ja viis pädeva isikkoosseisu leidmiseks tulenevad eesmärgist, mitte vastupidi: et paneme aga targad (poliitikuist) juhid ametisse ja küllap nad juba ka eesmärgi leiavad.

Niisiis, kui palju rahvusringhäälingut Eesti ühiskond vajab? EKRE ütleb, et ei vaja üldse. Nüüd on kohustus välja tulla neil, kes on veendunud, et on vaja küll ja praegusest palju rohkem. Kui suurendada ERRi rahvuskultuurilisi eesmärke, kahandab see ühtaegu pingeid vaidluses erameedia organisatsioonidega turu tükikeste kuuluvuse pärast. Kuni seadusetekstid kubisevad väljenditest nagu „teised teenused“ ja „teised tegevused“, on võimatu milleski ühemõttelisele kokkuleppele jõuda.