2027. aastal möödub Heino Elleri sünnist 140 aastat. Ümarad tähtpäevad aitavad tähtsat meelde tuletada ja tuua olulise ka üldsuse huvi keskmesse. Ent on ka vaja ainest, millega sütitatud tähelepanu kestvalt toita. Tööd Elleri loomingu uurimiseks ja tutvustamiseks on mõningate peatuste ja kiirendustega tehtud ju aasta­kümneid, ometi on Eller mõneti jäänud oma kuulsate õpilaste varju. Lõpusirgel on Eduard Tubina kogutud teoste imposantsed väljaanded ning Arvo Pärdi opera omnia on peaaegu et aatomi tasandini läbi uuritud, ent Elleri loomingule kogutud teoste avaldamise rõõm veel osaks saama ei paista, kaugel sellest. Enne peab valmima korralik Elleri teoste kataloog ning uurijate heaks peab vormuma ammendav andmestik, mida õilistaks lihtne ligipääs ja töödeldavus.

Just selle eesmärgi saavutamiseks on Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) tiiva all teist tegevusaastat alustamas uurimisrühm, kelle paleus on valmis teha Heino Elleri loomingu temaatilis-bibliograafiline kataloog, mille eeldus on (meta)andmestik süstematiseerida ja teha kättesaadavaks. Et püüda keerukalt kõlavat ettevõtmist läbi valgustada, pidasid keskustelu tegusa toimkonna liikmed täies koosseisus: pianistid ja muusikateadlased Sten Lassmann, Maksim Štšura, Carolin Krajňák, Mart Humal ja Aare Tool.

Mis on teie praeguse teadusprojekti siht, mida tahate saavutada? Mis on puudu? Millist probleemi Elleri uurimisrühmaga lahendate?

Sten Lassmann: Esmane probleem on see, et esimese põlvkonna rahvusklassikute looming, eesti helilooming, on paljuski süstematiseerimata, kataloogimata. Võib isegi nii öelda, et ainult Eduard Tubina heliteosed on seni kataloogitud ja ka korralike nootidena välja antud. Selles osas on asi võrdlemisi lihtne: me arendame metodoloogiat spetsiifiliselt Elleri loomingu kataloogimiseks ja teisest küljest korrastame metaandmestikke, sest kogu andmestik on üks tervik. Need kaks asja ongi meie praeguse projekti eesmärgid. Kuid loomingu kataloogimine võiks olla esimene samm Elleri loomingu „korda tegemiseks“, sest sellele kataloogimisele saavad järgneda kogutud teoste väljaandmine, helisalvestised, ka monograafia kirjutamine. Peale selle võiks meie tööst kujuneda mudel, kuidas edaspidi teistegi eesti heliloojate loomingut süsteemselt ning uusimat digihumanitaaria oskusteavet kaasates uurida.

Maksim Štšura: Toon ühe hästi praktilise näite, et seda probleemi piiritleda. Hiljuti toimus järjekordne eesti muusika nädal ja selle raames EMTA üliõpilaste kontsert, kus osales ansambel, kellele soovitasin mängida Elleri kahte lüürilist pala. Niipea kui tudengid võtsid kätte oma partiid, mille oli kirjastanud Edition 49, selgus, et seal oli päris palju vigu. Kuna osalen nüüd selles ellerlikus uurimisringis, on mul ligipääs juba kogunenud andmestikule. Selle üks tähtsamaid osi on professor Mart Humala tehtud töö. Professor Humal on Elleri klaveri- ja kammermuusika juba ammu väljaandmiseks ette valmistanud, korrektse noodikirja ja tekstikriitiliste kommentaaridega. Nii et kuna minul oli sellele ligipääs, siis õnnestus proovide ja tundide käigus kõik need vead parandada. Kõigil ei ole sellisele materjalile kerget ligipääsu, niisiis peame selle tekitama. On vaja, et kui edaspidi keegi soovib mängida mõnda Elleri teost, siis kõlbaks see materjal, mis riiulist võetakse, juba esitamiseks. See on vaid üks näide, muidugi ei ole see ainuke.

Ei ole tõesti. Ka keelpillikvartett M4GNET oli hiljuti Elleri teise keelpillikvartetiga vägagi hädas. Edition 49 kirjastatud partiides oli kõik väga hästi, lihtsalt noodid olid valed. Puudused olid põhiandmetes. Aga astugem sammuke tagasi ja täpsustagem – teie oma projekti käigus ei paranda ju mitte noote, vaid korrastate metaandmeid. Avagem pisut: mida ometi need metaandmed tähendavad ja kuidas te neid korrastate?

Aare Tool: Metaandmed on kõige lihtsamalt öeldes andmed andmete kohta. Metaandmed selgitavad, mida mingi andmerida tähendab. Kui hakkame võrdlema eri andmekogumeid, siis on nõutav, et saaksime luua ridade vahel vastavuse.

Štšura: Kuigi selle ettevõtmise ideelis-praktiline pürgimus on tuua Elleri looming andmepõhisesse maailma ning teha see praegusel kultuuriväljal nähtavaks, on tegu eelkõige teadusprojektiga, mille siht on ühtlasi uue metoodika välja­töötamine. Elleri näitel üritame luua ja rakendada tänapäevast digihumanitaaria teadmust ning panna Eestis alus andmepõhisele muusika uurimisele. Selline suundumus ei ole meil muusikavaldkonnas veel kuigivõrd levinud ning EMTA võiks olla selles vald­konnas eestvedaja.

Lassmann: Väga põgusalt või pealis­kaudselt asjale peale vaadates võib meie tegevus paista üsna lihtne: võtame nüüd kõik lood, mis Eller on kirjutanud, paneme neile numbrid peale – ja ongi kataloog valmis. Tegelikult on see töö nii andmemahu kui ka metodoloogia poolest väga nõudlik. Elleri puhul ja heliloomingu puhul üldse on esmane tasand helilooja teoste käsikirjad, seejärel kogu olemasolev info teoste kohta. Juba ainuüksi Elleri käsikirju on 500 kuni 600, nende ammendav teaduslik kirjeldus ja ka metodoloogiliselt täpne ning masinloetav kataloogimine on omaette ettevõtmine. Me mõtleme muusikutena Elleri loomingust kui teostest, aga enne kui me saame mõelda Elleri loomingust kui teostest, peab meil olema täielik selgus Elleri teoste käsikirjalistest allikatest. Edasi tuleb juba täisandmestik Elleri kohta: kõik, mis on öeldud, kirjutatud, mängitud, salvestatud ja trükitud, peaks koondama terviklikku andmestikku, mis omakorda on tulevase loomingukataloogi aluseks.

Tool: Oletame, et veebilehel on helilooja ja tema teoste kohta andmed, mida kasutaja püüab valida ja kuhugi salvestada, copy-paste’ida. Aga kohe kui hakata neid andmeid suuremal hulgal töötlema, tekivad probleemid. Peab olema kokkuleppeline tähis, mis ütleb, et sellel real on alati just see teave. Meie saame ehk aru, mis on pealkiri, mis on daatum, mis on teose osade kirjeldus, aga masin seda ei mõista, kui need read ei ole märgendatud. Oletame, et keegi tahab helilooja kohta kogu andmestiku alla laadida, et seda edasi töödelda ja uurida. Eesti muusika infokeskuse lehel on hulk andmeid, aga praegu ei ole teoste kirjed saadaval masinloetavas vormingus, näiteks kas CSV, XML või JSON. See piirab paljuski andmete töötlemise võimalusi.

Carolin Krajňák: Eeltöö on juba muuseumis tehtud: kõik käsikirjad on arvele võetud ning seekaudu saanud säilikunumbri. Käsikirjad on juba kirjeldatud muuseumide infosüsteemis MuIS, aga need kategooriad ei ole täpselt need, mida meil oleks vaja, ja meeles tuleks pidada ka seda, et MuIS on selline süsteem, mis on loodud kõikide erilaadiliste museaalide, mitte ainult muusikakäsikirjade iseloomustamiseks. MuISi andmestik on meil küll töö aluseks, aga seal on ikkagi väga palju lünki. Näiteks on seal kirjeldamata spetsiifilised andmed, nagu füüsilised parameetrid, formaat, tekstilised märkused; ning oluline on isegi see, kas autograaf on kirjutatud tindipliiatsi või hariliku pliiatsiga. Mingis osas on eeskujuks Arvo Pärdi keskuse infosüsteem, kus on kõik käsikirjad, noodiväljaanded ja helisalvestised nii kirjeldatud kui ka omavahel seostatud. Minu üks töölõik selles projektis on kontrollida ja parandada raamatukogusüsteemide kirjeid ja siduda need meie kataloogi HET-numbritega. Töö käigus on tõesti väga palju välja tulnud seda, et isegi ühte ja sama noodiväljaannet võib nii erinevalt kirjeldada sõltuvalt sellest, kes selle info on sisestanud. Tegelikult ei olegi mingit ühtlustatud standardit.

Mis on see HET-number ning mille alusel number teosega seotakse. Kas selle nummerdamisega on ka mingeid probleeme?

Mart Humal: See on lühend sõnadest „Heino Elleri teosed“ ja me tegime selle kohe projekti alguses. Panime kõigile teostele numbrid, mis ei olegi niisama lihtne. Selle üle, kuidas need numbrid paika panna, me seni natuke vaidleme.

Lassmann: Numbrite panemisega on üks probleem veel, et kus lõpeb juvenilia ning algab see „päris looming“. See on erakordselt põnev küsimus nii esteetilisest kui ka raamatupidamislikust seisukohast – et millisest pöördepunktist alates, helilooja katsetustest või eskiisidest, kasvavad välja terviklikud ning seejärel ka kunstiväärtuslikud teosed. Kõigi eesti rahvusklassikute puhul, näiteks Rudolf Tobias, Artur Kapp, Artur Lemba, Mart Saar ja Heino Eller, on murekoht, et nende teoseid eluajal peaaegu üldse trükis ei ilmunud. Nõnda ei ole meie rahvusklassikutel tekkinud Beethoveni paradigmale vastavat oopusekultuuri ehk evolutsioonilist ja autoriseeritud teoste nimekirja. Muusika trükis ilmumine loob – vahest küll illusoorselt, aga siiski – lõpetatud ja täieliku teose tunnetuse. Vastasel juhul võib eri allikate invariantsus tekitada teose lõpliku või korrektse kuju osas suuri tekstoloogilisi ja ontoloogilisi probleeme. Elleri puhul ei ole see probleemistik õnneks niivõrd keeruline nagu Mart Saare loomingus, kus samast teosest on tihti palju erinevaid versioone, kuid teaduslikult täpse määranguni jõudmine nõuab siingi põhjalikku analüüsi.

Humal: Me peame kataloogi vääriliseks kõiki Elleri lõpetatud teoseid, aga mitte visandeid. Niisiis, lõpetamata teosed kataloogi ei kuulu, küll aga kuuluvad sinna lõpetatud teoste lõpetamata versioonid.

Štšura: Kuna enamik käsikirju asub teatri- ja muusikamuuseumis, on meil väga vedanud, et meie uurimisrühma liige on ka seal teadur-kuraator, nii et oleme muuseumiga otsekontaktis, mis on väga oluline. Praktika oli vanasti selline, et käsikirjade originaalid läksid üldjuhul teatri- ja muusikamuuseumi, aga ümberkirjutused või koopiad, mida kasutati ka esitamiseks, läksid heliloojate liidu kõrval tegutsevasse muusikafondi. Nii et füüsiliselt asuvad materjalid mitmes kohas. Aga meil puudub veebivärav, mis kõik need süsteemid omavahel ühendaks. Ja see on tõesti see, mille Arvo Pärdi keskus on suutnud endale luua. Meil on ühe looja arhiiv, kuhu mahub tegelikult kõik, ka info sekundaarsete allikate kohta ehk videod, artiklid, pildi­materjal, fotoarhiiv – kõik see, mis on ülioluline. Meie projekti mõte ongi luua midagi sellesarnast ja õnneks me ei pea jalgratast leiutama, vähemalt arvestades seda, mis on juba Eestis tehtud.

Kui kaugele olete oma uurimisrühma tööga jõudnud ja millised tegevussuunad seisavad ees esimeses järjekorras?

Štšura: Üks meie projekti osa oli Mart Humala olemasolevate tekstikriitiliste kommentaaride teisendamine masinloetavaks, mida tegime koostöös rahvus­raamatukoguga. Aga on veel üks väga oluline märksõna, mis puudutab e-kataloogi Ester. See süsteem toimib rahvusvahelise raamatukogude standardi MARC 21 järgi ja õnneks on sama standard kasutusel ka maailma suurimas muusikaliste käsikirjade allikate kataloogis RISM [Répertoire International des Sources Musicales ehk Rahvusvaheline Muusikaallikate Kataloog – toim]. Meie uurimisrühmal oli erakordne võimalus käia teadusreisil Šveitsis, kus Bernis, Šveitsi rahvusraamatukogu juures asub RISMi digikeskus. Seal tekkiski idee, et võiksime sisestada Elleri käsikirjade kohta info RISMi. Läbisime RISMi koolitused ja oleme alustanud sellega, et sisestame kõigepealt eelkõige Elleri orkestriteoste kohta käsikirjade info. Ja kuna see süsteem on hästi korrastatud, siis seesama masinloetavus ja andmete struktuur ongi meile nagu ette antud.

Lassmann: Ma ütleksin, et RISMi rakendamiseni jõudmine ongi meie teadustöö üks osa. Oma metodoloogia täiustamist alustasime nii, et võtsime mudeliks parimad heliloojate loomingu kataloogid: Taanis tehtud Carl Nielseni kataloogi ja ka hiljuti ilmunud uue Köcheli ehk Mozarti veebikataloogi, mis näitab tõesti väga mitmeid erakordselt huvitavaid, toredaid ja kasulikke võimalusi, kuidas suure klassikalise helilooja pärandit saab esitleda ja sealt teavet otsida. See, et me nüüd RISMis saame hakata sisestama Elleri käsikirjade kohta kogu täisandmestikku, on kaks kärbest ühe hoobiga lahendus või isegi kärbseparv! Seda tööd tehes tekib meil täisandmestik iga viimse kui Elleri esmase allika kohta. RISMi andmete sisestamine tagab teabe rahvusvahelise kättesaadavuse kõigile, tagab varundamise ja ka liidestamise võimaluse, kui oleme kunagi jõudnud nii kaugele, et saab mõelda toimiva Elleri veebikataloogi ja veebiplatvormi tegemisele.

Tool: See, millest praegu räägime, on andmehaldus: andmed olgu kogutud rahvusvahelise hea teadustava järgi, masinloetavad, avaandmetena ligipääsetavad ja liidestatavad loodavate või olemasolevate infosüsteemidega.

Lubage küsida natuke norivalt: kui teil on olemas eeskujud kas Carl Nielseni või Arvo Pärdi andmete korrastamise mudelina, siis miks ometi on vaja uue rühmana maha istuda, et arendada mingisugust uut teaduslikku metodoloogiat?

Lassmann: Ütlen kohe vastuseks kõigepealt nii, et me küll võtsime Nielseni eeskujuks, aga tegelikult on meil osalt isegi parem lahendus.

Tool: Jah, sest RISM on maailma suurim muusikaliste käsikirjade teavet koondav andmebaas. Juba see on märgiline, et meil on nüüd koostöövõimalus, et nad on meie idee vastu võtnud, on olnud sellest vägagi huvitatud ja osutanud meile selle projekti käimalükkamisel igakülgset abi.

Kas Baltimaadest on veel keegi näiteks RISMiga koostööle asunud? Või on Eesti siin rajaleidja?

Tool: Oleme tõesti rajaleidjad, pisut nagu innovaatorid. Meil on Eestis ikka olnud ettekujutus, et millegi saavutamiseks peame hakkama kohapeal uut süsteemi looma. Meil on MuIS, meil on kõik teised süsteemid, on muusika infokeskuse veebileht jne. Aga need on loodud eri aegadel, eri põhimõtete järgi. Seetõttu ongi nüüd probleem, et süsteemid ei pruugi omavahel ühilduda, sest andmete kogumise põhimõte on ühes üht-, teises teistmoodi.

RISMi sisestatud andmed saavad vabalt kättesaadavaks: andmed on masinloetavana alla laetavad ja kasutatavad ka teistes infosüsteemides. Ideaal on andmete ühekordne sisestamine. Kui edaspidi luuakse Elleri kataloog, siis käsikirjade osas saab teha päringu RISMi, neid andmeid ei pea uuesti sisestama. Pealegi on andmed hoitud nii, et sellel on tõeline Šveitsi kvaliteet.

Maksumaksjat huvitab kindlasti seegi, kas ja kuidas saab teie tegevusest välja kooruv metodoloogia mingi mudelina avalikult kättesaadavaks. Kas hiljem saaks lihtsa vaevaga kasutada mudelit ka teiste heliloojate loomingu korrastamiseks?

Tool: See mudel avaldatakse teadusprojektide puhul teadusartiklina, nii et uurimistulemused tehakse avalikkusele kätte­saadavaks. Me teeme seda tööd praegu Elleri näitel, aga kõik väljatöötatud meetodid ja saadud teadmised on rakendatavad palju üldisemalt.

Lassmann: Püüame teha kõik, et garanteerida andmete loetavus ja ühildatavus ka järgnevatele põlvkondadele. Mis puudutab toimiva kataloogi loomist, siis suurelt mõelda on üsna lihtne. Midagi suurt ära teha ei ole, teatava aja jooksul, ka väga palju raskem, aga midagi suurt järjepidevalt ülal pidada, käigus ja töös hoida – vaat see on tõesti raske.

Kas saan õigesti aru, et koostööasutusena on teiega seotud õige mitu organisatsiooni, sealhulgas näiteks ajaloomuuseum? Mis on selles ettevõtmises muuseumi roll?

Krajňák: Vastastikune koostöö ja kasu algab sellest, et kui meil ei oleks muuseumi, siis meil ei oleks ka digiteeritud käsikirju – see on kindel, ja ilma selleta ei saakski eriti midagi teha. Meie uurimisrühma tööprotsess on nii palju lihtsustatud, et muuseum on neid käsikirju kirjeldanud, need on digiteeritud ja mahud on ju väga suured. Eelkõige huvitavad meie projekti meeskonda küll käsikirjad, aga seal on muidugi ka muid arhiiviallikaid ja biograafilisi materjale, mis muutuvad oluliseks just meie uurimistöö hilisemates etappides.

Muide, meil teatri- ja muusikamuuseumis planeeritakse praegu 7–11aastastele lastele uut näitust, kus tahame sisse seada sellise eksponaadi, et laps läheb dirigendipulti, näeb videot, hakkab dirigeerima ja orkester reageerib. Meil oli pikka aega arutlusel, mis muusika sinna panna. Ma olen aasta aega siin rühmas olnud ja jõudsin mõttele, et võiksime tuua Elleri ka sellisele tegevusnäitusele, kasutades tema loomingu tutvustamiseks kõiki moodsaid võimalusi. See on tõesti väga asjalik lahendus, teadustöö eesmärk on muidugi teine. Rühmas kogutud teadmiste põhjal teeme muuseumis ka prioriteetide nimekirja, näiteks et mis teosed trükis välja anda, sest käsikirjast mängimine ei ole igale muusikaõppurile või interpreedile eelistatud lahendus.

Lassmann: Kokkuvõtlikult on suurem küsimus selles, kuidas me üldse oma rahvuskultuuri tervikuna käsitleme ja millises suunas me tahame, et see areneks. Elleri puhul on nii, et kui me tahame Elleri nii-öelda korda teha, siis lõpptulemuseks peaks olema ikkagi korralik kogutud teoste väljaanne. Mina küll ei näe praegu põhjust minna kosilaseks ühelegi välismaa kirjastusele, vaid peame Eestis välja arendama vähemalt ühe klassikalise muusikakirjastuse kompetentsikeskuse, mis osaliselt õieti juba on EMIKina olemas, aga kirjastamise töölõigule oleks siiski vaja nii süstemaatilist riigi tuge kui ka tõeliselt läbi töötatud strateegiat.

Millised eripärad teevad töö Elleri teoste andmete kallal keerukaks? Miks ei saa teoseid lihtsalt loomisaja alusel ritta seada või mugavasti järjest katalooginumbreid külge panna?

Humal: Selle teema avamiseks tuleb rääkida viiest punktist. Esimene on see, kuidas me koostasime selle HET-numbrite süsteemi. Teine küsimus, mis on iseenesest problemaatiline ja keeruline, on Elleri teoste pealkirjad. Näiteks on Elleril niisugune printsiip, et üksikpalad, mis on trükis ilmunud tema eluajal, on alati pealkirjadega. Aga kui need palad kuuluvad mingisugusesse tsüklisse, siis neil võib olla pealkiri ja võib ka mitte olla. Aga kui need teosed ei ole Elleri eluajal trükis ilmunud, siis on need enamasti ilma pealkirjata.

Kolmas probleem on Elleri teoste dateerimine. Jällegi, Elleril on omaette süsteem ja väga kummaline, sest teose põhitaatumiks ei ole mitte selle viimane versioon, vaid algversioon. Sageli on Eller kirjutanud teosest palju versioone ja me ei tea, millal need täpselt on ümber tehtud. Neljas küsimus, erakordselt suur küsimus, on Elleri teoste puhul variantsus. Elleri väga paljudest eri teostest on erinevaid variante. Näiteks kui ma koostasin omal ajal tema kammerteoste ja klaveriteoste tekstiloogiliselt korrastatud väljaannet, mis oli mõeldud materjali kogumiseks, siis seal klaveriteoste osas oli 52 teost, milles oli nii palju erinevusi, et ma panin lisavariandina sinna tervikuna teoste teised variandid.

Orkestriteoste osas on see töö veel tegemata. Aga orkestriteoste seas on ka palju neid, millest on mitu varianti. Näiteks Elleri viiulikontserdist tegin ühe artikli, mis on veel trükis ilmumata. Analüüsisin seal selle praktiliselt viit eri versiooni ja kirjeldasin nende erinevusi. Mitmed ta teosed on hiljem ümber tehtud ja just nimelt lühendatud. Viimane ja viies punkt oleks teoste trükis ilmumise kohta: on väga suuri probleeme, näiteks juhul, kui teos on trükis ilmunud teise pealkirja all, kui see on käsikirjas, ja selliseid näiteid on arvukalt.

Palun öelge mulle see täpne kuupäev, millal saavad Elleri teosed viimaks korda.

Tool: Teadusvaldkond on selline, kus ükski asi ei saa mitte kunagi täiesti valmis. See on nagu Tallinna linn, mis ei valmi kunagi. Vaatepunktid muutuvad, kerkivad üha uued küsimused.

Lassmann: Kui nüüd küsida, et millal Elleri uurimine viimaks valmis saab, siis Aarel on õigus. Teaduses on see sama nagu ajaloo uurimine: alati on midagi lisada või täiendada. Meie praegune granditöö on jaotatud kolme etappi ja me oleme esimese etapi lõppjärgus. Selle etapi märksõnad on olnud „metodoloogia“, „metaandmestik“ ja „andmestiku korrastamine“. Teine etapp oleks käsikirjade andmestiku terviklik sisestamine RISMi ja sellega paralleelselt ka eestikeelse käsikirjade andmestiku lõpetamine ning siis kogu ülejäänud metaandmestiku loomine. Ja kolmas etapp on kirjelduste loomine, mis kujuneb kataloogi aluseks: teoste muusikateaduslik ja andmemääratlus, see tähendab, et kõik, mida me teosest teame – alates käsikirjast kuni mõne kuulsa dirigendi kommentaarini –, oleks omavahel seotud ning moodustuks ammendav täiskirje. Kui meil õnnestub kolmeaastase projektina see ellu viia, siis oleksid loodud kõik eeldused, et Eller saaks online’i minna. Meie eesmärk on kolme aasta jooksul see fundamentaalne teadustöö ära teha.

Tool: Veebilehe loomine ei ole muidugi teadusprojekti osa, vaid selle edasiarendus, mis leiab aset hiljem. Aga meie teadusrühma eesmärk on luua eeldused, et andmed oleksid kogutud, korrastatud ja hallatud. Ja kui peaks üles kerkima Elleri kogutud teoste küsimus, siis on seda kõike kergem teha.

Vestlusringis osalenud teadurid töötavad Heino Elleri loomingu uurimise ja kataloogimisega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Kultuuriministeeriumi Eesti kultuuri teadus- ja arendusprogrammi raames välja antud teadusgrandi alusel.