Kui kirjanikult küsitakse, millest ta mõtleb, siis ilmselt ei vasta ta peaaegu kunagi päris ausalt, vaid pigem nii, millest on viisakas, kohane või võimalik kirjutada. Mõtted ise on tavaliselt veidi teistsugused. Ma ei usu, et see on silma­kirjalikkus ehk vassimine, pigem on see osa kirjutamise loomusest. Mõte, mis inimese peas liigub, on sageli liiga toores, liiga isiklik või liiga segane, et seda otse avaldada. Mõte ei pruugi ka sobida keskkonda, kus seda tahetakse avaldada, mõte vajab tänapäeval kohandamist ja kohendamist – kui kirjanik seda ise ei tee, tehakse seda temaga. Sellega tuleb tänapäeval mõtlemise juures paratamatult arvestada. Kui minu raamatus „Mõisa köis“ ütleb Juhan Liiv kirjastajale, et tema mõtleb isamaale, vastab kirjastaja: „Mõtle. Aga kirjuta midagi muud.“ Mõelda võib paljust, aga kirjutada tuleb millestki, mis mahub ära rubriiki ja ajastusse, mis jääb selle piiridesse, mis on veel lubatud. Nähtub, kusjuures, et üsna lubatud on mõelda ja kirjutada, et Eestis on kultuuris liiga vähe raha, selle põhjused, ehkki kõik neid teavad, jäävad aga punase joone taha, nagu tegelikult ka nende joonte mainimine.

Kirjandus on alati olnud teataval määral ümberütlemise kunst. Autor räägib raamatutest, aga mõtleb ajastust. Ta räägib keelest, aga mõtleb inimestest, ta räägib ajaloost, aga mõtleb olevikust. Ümberütlemine on vajalik kunsti enese orgaanilise olemuse pärast, dramaturgia on peitmise kunst, aga on olnud Eesti ajaloos ka ajuti vajalik strateegia, et üldse oleks võimalik midagi öelda. Nii et selles mõttes on tarvilik kõikidel mõtlejatel ja kirjutajatel endale teadvustada, milline režiim parasjagu valitseb. Sellepärast räägitakse ka kirjanduses sageli millestki näiliselt kõrvalisest, näiteks loodusest, lapsepõlvest, vanadest majadest, eneseabist, aga tegelikult hoopis võimust, hirmust, lootusest ja ajastu ahistustest. Mida kitsamaks jääb avalik ruum, seda rikkalikumaks muutub metafooride ja vihjete maailm.

Emakeelepäeva eel võiks, ja on ka lubatud, loomulikult mõelda keelest. Keele üle mõtlemine on Eestis vana ja auväärne harrastus. Ma usun, et igal keelel on oma saladus, mingi tuumkihistus, mille avastamisel ja avamisel saab mõte tugevaks, laused kannavad, suuri, tähtsaid ja tähendusrikkaid asju on kerge öelda ja need jõuavad ka kohale. Selline kihistus ei teki ühtegi kirjakeelde iseenesest – on vaja ajalugu, traditsioone, tüvitekstide kultuuri, millest see välja kasvab. Lääne kristlikus kultuuri- ja väärtusruumis, kuhu me siiski veel kuulume, on niisuguse eliitkihistuse aluspõhi piibel. Ja piibel tähendab keelelist ja kujundlikku ühisruumi. Piiblitekstide kaudu on aastatuhandeid õpitud rääkima kõige suurematest asjadest: süüst ja lunastusest, võimust ja alandusest, õigusest ja armastusest, inimese nõrkusest ja lootusest, tema kõige tugevamatest ja tähtsamatest tunnetest. Kui mõelda Euroopa kirjanduse peale, siis on raske leida suurt teksti, mille keele all ei oleks mingil viisil seda kihistust. See on nagu põhjavesi, mis toidab pinnal kasvavat metsa. Paljud kujundid ja rütmid on seal juba olemas, väljendusrikkuse ja kirjandusliku tunnetamise metodoloogia samamoodi. Kirjanikule tähendab see üsna lihtsat asja. Kui keel on tugev, kannab see ka mõtet; kui keel muutub nõrgaks või juhuslikuks, siis muutuvad ka mõtted hajusamaks ja sõnad ei hoia neid enam õigesti koos.

Eesti keele puhul on tüvitekstide küsimus olnud aga keerulisem kui suure kasutajaskonnaga kultuurkeeltes. Eesti piiblitõlgete ajalugu on olnud rahutu ja ebakindel. Ühest küljest on iga uus tõlge sündinud siira sooviga tuua tekst lugejale tema ajas lähemale, teha see arusaadavamaks. Teisest küljest on see tähendanud, et tekst, mis võiks olla keele sügavaks emotsionaalselt kandvaks aluskihiks, on pidevalt liikunud, muutunud, seda on jätkuvalt ümber sõnastatud. Suuremates kultuurkeeltes elavad klassikalised tõlked sajandeid. Nende keel võib olla arhailine, aga just see arhailisus annab neile kaalu ja autoriteedi. Nad kujundavad keele rütmi, kujundlikkust, meloodiat ja isegi mõtlemise viisi. Eesti keeles on see protsess olnud katkendlikum. Tõlked on vaheldunud, nende stiil ja toon on muutunud, ning mõnikord on püütud teha tekst nii ajakohaseks, et kaob kaugus ja kõrgus, mis annab tüvitekstile tema erilise kaalu. Just see on juhtunud praegu kasutuses piibli tõlkega: see tahab olla väga täpne, ajalooliselt korrektne, aga on paraku emotsionaalselt nõrk ja keeleliselt veider.

Ma ei saa muidugi väita, et siin on otsene põhjuslik seos: et tugeva piiblikeele puudumine on ainus või otsene põhjus, miks tänapäeva eesti kirjakeel on sellises ebamäärases kõikuvas olekus, nagu ta praegu on. Ja et eesti keele saladus on endiselt lahendamata. Keeled muutuvad alati ja muutuvad eriti kiiresti väikese rahva puhul, kui iga põlvkond tahab kuuldavale tuua oma hääle. Aga vahel tundub siiski, et meil puudub üks kindel gravitatsioonikeskus, mille ümber keel saaks rahulikult settida. Ma tõesti ei muretse selle pärast, et me laename sõnu inglise keelest, eriti veel siis, kui need on ladinapõhjalised – aastasadu oleme saksa keelest sõnu üle võtnud. Muretsema paneb hoopis see, et eesti keeli on liiga palju. On Microsofti ja Samsungi eesti keel, mis on viisakalt öeldes rüvedad. On ajakirjanduskeel, mis koosneb klišeedest, uudissõnadest ja kõnekäändudest; on sellele lähedal seisev standardne ilukirjanduslik tõlkekeel, mis on tühm, kuiv ja samuti kõnekäänulembene; on ametnike ja poliitikute kantseliit, mis on omaette murre, mille eripäraks on see, et sõnad, millel on tähendus, moodustavad laused, millel ei ole tähendust. On halb kirjanduse keel, mida kasutab umbes kolmveerand Eestis tegutsevatest kirjanikest ja mida lugedes on tunne, et kõik need raamatud on kirjutanud üks inimene. Ja siis on veel see keel, milles inimesed päriselt räägivad, mis on elav, ootamatu ja vahel üsna ilus. Ja kusagil peab olema peidus ka eesti keele saladus. Ma tean mitmeid kirjamehi, kes on selle avastanud ja ka oma teadmise edasi andnud, aga väga tihti on tõesti tunne, et seda ei ole kuulda võetud.