PAAVO MATSIN: Kirjandusaasta 2008 oli mulle eelkõige luule  aasta. Häid raamatuid ilmus palju (Kompus, Luuk, A. Ehin, Sommer jt). Kõige meeldejäävam kirjandusüritus oli Sommeri plaadiesitlus Jämejala klubis 22.08.08. Sügavas rahus park hiiglaslike puudega, kõrgete avatud akende ees ülivaikselt liikuvad kardinad, geniaalsus ja hullus personifitseeritult koos ja siinsamas saalis. Pomm plahvatas aga päris aasta lõpul, kui kuulsin, et ilmub praegu Londonis elava endise legendaarse Tallinna hipi Vladimir  Wiedemanni teos „Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980”. Panin kohe smokingu selga ja põrutasin Tartusse raamatu järele. Nagu öeldakse ka eessõnas, on tegemist tõeliste Ameerika mägedega! Ligi 200 lehekülge äärmiselt nauditavas ja haritud stiilis (Wiedemann oli filoloog ja hiljem BB C korrespondent) kirja pandud nii tema enda kui ka Tallinnas tegutsenud hipist musta maagi Aleksander Lennoni psühhedeelseid  eksperimente. Lennon viis medikamente ja plekieemaldusvahendeid manustades läbi väga radikaalseid rituaale küll Tallinna surnuaedades, aga ka Tõnismäel Aljoša juures, kus sooritas agni-jooga rituaale. Siin on väga värvikaid lugusid hipielust EN SV pealinnas, kuid ka täiesti uskumatuid kirjeldusi-rännakuid, mis tipnevad Lenini muumia ründamisega psühhokosmose sügavikes, kus Lennon võitleb astraalsete punaste küttide ja kagebešnikutega. Teoses on ohtralt ülihuvitavat pildimaterjali, eriti perioodist, kus hipid avastasid endile guruks Ram Mihkel Tamme. Pealegi pole see veel kõik – „Maagide koolile” on tulemas ka järg „Kaarli (kiriku) golem”, mis on pühendatud Lennoni tollal tehtud katsetele pronksmehega! „Maagide koolil” on klassika maik küljes, see on nagu Tallinna „Meister ja Margarita” ja on kummaliselt mõtlemapanev, et selle kirjutas pigem vene kultuuriruumi kuuluv autor.  Ma arvan, et nendest teostest me veel kuuleme algaval aastal päris palju.

PEETER HELME: Tundub, et 2008. aasta parimad asjad on üsna lühikesed. See ei tähenda, et pikka või mahukamat vormi ei ilmunud või et kõik pikemad asjad nõrgad oleksid olnud, kuid tahes-tahtmata jäid tänavust kirjanduspilti vaadates silma just väiksemamahulised teosed. Aasta algul ilmus Chaneldiori pseudonüümi  all „Kontrolli alt väljas”, millel koos kirjastaja Kivisildniku järelsõnaga vaid 88 lehekülge. Antud teosele tuleb lühidus kasuks, sest nõnda ta lausa meelitab end ühe hingetõmbega läbi lugema ja kutsub koos peategelasega kaasa amokki jooksma. Lõpuks jääb kummaline, segiraputatud tunne. Ehk siis sõnu laenates: „Ta debyyt on nagu laks vastu hambaid — mõjub lyhidusest hoolimata” (Lauri Sommer, Luuled 2006: Yksteisest teadmatud  reaalsused. – Looming 2007, nr 3, lk 419). Samas Kivisildniku kirjastatud Ji-sarjas ilmus ka Jürgen Rooste „Tavaline Eesti idioot”, mis tundub luuletaja seni kõige terviklikumalt komponeeritud teosena. Kuigi – võib-olla on novembri lõpus välja tulnud „21. sajandi armastusluule” vähemalt sama hoolikalt komponeeritud ja läbi mõeldud. Paraku pole midagi teha – viimane mõjub liiga isiklikult. Jah, raske on luuletajal väljuda rollist, kuhu  lugejad ta suruvad … Igati kiiduväärne on Vahur Afanasjevi „Kosmos”. Võib öelda, et Afanasjev ühelt poolt jätkab sealt, kus „Kastraat Ontariost” (2005) lõppes, kuid teisalt oskab ta üllatada raamatuga, mis on omalaadne „Fear and Loathing in Las Vegas” meets „Brokeback Mountain”. Ja tore on ka Peeter Sauteri aastalõpukingitus – kuigi, kas see klassikalis-klišeelikule kinkeraamatu formaadile vaatamata jõuluüllatuseks ikka sobib? –, mis autori sõnutsi kirjutatud küll „valdavalt paarteist aastat tagasi” (EPL 5. XII 2008). Lugeja leiab siit Sauteri oma tuntud headuses – spliin, alkohol, naturalistlik räpasus. Häid pühi!