Triinu Pakk tõlkis äsja eesti keelde Hannah Arendti ühe peateose „Inimese olukord“. Mõeldes Arendti jätkuvast olulisusest, sõnab Pakk: „Kui massiinimese „tootmine“ Arendtil kulmineerub tehastes masinatega, mis oma rütmi neid käitavatele töölistele peale suruvad, siis nüüd on teemaks AI ja see on juba vahetult vaimne masinaga kohastumine.“

Oled oma tõlgetele tihti kirjutanud ka võimsad järelsõnad. Miks sinu äsja eestindatud Hannah Arendti „Inimese olukord“ saatesõnata jäi?

Esiteks oli juba Danielle Alleni eessõna ja Margaret Canovani põhjalik sissejuhatus olemas. Ja teiseks, kirjutanud olen ma ikka autorite kohta, kes kuuluvad ingliskeelsesse kultuuriruumi, kus ma võin end ehk teatud piires asjatundlikuks pidada. Arendt ja kontinentaalne filosoofia on mulle võõram mängumaa ja meil on selle ala asjatundjad olemas.

Kui oluline mõtleja ja poliitikateoreetik Arendt su jaoks on?

„Inimese olukorras“ arendatud vaade töötamise-valmistamise-tegutsemise kolmikjaotusele, selle ühiskondlik tähtsus ja tähendus on mu arusaamisele Euroopa ajaloost palju juurde andnud … see kõik vist on kusagil aju tagasopis vaikselt omaette edasi toiminud ja mõjutanud mu mõtlemist maailma asjadest. Näiteks üks asi, millest ta kirjutab – kuidas uusaja hakul kirikuvarade eksproprieerimine, mis tekitas kapitali ülemäärast kuhjumist võimaldavat vaba tööjõudu, kombineerus teaduslike avastustega ja n-ö kauguste kadumisega, kui maakera järjest läbi uuriti ja tundmatute kauguste asemele tulid mõõdetavad vahemaad. Ja me teame, mis sealt sündis – XIX sajandi impeeriumid, tohutute rikkuste koondumine Euroopa riikidesse ja ülejäänud maailma halastamatu ekspluateerimine. No aga ka praegu näikse pärast eelmise sajandi lõpu suurt turgude dereguleerimist jne teatud tüüpidel kapitali liiaselt käes olevat, ja nüüd nad unistavad siis Marsi koloniseerimisest … Mõned asjad nagu tuleksid kaarega jälle tagasi. Mida selliste paralleelidega peale hakata, on iseasi, ega neist miskit kasu ju ole. Aga pähe nad tulevad, ja elu saaks sellest nagu ikka huvitavam.

Arendti „Inimese olukorra“ sihid ei pruugi kattuda raamatu praegust lugejat kõige rohkem inspireerivate teemadega. Algne kavatsus oli kirjutada pärast antisemitismi ja rassismi tagamaid lahanud „Totalitarismi lätteid“ ka marksistlikku totalitarismi ja stalinismi vaatlev teos. See aines on jäänud „Inimese olukorras“ ometi marginaalseks.

Margaret Canovan selgitab „Inimese olukorra“ sissejuhatuses, et projekti „Totalitaarsetest elementidest marksismis“ raames uurimistööd tehes „tõi [Arendti] traal üles nii rikkaliku ja mitmekülgse loomuse, et Marxi-raamat jäigi kirjutamata, kuid paljud sellega seotud mõttekäigud leidsid tee „Inimese olukorda““ (lk 22). Nende mõttekäikude hulka kuulus ka järeldus, et Marx oli saanud poliitilisest tegutsemisest saatuslikult valesti aru, mistõttu hakkas poliitikategemine sarnastuma mingi eseme käsitööndusliku valmistamisega, kui toormaterjal on tegevuse passiivne objekt: Marxi teoorias olid siis selliseks toormaterjaliks inimesed, kellest luuakse uus ühiskond.

Arendti arvates – refereerin jätkuvalt Canovani – oli Marx selle eksiarusaama pärinud lääne poliitilise mõtte suurest traditsioonist, kus juba Platoni ideaalse linna ajast saadik oli eiratud inimeste kõige silmapaistvamaid poliitilisi jooni, nimelt, et nad on paljused, igaüks suudab leida uusi perspektiive ja teha uusi tegusid ega sobitu seetõttu ühtegi korralikku ennustatavasse mudelisse, kuni neid poliitilisi võimeid pole alla surutud. Nii et Arendti üks põhieesmärk „Inimese olukorras“ on tegelikult kogu lääne poliitikafilosoofia traditsiooni vaidlustamine ja ümberkirjutamine – iseenesest juba päris parajalt suur tükk asja.

Teiselt poolt aga tundus talle, et Marxi visioon inimajaloost oli tootmise ja tarbimise visioon ja sellisena palju lähemal loomsele elule ehk töörühmamisele, s.t elu alalhoiuks vajalike korduvate tööde tegemisele nagu toiduvalmistamine jne, millest ei jää järele midagi püsivat; ja see visioon kirjeldab Arendti meelest tabavalt moodsat „töörühmajate“ massiühiskonda.

Seejuures näeb ta ka poliitilise tegutsemise ohte, näeb vajadust ühise püsiva inimliku maailma järele, mida peame suutma jagada teistega, kellel võivad olla teistsugused perspektiivid. Selle kõige valgel tundub arusaadav, et nende teemade uurimine ja analüüsimine antiikmaailmast oma kaasajani võis paista talle huvitavam ja tähtsam kui stalinistliku totalitarismi analüüs.

Kuid ka antiikse poliitilisuse nostalgia ei pruugi lugejale olla raamatu kõige veenvam ja paeluvam osis. Võimsamalt kui marksismikriitika ja bios politikos’e tagaigatsemine mõjub raamatus ehk kapitalistliku võõrandumise ja instrumentalismi esitus?

Jah … no selle nostalgia osas ma üldse oleksin ettevaatlik, sest selline kaugesse minevikku jäänud kuldaja romantiseerimine on paraku tihti just seda sorti ultrakonservatiivide ja populistide ja fundamentalistide leivanumber, kellega, ma olen kindel, Arendt ei tahaks kuidagi lasta end samastada. Kindlasti huvitab teda, kust asjad on alguse saanud, aga minu meelest ei ümbritse ta sellepärast siiski neid mingi hõllandusliku aupaistega ega igatse tagasi. Ja muidugi on Ateena demokraatia Arendti silmis hiilgav näide poliitilisest tegutsemisest par excellence, aga ta pole ka sugugi pime selle hiilguse sotsiaalse hinna suhtes.

Ateena demokraatiat vaadeldes alustab ta privaatse ja avaliku sfääri, ühelt poolt kodumajapidamise ja teiselt poolt polise asjade ajamise eristamise ja piiritlemisega, tuues päris konkreetselt esile, et kogu seda hiilgust ja bios politikos’i nautisid väljaspool kodu vabad ja jõukad meessoost kodanikud, koduses sfääris, naiste, laste ja orjade turjal aga valitsesid ebavõrdsus ja vägivald, kusjuures „selles sfääris on jõud ja vägivald õigustatud, sest need on ainus vahend eluparatamatustega toimetulekuks … ja vabaks saamiseks“ (lk 66). Nii et tuleb välja, et seal demokraatia ja poliitilise tegutsemise kuldsel koidikul peetakse orjade ja naiste kallal vägivallatsemist õigustatuks selle nimel, et mehed saaksid vabad olla. Seda nüanssi võib-olla alguste eredusest lummatud meeslugejad nii selgelt ei märka …

Aga töövormide arengut läbi ajaloo on tõepoolest väga huvitav jälgida; ja muidugi on see omaette nukker allakäigu lugu, kus omal ajal tähenduslikud ja meistrioskusi nõudvad valmistamisprotsessid, mille varal kogu asi algusest lõpuni valmis tehti, lagunevad üksikuteks operatsioonideks ja manduvad järjest mehaanilisemaks ja sisutumaks, hakates üha enam sarnanema rühmamisega ja mandudes viimaks lihtlabaseks masinate teenindamiseks. Need suruvad inimestele peale oma töörütmi ja tekitavad toodangu osas sundeelistusi ainult sellepärast, et just niisuguseid tooteid saab nende abil valmistada, meeldigu need inimestele või mitte.

Ja maailmast, oma vahetust maisest ümbrusest võõrandumine tehnoloogilise progressi tagajärjel on muidugi just tänapäeval, kus me enam ei räägi maailmast võõrandumisest, vaid juba lausa Maa ja oma elukeskkonna hävitamisest, väga tähtis ja mõjuv teema, mis Arendti järgi saab alguse teleskoobi leiutamise ja kauguste alistamisega ning lõpeb olukorraga, kus inimene on hakanud maa peal reprodutseerima protsesse, mis looduslikult leiavad aset üksnes kosmoses – mõelgem nt tuumareaktsioonidest.

Mind on „Inimese olukorras“ erutanud enim mõtlemapanev „inimese tööelu ajalugu“ ja n-ö ülevaade töörežiimidest ja -diskursustest. See on kurb ja modernsuse kahjuks rääkiv jutustus, mis näitab, et masinlik rühkimine on „progressile“ vaatamata ajas vaid intensiivistunud?

Jah, no see intensiivistumine on minu meelest Arendti silmis lausa progressi tagajärg, see on juhtunud tehnilise progressi tõttu, mitte sellele vaatamata. Aga see ei tähenda minu meelest tingimata, et ta oleks progressi vastu, ma ei usu, et ta oleks tahtnud minna tagasi näiteks vaktsiinide ja üldnarkoosi eelsesse ajastusse. Modernsuse alguse seostab Arendt kolme sündmusega: Ameerika avastamine ja sellele järgnenud kogu maailma uurimine koos kauguste kadumisega; reformatsioon koos kirikuvarade eksproprieerimisega, mis käivitas sotsiaalse rikkuse akumuleerimise protsessi; teleskoobi leiutamisest alguse saanud teaduse areng, kui Maad vaadeldakse universumi vaatepunktist. Ükski neist ei olnud muidugi kuidagi kavandatud töörežiimide muutmiseks ega massiühiskonna tekitamiseks, vaid liigutasid asju märkamatult, kuid paralleelselt ja üksteist võimendades selle poole.

Oluline tundub seejuures Arendti tähelepanek uusaegse usukaotuse kohta. Ühelt poolt suunas see inimese tähelepanu jumala ja hauataguse elu asemel iseendasse, teiselt poolt tähendas aga kristliku usu pärand inimelu erakordselt kõrget väärtustamist, mistõttu ühiskond kujuneski töörühmajate, s.t eluparatamatuste rahuldamise teenistuses seisvaks ühiskonnaks. Aga selleks, et kõigile ikka see supinatuke kõhtu ja kleidike selga saaks, oli vaja massitootmist, mida progress, seekord automatiseerimise kujul, ka võimaldas – ja massitootmise käigushoidmiseks tõesti on kõige parem tööriist ju massiinimene …

Ja niipidi vaadates pole selles isegi midagi halba. Väga halvad ajad olid ju paarsada aastat tagasi, kui inimestele massiliselt ei kõhtu ega selga õieti midagi ei jagunud – mõtelgem prover­biaalse „Dickensi Londoni“ peale, eks ole, seda me ka kindlasti tagasi ei tahaks. Kas see aga peabki paratamatult nii käima, et ihuvajadused ja vaimuvajadused on kuidagi vastandatud ja üksteist välistavad, ma ei tea. Mulle meeldiks küll, kui rühmamine ei oleks nii valitsev, kui tänapäeva ühiskonnas oleks rohkem ruumi ka valmistamisele ja tegutsemisele, aga Arendti analüüsi järgi ei paista see vist loogiliselt võimalik.

Arendt lootis, et automatiseerimine vabastab eluspüsimiseks vajaliku töötamise koormast. Kartis isegi, et tekkib töörühmajate ühiskond ilma tööta. Seda ei ole tekkinud. Miks Elon Musk jt tehisintellekti arendajad, selmet vabastada inimene üüratust töötamisest, pigem vajavad nüri sunnitööd enam, kui vajati orjuse ja pärisorjuse aegadel?

Ma ei tea muidugi, mida Arendt nüüd Elon Muski kohta ütleks, aga ma ise ütleksin, et vaja on ju kergesti valitsetavat inimmassi, ja masinlik töörühmamine on kaunis tõhus viis inimesi juhmistada. Ja ohtlik oleks ju jätta inimestele liialt vaba aega, et nad, hoidku taevas, jõuaksid mingi teistsuguse elu võimalikkuse üle mõtelda. Näiteks oma „Totalitarismi lätetes“¹ kirjutab Arendt nii: „Intellektuaalne, vaimne ja kunstiline algatusvõime on totalitarismile niisama ohtlik nagu pööbli gangsteri-initsiatiiv, ja mõlemad on ohtlikumad kui pelk poliitiline vastuseis. See, et uued masside juhid kiusasid järjepidevalt taga mistahes vormis kõrgemat intellektuaalset tegevust, tuleneb enamast kui nende loomulikust vimmast kõige vastu, mida nad ei mõista. Totaalne võim ei saa lubada vaba algatusvõimet ühelgi elualal ega ühtki tegevust, mis pole täielikult ettearvatav. Võimul olles asendab totalitarism alati kõik esmaklassilised anded poolehoiust sõltumata nende põrunute ja narridega, kelle arusaamisvõime ja loomingulisuse puudumine on endiselt lojaalsuse parim tagatis“ (lk 546). See käib muidugi totalitarismi kohta, aga vähemal määral on loomingulisuse ja algatusvõime allasurumine kindlasti igasuguste massiühiskondade huvides. Võimupositsioonidele seatud põrunuid ja narre näeme seejuures praegu Ühendriikides juba hulgem. Ja ühesuguseid, kaheksatunnise tööpäeva järel ühtmoodi väsinud, ühesuguste huvide ja ootustega inimesi on kergem valitseda kui erinevaid ja säravaid isiksusi.

Ja siin tekib mul praegu veel paralleel AIga. Kui massiinimese „tootmine“ Arendtil kulmineerub tehastes masinatega, mis oma rütmi neid käitavatele töölistele peale suruvad ja sunnivad inimese mugandama oma eelistusi selle järgi, mida masin paremini valmis vorpida oskab, siis see nüristas vaimu keha kaudu. Nüüd on teemaks AI, mida meie seda kasutades „õpetame“ ja „treenime“, andes ühelt poolt sellele iga kasutuskorraga ise uut materjali ja teiselt poolt õppides oma mõtlemist ja soove ja väljendusviise selle järgi mugandama – ja see on juba vahetult vaimne masinaga kohastumine. Sellest, et lõpptulemusena võib see kõik meid endid ülearuseks muuta, ma ei räägigi.

Aga võib-olla inimestele meeldibki nii. Arendt küll räägib sündimusest ja imest ja lapsest kui täiesti uuest olendist, kelle võimuses on kutsuda esile muutusi, võtta ette midagi täiesti ettearvamatut ja ainulaadset² – korralikul orjapidajal paneb see muidugi kõik häirekellad helisema. Kui see ime ja ainulaadsus lastes aga hoolikalt ühetasa rutjuda, identsetesse vormidesse pressida, siis nad ju ise mingite ainulaadsuste peale ei tule. Juba kasvukeskkondki tihti ei soosi millegi sellise peale tulemist – mõtleme kas või koolimajade tüüpprojektidele, ühesugused kastmajad ühesuguste kastklassidega, ja kõik need Mustamäed ja muud identsete karpide kogumid. Need on samuti ühesugused vormid, millesse loomuldasa võib-olla haralist või ümarat uut olendit sünnist saati sisse kasvatatakse. Üheülbalisuse reeglipärasusega harjutatakse.

Pealegi on mõtlemine keeruline tegevus, olgugi selline, mis võiks meid maailmas kuidagi esile tõsta. Veel hullem – sellega seoses räägitakse vastutusest … Ja väga paljud inimesed paistavad oma lihtsates ametites väga õnnelikult elavat. Nii et kui ühelt poolt öeldakse, et las AI hakkab põrandaid pesema ja säästab meie aega loominguliseks tegevuseks, siis teiselt poolt on ju täiesti südametu võtta töö õnnelikult koristajalt ja teha ta elu põrguks, sundides teda mingiks üle jõu käivaks „loominguliseks“ pingutuseks – et hakaku nüüd romaani kirjutama … Koolides kuuldavasti haaravad õpilased ka innukalt AI järele, et mõtlemispingutust vältida, just nagu nad polekski läinud sinna õppima, vaid lihtsalt pro forma, paberi järele. Nii et ma ei tea, võib-olla ongi nüüdisajal juba massiinimene olla uhke ja hea, võib-olla tõesti piisabki sellest, et eluparatamatused saavad rahuldatud, et hästi toidetud ihukesel on soe ja mõnus olla. Ehk oleme hoopis ise kuidagi imelikud, veeuputuseelsed, kui väärtustame veel mingit teistsugust inimolemise viisi, mille puhul ise õppimine, vaimne pingutus, loominguline palang ja kõik need teised asjad olid õnnestavad ja andsid elule sisu.³

Aga siiski, ma ei saa jätta lõpuks ütlemata, et kui oleks minu voli keelata-käskida-puua-lasta, siis käsiksin ma viia praegu hariduse suurema digiteerituse asemel nii ulatuslikult kui võimalik tagasi õpetaja-õpilaste vahetu isikliku suhtlemise peale. Et see, mis renessansiajal sai osaks vürstipoegadele, saaks nüüd osaks kõigile. Sest räägitakse ju sotsiaalsete oskuste allakäigust, traagilisest üksinduspandeemiast, õpilaste enesetappude arv on Eestis üks Euroopa suuremaid – ja no mitte ma ei mõista, kuidas inimestevahelise suhtluse vähendamine ja üha suurem masinaga sundsuhtlemine koolis saab neid muresid leevendada. Loodusteadustest ja digiasjandusest, mida muidugi ka tuleb õpetada, ma ei räägi, need on teine asi; aga kõiki humanitaaraineid tuleks õpetada väga väikestes gruppides: õpetaja ja kolm-neli õpilast, kes pannakse kokku vastavalt võimekusele ja eelteadmistele, mitte mingitele kõrvalistele kriteeriumidele.

Õpetamine peaks käima vestluse ja arutelu teel kõikjal, kus võimalik; eksamid toimuksid argumenteeritud, reeglitekohase suulise debatina, mis lisaks mõtlemisele õpetaks üksteisega austavalt suhtlema. Ei mingeid teste, valikvastuseid, kastikestesse ristikeste tegemisi – selle kõigega võiks tõesti ka AI edukalt toime tulla. Aga meil pole vaja koolis kasvatada uusi masinaid, mis lihtsalt töötavad tavaarvutist veidi erineva kütuse peal. Inimesi, mõtlevaid isiksusi, on vaja kasvatada! Siis ehk ei saaks ka Elon Musk imetlevate orjade koogutamise saatel kogu maailma rikkust endale tagataskusse toppida ega istuks Valges Majas mingi oranž inimeselaadne toode, kes vaimuvabadusele lihtsalt näkku … eritab.

Kas Arendti kunstikäsitlus pole ülemäära idealiseeriv? Kas kunst ikka pakub instrumentalistlikust rühkimisest enam stabiilsust ja on kõige „maailmalikum“ ja lähtub Arendtile olulistest kestvuse, vastutuse jms printsiipidest? Püüavad ju kunstnikudki olla sageli lihtsalt efektiivselt transgressiivsed ega mõtle tegevuse eesmärkidele?

Kunst kindlasti on seda olnud ja oleks ikka nagu praegugi, kui mõelda kogu seda ümbritsevale retoorikale, neile epiteetidele – jumalik, surematu, geenius, inspiratsioon, parnass, Pegasos – ja kõigile muuseumidele, mis seda surematut ja geniaalset jne säilitavad ja põlistavad ja kus inimesi ikka käib ju küll … Käisin tänavu augustis (muidugi väga vale kuu!) Firenzes Uffizi galeriis ja õieti ei saanudki seal kunsti nautida, sest minu ja surematu teose vahel oli tuhat kukalt ja mobiiliekraani. Ehkki pean tunnistama – täiesti ootamatult just Botticelli „Venuse sünd“, mida olin reprode põhjal pidanud küll väga ilusaks, aga liiga klantsilt magusaks, vapustas mind seal siiski, isegi üle nende kukalde ja mobiilide. Kui ta vaatab sulle järsku vastu, ise veidi hämmeldunud ja häbelik … oojaa. Ei ole seda kunsti üle idealiseeritud ühti. Mona Lisa elutseb Louvre’is kuulikindla klaasi taga, Taavet seisab postamendil, Beethoveni sümfooniaid mängitakse täissaalidele, Sixtuse kabeli lae ja otsaseina poole rühib läbi Vatikani muuseumide tuhandepäine imetlejate hord – kõik need asjad on püsinud läbi sajandite ja äratavad üha tähelepanu ja imetlust. Isegi kui paljud neist on ka üle haibitud, isegi kui paljudele külastajatele on nende kogemine pigem selline linnukese kirjasaamise küsimus, võimalus öelda, et olen käinud … selline kohusetundlik massinautimine siis. Aga eks kõnele ka tung teatud legendaarsete teoste poole pürgida kunsti massidesse imbunud prestiižsusest – isegi kui teoseid ei osata võib-olla hinnata, peavad paljud ikkagi tähtsaks olla neid näinud.

Muidugi on nüüdisajal mõned kunstni­kud ka sattunud väheke nagu meeleheitesse, kunstile esitatud nõudmised ja ootused on ju teisenenud. Ei piisa enam sellest, et teed oma käsitööd väga hästi, suudad värviga väljendada midagi seesugust, mida ükski su kolleeg ei oska, leiad portreteeritava näost talle ainuomase ilmevirvenduse, komponeerid muljetavaldavatest gruppidest suurejoonelise harmoonia, vaid on vaja epateerida, teha midagi senikuulmatut, nii et tõmmatakse see banaan teibiga seinale, võetakse see purk ja … Aga nende suurt kõmu tekitavate juhtumite varjus on minu arust küll olemas ka sisimast impulsist tõusev visa püüd luua lihtsalt tehniliselt häid ja inimesi kuidagi kõnetavaid teoseid, mis ärataksid soovi neid vaadata või kuulata või lugeda veel mitu põlve pärast teose loojat.

Ja Arendt ütleb ka, et „Kunstiteosed on mõtteasjad, aga see ei takista neid olemast asjad. .. Millegi üles kirjutamisel, pildi maalimisel, figuuri modelleerimisel või meloodia komponeerimisel aset leidev asjastamine on muidugi seotud mõttega, mis sellele eelnes, aga see, mis mõttest tegelikult reaalsuse teeb ja mõtteasju vabritseb, on seesama valmistajaosavus, mis selle ürgalgse instrumendi, nimelt inimkäte abil ehitab teisi inimese kätetöö püsivaid asju“ (lk 225). Nii et ta ei pea sugugi silmas tingimata igavikupüüdu, vaid ka lihtsat materiaalset püsimist. Maailmalikkus tähendab tal ju inimese kätetööd, kõike seda, mille inimene oma kätega on endale elukeskkonnaks ehitanud, ja selle osa on kunst igal juhul, isegi kõige viletsam.

Jällegi, AI-ajastul on asi Arendti kriteeriumide järgi võib-olla tõesti teisiti, sest kui nn tehisaruga tehtud piltide taga ongi mingi algne inimmõte, AI-le ette antud ülesanne, siis inimese kätetööst, tema valmistajaosavusest rääkida ei saa. Ja kas neil asjadel võib mingit püsivust olla? Ega seda ju ka banaaniteipimisel vist ole, isegi kui kohusetundlik omanik hoolega banaane värskete vastu vahetab ja kui sellised taiesed praegu moeasjana miljonite eest müügiks lähevad. Ei tea … eks aeg näitab, kas see ka mingit „igavust omale otsida“ ja leida suudab.

Kas sul on usku, et neoliberaalne kapitalistlik ühiskond suudab Arendti kirjutatust midagi õppida, selle toel ka muutuda? 

Kahjuks mitte eriti … Osa kindlasti õpib, aga see on vist liiga väike vähemus. Aga lootma peab, sest muidu paistab tulevik üsna trööstitu.

1 Teos on eesti keeles Merily Salura tõlkes peagi ilmumas. Tänan käsikirja mulle kättesaadavaks tegemise eest Tartu Ülikooli Kirjastust.

2 Sellest räägib Arendt ka essees „Kriisist hariduse vallas“ (tlk E-R. Soovik), mis on ilmunud 2012. aastal Ilmamaa kirjastatud kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel“ (tlk L. Keedus ja E-R. Soovik); seda tasuks praegu kindlasti üle lugeda.

3 Väga hea artikkel, mis võtab kokku mitme hiljutise uurimuse tulemused, on Karelia Vázquez, Efecto ChatGPT: ya empezamos a hablar todos como robots. – El País, 19. X 2025 (ChatGPT efekt: kohe-kohe hakkame kõik rääkima nagu robotid). Loos rõhutatakse, et ChatGPT ilmetult keskpärane, laialivalguv ja tarbetult sõnaohter tekst nakatab kergesti ka kasutajaid, hävitades algupärasuse ja huumori ning tappes inimeste isikupärased hääled. Kirjeldanud eksperimenti, kus lühikese reklaamteksti kirjutanud inimestele näidati pärast teksti valmimist sama teksti ChatGPT koostatuna ja nad seepeale omal tahtel hakkasid selle stiili järele aimama, võtab ajakirjanik otsad kibedalt kokku: „Võiks öelda, et tõeline oht pole mitte originaalsuse puudumine, vaid see, et keegi ei paista sellest puudust tundvatki.“