Me astume sellel iga päev, ent mõtleme harva, kui sügav tähendus on sõnal „muld“. See on palju enamat kui lihtsalt maa või pinnas – see on viljakuse, elu ja ajaloopärandi kandja. Mullas peegelduvad kliima ja taimkatte muutused, inimtegevuse jäljed, aga ka looduse vaikne ja visalt kulgev töö. Eesti muld pole lihtsalt „pinnas“ – see on Eesti ise, oma kihtides ja varjundites, just nagu meie kultuur või keel. Eesti muld on kui nähtamatu vundament ja elav arhiiv.

Eesti maaülikooli mullateaduse õppetooli juht, tenuuriprofessor Alar Astover on Eesti mulda uurinud nii teadlase, õppejõu kui ka ühiskondliku arutelu osalisena. Ta on kirjutanud kõrgkooliõpikuid ja koostanud populaarteaduslikke „Mulla ABC“ seeriaid, õpetanud sadu tudengeid, koolitanud põllumehi ja keskkonnaspetsialiste, esindanud Eestit rahvusvahelistel mullakonverentsidel. Tema vaade maapinnale ei lõpe kunagi jalge all – ta näeb seal kihtidena ajalugu, ökosüsteeme ja tulevikku.

„Eesti mullad on noored,“ sedastab Alar Astover, sest need on saanud areneda „kõigest“ kümme tuhat aastat, paljudes maailma piirkondades on muldade n-ö täiskasvanuiga enam kui 100 000 aastat. Eesti praegune mullastik hakkas kujunema pärast viimast jääaega, mil sulavatele liustikujälgedele juurdusid esimesed taimed. Siinsed mullad on välja arenenud mitmekesise maastiku, vahelduvate veeolude, paiksete kivimite, ilmastiku ja elusorganismide koostöös. Tulemuseks on kogu Euroopas haruldaselt tihe ja mosaiikne mullastik, kus kohtuvad liivased leedemullad, viljakad tüseda huumuskihiga mullad, vettivad gleimullad ja turbasoonte pehmed orgaanilised kihid. Need kõik moodustavad aluse meie vee- ja süsinikuringele, metsadele ja põllumajandusele.

Intervjuus kutsume lugeja kaasa rändele, mis algab koduõuest ja viib sügavale Eesti muldade maailma. Mulda ei tohi pidada enesestmõistetavaks. Kuidas on võimalik, et ühe õhukese mulla peal elavad terved ühiskonnad ja rahvad? Milline on meie maa viljakuspotentsiaal? Alar Astover jagab Maailma Terviseorganisatsiooni „One Health“ kontseptsiooni aluseid, kus kõik on omavahel seotud ning nii ökoloogilise aineringe tervis kui ka inimese tervis algab põhimõtteliselt mulla tervisest ja tema peal kasvavate taimede tervisest.

Professor Astoveri juhitud õppetool korraldab õpet maapõue muldade kohta laias valikus, aga teadustöö kese on – nagu ka ülikoolil, kus tegutsetakse –, rohkem orienteeritud põllumuldade uurimisele.

Milline on olnud teie tee mullateaduse juurde? Mis köitis selles valdkonnas?

Minu sattumine mullateaduse juurde on olnud mitmesuguste juhuste ja kokkulangemiste jada, õigemini oli see ebateadlik valik. Kui keskkooli lõpetasin, ei olnud mul selget soovi, et ma kindlasti tahan üht või teist asja õppida. Mingi kalduvus mul majandusteaduse poole oli ja toona oli sealne õppekava sõnastatud kuidagi nutikalt, kus oli sees nii põllumajandus kui ka turundus ja veel mitu huvitavat märksõna, niimoodi ma toonasesse põllumajandusülikooli õppima sattusin. See, et ma lõpuks valisin mullateaduse õppimis- ja uurimissuuna, seda läbivalt nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoritöö tegemisel, oli suuresti minu juhendaja Hugo Roostalu teene. Ta oskas teatud teemadesse ja tegevustesse suhtuda äärmiselt kirglikult ja eeskujuvääriliselt, eriti kõigesse, mis puudutab muldasid ja kogu põllumajandust. Sattusime niimoodi koos ühiselt mitme teemaga tegelema ja edasi on see kõik kulgenud juba loogilist rada pidi.

Päritolult olen klassikaline linnapoiss ja maaelu näinud suviti rohkem maal vanaema juures, seega mingit lapsepõlvest pärit ettekujutust asuda tegelema muldade ja põllumajanduse probleemistikuga ei ole mul olnud. Minu puhul sobib see tammsaarelik aksioom, et „tee tööd, siis tuleb ka armastus“, mul on samuti mullaarmastus kujunenud tööd tehes ajapikku.

Teie 2007. aastal kaitstud doktoritöö kannab pealkirja „Eesti maakasutus põllumajanduses üleminekul sotsialistlikust ajastust Euroopa Liitu ja selle optimeerimine asukohapõhise agromajandusliku nõuandesüsteemi abil“ ning olete osalenud uurimistöös „Eesti mullad: omadused, ökoloogia, seisundi hindamine, säästlik kasutamine, taksonoomia“.

Doktoritöö fookus oli tõesti mõnevõrra laiem kui mõni üksik mulla tunnus või protsess: millised muutused pärast taasiseseisvumist põllumajanduses aset leidsid, sh seoses muldade kasutamise ja väetamisega. Oli revolutsiooniline periood, kus varasemad põllumajanduspraktikad väga palju muutusid. Sai analüüsitud, kuidas muutus toite­elementide bilanss mullas ja mis saab siis, kui sealt ainult „võetakse“ – ka see mõjutab mulla seisundit kaunis tugevalt. Milline oleks üldse muldade tasakaalus toitainete bilanss ja väetamise osakaal selle taastamises – need olid peamised küsimused, millele sai doktoritöös vastuseid otsitud. Toona ei olnud veel käes periood, kus IT-lahendused nii mugavalt käibel oleksid olnud, kuid juba siis sai seatud eesmärgiks viia maakasutuse ja väetamise optimeerimise andmed ajakohastele arvutiplatvormidele, et teha kogu tähtis teave arvuti abil kättesaadavamaks. Kuigi suures plaanis me viimased 70 aastat teame, kuidas põllumajanduses saaks paremini teha, oli ambitsioon need teadmised arvutite abil asukohapõhiste ja mulda arvestavate soovitustega kättesaadavaks teha. Kui praegu vaadata, kuhu oleme jõudnud, siis jah, mõned rakendused on juba täiesti olemas ja need on põllumehele tema töös abiks, aga eks see ole üks lõputu töö ja arendamine, kus kogu aeg saab midagi täpsemaks ja paremaks teha. Paljud ideed, mis toona 20 aastat tagasi doktoritöö tegemise ajal said eesmärgiks võetud, on siiani töös – toimub nagu pidev legoklotside abil juurde ehitamine. Sellist olukorda õnneks või kahjuks ei ole tekkinud, et nüüd tõmban vildikaga rasvase joone alla ja võin öelda, et asi on valmis.

Kui tugevasti meie mullad siis taasiseseisvusperioodil on muutunud?

Majandamispraktika muutuste mõjud jõuavad mulda ikka teatud ajalise viibega. Ei saa öelda, et Nõukogude perioodi rikkalik väetamine oli üdini halb. Keemilise seisundi mõttes näiteks fosfori ja kaaliumi varud hoopis kasvasid külluslikuma väetamisega ja see oli mullaviljakusele hea. Häda seisnes rohkem selles, et väetamine ei olnud tasakaalus. See on nagu inimese toitumisega: ei piisa, kui sa ainult rasvu ja proteiine sööd, vaja on ka kiudaineid ja muid kasulikke aineid, et ennast tervena tunda. Sama on ka taimekasvatuses ja mulla eest hoolitsemises, vaja on leida optimaalne tasakaal, kuidas nende toimet säilitada ja suurendada. 1970ndatel ja 1980ndatel esines kindlasti meie põllumajanduses väetiste väärkasutust ja liiga ühekülgne väetamine pärsib mulla elurikkust. Ka muldade füüsikalised omadused, mis ei sõltu mitte niivõrd väetamisest, kuivõrd mullaharimisviisist, näiteks millal ja kui raskete masinatega mulla peal sõidetakse, ka siin võib öelda, et esines muldade liigset tihenemist, kus vesi ja õhk enam piisavalt hästi ei liigu ja mulla toimekas kiht jäi napimaks. Viimase 15 aastaga on mullaharimisviisid tublisti mitmekesistunud ja põllumajanduspraktikad palju kirjumaks läinud. Nõukogude ajal olid peamised hädad väetamise ja mullaharimisviiside ühekülgsus, kõigele läheneti liiga monofunktsionaalselt. Tänapäeval suhtutakse muldadesse teadlikumalt.

Rääkige palun Eesti muldadest. On meil head mullad? Kas nii üldse küsida saab?

Õige on see, et niimoodi teha ei saa, et seada eri maade mullad pingeritta ja öelda, et ühed on head ja teised halvad või et meil oleks võtta mingi mõõdetav üldine keskmine. Levinud on arusaam, et nii Ukrainas kui ka Lõuna-Venemaal on põllumajanduseks justkui ideaalsed mustmullad kas või tänu sellele, et sealsete muldade huumusekihi tüsedus on kordades suurem kui meil. Sellistele muldadele meil tõesti midagi samaväärset vastu panna ei ole, eriti kui soovitakse muldi kasutada põllumajanduses. Aastatuhandetega tekkinud mullaviljakuse reserv on seal suurem. Maailma mullastik on vägagi kirju ja kuigi Eesti ei ole suur maa, on siin mullastiku koosseis väga kirju. Nii geoloogilise kui ka kliimaajaloo arengu tõttu on meil väga noores arenguetapis mullad. Peaaegu kõik! Meie viimasest jääajast ei ole väga palju rohkem kui pelgalt 10 000 aastat möödas. Ja selleks et tekiksid sellised tüsedama huumushorisondiga mullad, on vaja mulla arenguks kordades rohkem aega.

Pealegi on muldade areng ja mullaviljakuse kasv võimalik ainult tänu „abielule“ taimedega. Muldade areng ei ole asi iseeneses, vaid just taimed ja muud elusprotsessid tema peal, sees ja ümber on need, mis kõik mullakvaliteeti tekitavad. Järelikult peavad mulla peal aastatuhandete vältel olema piisavalt head kliimatingimused, et see kõik saaks stabiilselt areneda. Piisavad kasvuperioodid, sademed ja sobivad temperatuurid, eluks sobilik keemiline seisund ja mehaaniline koostis, mis kujundab füüsikalisi omadusi, on need, mis mullakvaliteeti ja tema viljakust kujundavad.

Ma ei taha öelda, et kusagil on mingid etalonmullad ja et nad on justkui maailma parimad. Mõistlikum on ikkagi väita, et kõik mullad on lihtsalt erinevad. Ei saa ju ka inimesi järjestada pikkuse järgi ja siis väita, et see, kes on teistest pikem, on parem. Kui me hakkame korvpalli mängima, siis annab see teatud eelise, kuid ei näita tervikuna selle inimese universaalset paremust kellegi teise ees.

Sama on ka muldadega. Peame vaatama, kuidas on maakasutus sarnaste tekketingimustega sarnaste muldade seisundit ühes või teises suunas muutnud. On teatud piirid nii positiivses kui negatiivses suunas, kui palju on inimesel võimalik neid protsesse mõjutada. Sellises võrdluses saab küll anda hinnangu, kas inimtegevus on muldade seisundit ühes või teises suunas muutnud.

Olen kuulnud ütlust, et me teame end ümbritsevast universumist rohkem kui ookeanide süvaelust ja võrreldes sellega teame veel vähem muldade olemusest ja mitmekesisusest, see on veel täiesti läbi uurimata ala. Kuidas kommenteerite?

Jah, kindlasti. Üks levinumaid näiteid, mis olukorda ilmestab, on enam kui 500 aastat tagasi Leonardo da Vinci öeldud analoogne mõte, et me teame taevakehadest rohkem kui elustikust mullas meie jalge all. Eriti viimastel kümnenditel on järsult tekkinud uurimismetoodikaid, kuidas mullaelustikku uurida, see kõik on saanud ka järjest taskukohasemaks. Laias laastus peab Leonardo da Vinci ütlus paika praeguseni, sest mullateaduses on siiski teadmisi, kes ja kui palju neid seal mullas elutseb ja millised täpselt on mullaelustiku omavahelised seosed, veel napilt.

Kui võtta võrdlusse teisi ökosüsteeme, siis tahtmata teiste distsipliinide tähtsust pisendada, on seal elurikkus võrreldes mullaga tegelikult väike. Võtame näiteks taimeriigi – Eestis ei ole ühe ruutmeetri peal liigirikkust loendades sadat taimeliiki täis saadud. Aga kui võtta sellesama ruutmeetri pealt üks teelusikatäis mulda, siis võime eri liike loendada tuhandetes. Mis teeb mõistmise raskemaks, on asjaolu, et suurem osa sellest elustikust on silmale nähtamatu. Praktilise maakasutuse ja mullaseire tarvis pole veel mullaelustiku mõõtmiseks ja hindamiseks piisava üldiste astmega meetodid laialdaselt juurdunud. Kuigi uued meetodid on kiiresti arenenud, ei tea me veel piisavalt hästi näiteks põllumuldade puhul, milline eri muldade ja viljelusviiside kombinatsioon tagab mullaelustiku optimaalse seisundi.

Kui kitsalt akadeemilisest teadusest välja tulla, siis arvamust, et muld ei ole otseselt ja vahetult eluga seotud, on ka koolis omajagu sisendatud. Toon näite oma perekonnast. Praeguses põhikooli programmis on mullateemaline peatükk ette nähtud kuuendas klassis ja tunnikontrollis vastas mu tütar ühele küsimusele, et muld on elus ja õpetaja luges selle vastuse valeks. Isegi loodusteadusainete õpetajatel on väga sügavalt sees arusaam, et muld ei ole elus, ja veel ei aduta, et muld on tõesti elukohaks väga paljudele organismidele. Kui elusorganismid mullast välja võtta, siis see ei ole enam muld, sellist formatsiooni on korrektsem nimetada pinnaseks. Kui rääkida eluga seotud ökosüsteemist ja ökosüsteemi hüvedest, siis saab alati öelda, et muld on elus. Ta ise ei ole küll eraldivõetuna üksik elusorganism, aga ta on meeletult suur elukooslus.

Kas Eesti muldasid saab liigitada?

Ikka saab ja vahel ka kaunis suure detailsuse astmeni. Eestis on mullauurimises pikk traditsioon, oma piirkonna kohta on klassifikatsioonisüsteem täiesti olemas. See on ka kantud mullastiku kaardile, mis on veebis kenasti kõigile kättesaadav² ja praegu toimub kaardi uuendamine. Mullauuringute puhul on paras pähkel asjaolu, et lisaks sellele, et mullad ruumis erinevad, on need veel ka ajas muutuvad. Mõnes piirkonnas võivad mullad inimtegevuse tulemusena muutuda üsna kiiresti, näiteks turvasmullad.

Mullateadlaste suhtluses ühiskonnaga on suureks probleemiks see, et terminoloogia ja muldade klassifikatsioon on olnud väga erialaspetsiifiline. On loodud justkui omaette võõrkeel ja see teeb ühiskonnaga suhtlemise keeruliseks, meil tuleb pidevalt lahendusi otsida ja üldistusi teha, et meist aru saadaks. Selle tagajärjel räägitakse, et kusagil on mullad liivasemad ja kusagil savisemad. Kui keegi ütleb, et kohtab saviseid muldi, siis võib julgelt vastata, et Eesti on väga liivane maa ja saviseid muldi on meil üsna väheses ulatuses. Meil on tegelikult lõimise poolest enim liiva ja savi vahepealseid muldi. Tahan toonitada, et nii savised kui liivased mullad ei ole halvad mullad, vaid nad lihtsalt ei sobi igaks tegevuseks.

Kas kliima soojenemine tuleb Eesti muldadele kasuks või kahjuks?

Prognoositakse, et vegetatsiooniperiood Eestis pikeneb, s.t taimede kasvuperiood võib mõnevõrra pikeneda. Kuid ei ole nii selge, kas ja kui palju koos sellega biomassi juurdekasv põllul või metsas suureneb. Siin on kaks poolt: kui palju toodavad taimed kooselus mullaga uut biomassi, millest osa akumuleerub mulda ja tekib uut huumust, nii et mullaviljakus peaks justkui kasvama. Aga teistpidi peab aru saama, et lisaks biomassi juurdekasvule toimuvad mullas pidevalt lagunemisprotsessid ja kindlasti pikeneb seegi ajavahemik, nii et need lagundajad söövad tekkiva juurdekasvu veelgi kiiremini ära. Seega ei ole selge, mis meil näiteks mulla orgaanilise aine ja süsiniku bilansiga keskmiselt pikema perioodi vältel võib juhtuda. Siin ei mängi rolli ainult kliima, väga palju oleneb ka sellest, kuidas inimene maakasutusega juurde mõjutab. Kokkuvõttes võivad taimed kliima soojenemise tingimustes kasvada pikemalt ja lopsakamalt, aga teisalt annab seesama protsess hoogu juurde ka lagundajate aktiivsusele.

Kas saab välja tuua mullateaduse suundumusi, millele on keskendunud eesliiniteadus?

Algselt on nii üleilmselt kui ka Eestis mullateadus olnud põllumajandussuunaline, et maa viljakust hoida ja saagikust suurendada. Põhieesmärk oli, kuidas rahvas ära toita.

Viimasel kümnendil on kliimamuutuste ja -poliitika varjus alguse saanud paljud rahvusvahelised ja kohalikud mullauuringud. Mulla roll globaalses süsinikuringes on see, mis on aidanud projektipõhises teadusmaailmas pildil olla. Maismaa ökosüsteemides on fotosünteesi kaudu seotud orgaanilist süsinikku püsivalt talletunud enim just mullas. Seda on seal kordades rohkem kui atmosfääris või siis ka maapealses biomassis. Viimase kümnendi tähtsamad teemad ongi olnud, kuidas muldade süsinikuringet optimaalsena hoida, atmosfäärist taimede kaudu süsinikku mulda siduda ja teisalt vähendada muldade kasutusest tulenevat kasvuhoonegaaside emissiooni atmosfääri. Selline on praegune päevakord, mille raames on olnud kõige lihtsam mullateadusele rahastust saada.

Kuid peab meeles pidama, et muld ja selles olev orgaanilise aine ei ole ainult süsinik. Süsinik on ju pelgalt üks keemiline element tervikust. Tihti kipume selliste hüüdlausetega terviklikkuse ja ökosüsteemide komplekssuse ära unustama. Mullasüsinik on justkui puu, see ülejäänud tervik on mets, kuid praegu toimib suuresti vana aksioom, et me ei suuda puude taga metsa näha. See on projektipõhise maailma kitsaskoht, kuid siiski osaleme sellistes projektides meeleldi, sest me saame väga palju targemaks, kuidas muldade ökosüsteem kas või läbi süsinikuprisma toimib, ja ühtlasi ka seda, kuidas on seotud süsinik ja mullaviljakus. See on tähtis põllumehele, metsamehele ja kohalikule mullaelustikule, mitte ainult maailma kliima päästmisele. Nii saab globaalseid teemasid kohalike murede ja nende uurimisega kenasti ühendada. Võime küll uurida globaalsest vaatepunktist, kuid muld ja tema elustik ning taimed, kogu ökosüsteem, on ülimalt lokaalne.

Jätkame siis poliitiliselt tundlike teemadega. Meie ametnikud kliimaministeeriumist ei suuda kuidagi muutuva maailmaga ühte jalga käia ja arvestavad ikka veel Eesti turbatööstuse süsinikujalajälge näitajatega sellest ajast, kui turbabriketiga ahju köeti. Praegu läheb enamik, kui mitte kõik Eestis toodetavast ja pakendatavast turbast potipõllumeestele ja ekspordiks üle maailma, kus see aitab kaasa süsiniku sidumisele taimekasvu hoogustamise ja kasvuhoonegaaside tekke vähendamise kaudu. Mis saab selles olla halba, eriti meie riigi turbasoode ja -muldade rohkuse juures?

Kindlasti on see väga tundlik teema ja siin on vähemalt kaks poolt. Tõesti, varem kaevandati Eestis turvast kütteks ja see oli kindlasti selline kiire kulutuli. Samal ajal on kogu maailma aianduse, sh iluaianduse tegevusmudel, turbapõhistele substraatidele üles ehitatud ja see on raskesti asendatav. Otsitakse lahendusi, kuidas kasvusubstraatides turba osakaalu teiste ainetega asendada, kuid on raske ette näha, et lähikümnenditel jõutaks 100% turbavabade kasvatustehnoloogiateni. Nii kohapeal kui ka globaalselt on turbasubstraadi järele nõudlus. Teisalt peame mõistma, et kui me kusagilt looduslikust või poollooduslikust kooslusest turvast kaevandame, siis selle koosluse jaoks on mõju korvamatu. Aastatuhandete jooksul kujunenud looduslik kooslus kaob sellisel kujul. Laastav mõju on paratamatu.

Tasub mõtiskleda, et kui see kooritud turvas jõuab pakendatuna kas Hollandis või Eestis mõnesse lillepotti, mis siis edasi saab. Kui see satub edasi kuhugi mulda, siis saab sellest üks osa üldisemast mulla aineringest ja kindlasti 100% selles seotud süsinikust atmosfääri ei lendu. Praegune kasvuhoonegaaside arvutusmeetod teeb seetõttu mõneti turbasektorile liiga, aga siin tuleb selgelt sõnastada, et liigategemist saab vaadata ainult süsiniku arvepidamise, mitte konkreetses kohas muude kaevandamisega seotud ökoloogiliste mõjude küljest. Kui arvepidamist korrigeerida ja jõuda näiteks tulemuseni, et turba aianduses kasutamise puhul kolmandik süsinikust atmosfääri ei lähe, siis sellega ei saa kuidagi leevendada muid ökoloogilisi mõjusid, mis kaevandamisega, nii nagu iga muu inimtegevusega, kaasnevad.

Järjest rohkem tegeldakse oma kasvuhoones või aias potipõllumajandusega. Kui selle tegevuse ratsionaalne ja emotsionaalne mõju panna arvudesse, kus võetakse arvesse nii kliima- kui ökoloogilisi mõjusid, siis tulemus ei pruugi sugugi ilus olla.

Lööte kaasa koondprojektis „Põllukultuuride väetamisnormatiivide nüüdisajastamine, sh digitaalse kasutamise võimekuse arendamine ning väetamisest tulenevate kasvuhoonegaaside voogude mõõtmine“. Mida täpsemalt uurite?

Uurimisprojekti põhiline sisu seisneb selles, et ajakohastada soovitusi põllukultuuride väetamiseks. Selle kohta on olemas seadusandlik regulatsioon, peamiselt veekogumite kaitseks ja varasemate teadmiste pinnalt on välja töötatud ka soovitused põllumajandustootjatele. Selle kohta öeldakse lühidalt „väetamise ABC“. Projekti eesmärk on teatud väetamissoovituste osaline uuendamine, kuna praegused soovitused tuginevad sageli 1970ndatel ja 1980ndatel tehtud ulatuslikele katsetele. Nii nagu kogu põllumajanduses toimus 1990ndatel ja 2000ndate alguses väga palju muutusi, tehti muudatusi ka teaduse, sh põllumajandusteaduste, rahastamises. Seetõttu tekkis valdkonnas ligi veerandsajandipikkune tühimik. Kuna väga palju on muutunud – nii sordid kui ka põllumajandustehnoloogiad –, siis on väga otsene vajadus täpsustada väetamisnorme, mis sobituksid uute tingimustega. See projekt peab andma eelkõige lämmastikväetamise osas uuendatud soovitusi. Üks asi on soovitused, kuid teiseks peame jõudma võimalikult asukohapõhiseks, et tootjad saaksid soovitusi mugavalt kasutada. Seega püüame soovitused teha asukohapõhisteks kaardirakendusteks, et nad hakkaksid praktikas tööle. Viime projekti ellu koos heade kolleegidega Maaelu Teadmuskeskusest. Kui varem jälgiti peamiselt väetamise koguse ja saagikuse suhet, vahel ka saagi kvaliteeti, samuti seda, et liigväetamisega veekogusid ei saastataks, siis nüüd vaatame uuendamise käigus ka seda, milline on väetamise mõju kasvuhoonegaaside emissioonile. Üritame saada ökoloogilistest mõjudest võimalikult tervikliku pildi. Puhtalt majanduslikku mõju arvesse võttes võib väetamisest kasu küll olla, kuid kui lisada ökoloogilised mõjud, tuleb pilt teistsugune. Keskendumine ainult majanduslikule kasule on lühinägelik.

Mullas toimuvad protsessid on kaunis aeglased ja muld ei näita kohe välja, kui mõni asi on halvasti tehtud. Mured kuhjuvad aastakümnete jooksul, enne kui tõsine kriis kätte jõuab. Et adekvaatne pilt saada ja teaduspõhiseid soovitusi jagada, vajame mulla- ja väetamis­uuringutes pikki aegridasid.

Teil on käsil ka projekt „LULUCF sektori põllu- ja rohumaa mineraal- ja turvasmuldade kasvuhoonegaasivoogude ja süsinikuvaru dünaamika täpsem hindamine riiklikus KHG inventuuris“. Mida teete?

See moodsa maailma ja Euroopa lühendite maailma LULUCF projekt on seotud kasvuhoonegaaside inventuuri ja aruandlusega. Projekti põhjal tahetakse viia riigi mulla süsiniku arvepidamine parematele alustele, et saaksime seda teha teadlikumalt ja asukohapõhisemalt. Mõte on selles, et me ei peaks liialt keskmistama, vaid tuleb aru saada võimalikult asukohaspetsiifiliselt ja mulla eripärasid arvestavalt, kus ja kuidas süsinikku mulda talletatakse. Kuna meil on juba muldade kohta laialdane teave, siis selle projektiga üritame mudeldada tulevikku: mis saab meie põllumuldade süsinikuvarudest, kui me majandame nii, nagu me seda praegu teeme, 50 –100 aasta pärast.

Lõpetuseks. Kuidas mullatemaatikat ühiskonnas vastu võetakse?

Viimase viie, ehk ka enama aasta jooksul on mullale hakatud rohkem tähelepanu pöörama. On tõesti hea tõdeda, et armastus mulla vastu ja tema tähtsuse mõistmine on suurenenud ja keegi ei häbene enam mullast rääkida. Loodan väga, et armastuse faasist jõutakse edasi arusaamise ja teadmisteni. Selleks et teadlikkust suurendada ja sisukamaks muuta, oleme juba pikemat aega pannud rõhku populaarteaduslikule tegevusele, näiteks aasta mulla valimine. Mullateadlased ei korralda aasta mulla valimist enda jaoks, vaid ikka selleks, et seda mitmekesisust ja arusaamist ühiskonda edasi viia.