Lavastada eesti klassikat on suur ja ränk missioon. Suur, sest keegi peale meie seda ju ei tee. Ränk, sest klassika on tuntud, tihti juba koolist saati ja populaarset teost on tõlgendatud juba nii palju kordi, et uus tegija peab pingutama, veri ninast väljas. Kummardus Taska Filmile ja lavastaja Ergo Kullale, kes on julgenud võtta kätte eesti esimese pärisoma näitemängu ja oskavad 154 aastat hiljem sellest ikka veel kevadist kasemahla leida.

Kuigi verd on ka. Ülearugi. Hüpernaturalistlikud kaadrid mitte ühe, vaid lausa kahe pöidla maharaiumisest sundisid mu kaaslast silmi kinni pigistama. Naljakat polnud seal miskit, ka isukas vares mõjus Hitchcocki tsitaadina. Stsenaariumi autor Ott Kilusk on öelnud, et kitsaskohad, millele Koidula vihjas, on päevakohased ka täna.¹ Kas pöialde motiiv suunab meid mõtlema Vene ja Ukraina sõjast viilijatele? Minu jaoks ei, ja sedasorti traumaatiline ehedus on tarbetu.

Aga see on ainult väike stseen. Tegelik film kulgeb sünkroonselt Koidula ja tema kosilaste ning Maie-Märdi-Ennu kolmnurkades. See on hea mõte ja muudab filmi kahtlemata paeluvamaks. Eelmine kord sekkus Koidulaulik Aluste pere tegemistesse 2006. aasta etnofuturistlikus telefilmis² ja tulemus oli lõbus küll. Naerda on saanud nii Endla 1981. aasta kanoonilise lavastuse kui ka sama teatri 2017. aasta pöörase suveprojekti (lavastaja Kaili Viidas) puhul. Kogemuse põhjal ja teksti tundes lootsin nüüdki nalja, lusti ja farssi.

Kaks esimest jäid defitsiiti, kuigi filmi žanrimääratluseks sobikski farss ehk jant. Komöödia on utreeritud, tõmmatud pinguli kui pillikeel – ja on oht, et see keel venib välja või läheb plõksti katki. Valitud tõlgenduse puhul tuleb anda hagu ühe asemel kahele suunale, panna elama reaalsed ajaloolised isikud (ja milliseid veel!) ning Koidula loodud kirjanduslikud kujud. Sestap kahaneb nali ja sisse voolab – mis siis õieti? Pihuga draamat, näpuotsaga tragöödiat? Emma-kumma, jandi või tõsiduse võinuks selgemini alla kriipsutada. Praegu on Koidula suurt eludraamat kenasti alustatud, aga lõpus jäetud ainult traagelniitide hoida. Nii et psühholoogiliselt ei saagi pihta, miks just Michelson ja mitte mõni teine rada.

Tegelastest. Maria Teresa Kalmet ei ole ehk see heroiin, keda kujutleme seismas rahvuse sünni juures, kuid ta on kena, südi ja naerukas noor naine. Lisaks esimene Emajõe ööbik meie filmiajaloos. Miks mitte. Ka Ago Anderson (Viidase lavastuses mängis ta muide Maiet) ei ole muhe Postipapa, vaid kipub jääma skemaatiliseks kahe torditükiga maiustavaks paksukeseks. Tippnäitleja Andersonile tahtnuks saada veidi rohkem võimalust ennast näidata, tema praeguse rolli võinuks ära teha ka asjaarmastaja.

Kurjaks sain siis, kui kohale jõudis vampiirisarnane Kreutzwald (Raimo Pass). Me ikka peame lausa kohustuslikult vaest Lauluisa filmides tuuseldama, aga von Focki seriaalis on ta vähemalt noor ja normaalne. Kreutzwaldi armu- ja kiivusepinge on ajalooline fakt. Aga mees, kes jaksab luua eepose, on kõva kuju, umbes nagu tulisilmne Goethe Ulrike von Levetzow’d piiramas. Siin näeme kurja, ahistavat ja füüsiliselt nõtra Ülemiste vanakest. Kas meil on vaja eestluse alusepanijaid sel kombel kohelda? Andrus Kiviräha „Säärane soolikas“ (Endla, 1997) tegi kah Kreutzwaldi arvel nalja, aga tegelaskuju nii võigas ei olnud.

„Koidula omadest“ jäävad Antti Almbergi (islandi näitleja Magnus Mariuson) ja Eduard Michelsoni (Alexandr Domowoy) etteasted nii napiks, et taas ei jõua tugevused esile tulla. Kindel see, et mõlemad mehed on rohkem kui head näitlejad (minge vaadake Domowoy võimeid Südalinna teatris!). Aga Michel­soni mundrinööbi avamisest jääb väheks, et sünniks roll. Rohkem veab Kure-Aadu osatäitjal Jan Uuspõllul, kes esineb potisoengu tuka ja papaahaga, kae vasakul silmal – julge! Tema saab natuke rohkem sõna ja kirikuesisel pisikese ropu nalja ka. Ja kartulisöömise episood on tõesti lõbus.

Kuri Erastu Enn (Märt Koik) on taandatud oma eerosega kimpus olevaks vennikeseks. Mängib selle välja ka. Oleks muidugi võinud ehitada kogu Ennu traagika suurele armastusele, olnuks huvitavam. Praegu on ta rahamaias nahahoidja. Ega Koidula muud mõelnudki, aga aeg on edasi läinud ja publik võiks saada rohkem psühholoogiat, et miks Enn seda kõike ikkagi teeb. Prillidega tekib küll mingi ambivalents: XIX sajandi külas oli prillikandja lugupeetud mees, vrd Jakobson. Enn pole ka muidu välimuselt peletis, Koidula kirjutas ta küll omal ajal stereotüüpselt koledaks, andis talle punase pea, aga praegu pole meil sellest midagi. Huvitav, kas Almbergi ja Ennu soengute sarnasus oli tahtlik? Ennul on igal juhul rolli ka ja Märt Koigi kohtumine rotiga jääb meelde.

Tema kõrval on kuum paar Anne (Piret Krumm) ja Peeter (Pääru Oja). Krumm-perenaine on ikka tõeline maa sool ja talu ilmapuu, kes muide ei ole ainult kamandaja, vaid puhuti ka õrn kaasa süütamas nii kenasti mehe piipu. Laulupeol käinud Anne kannab õlul talu ja suurt osa filmi ka. Vahest on ta liiga moodne, ärkamisaja maanaine ei oleks linnapreilit, keda ta laulupeol nii kõrgel pjedestaalil on näinud, küll lydiatama ja käsutama hakanud. Pääru Oja esineb tuntud headuses, ehk oleks soovinud veidi nüansikamat esitust, tekst annab võimalusi olla kare, isegi tige, aga ka alandlik, kõlama jäi ainult esimene, eks seda ole lihtsam mängida ka. Kahju, et filmist on kärbitud karjapoiss Juks, kellega Peetril olnuks kena koomikat arendada ja enda isiksust veel muhedamalt esile tuua.

Aga filmi kroon ja rõõm on noorpaar Männiku Märt (Leonhard Sass Taalmaa) ja imeline Maie (Amanda Rebeca Padar), kelle kohta kehtivad kõik rahvaluule ilusad väljendid. Ta on tõesti nugissilm ja kudruskael. Ja mõlemad armastajad on nii noored ja puhtad nagu hommikukaste, andke kulunud väljend andeks. Maie sekundeerib oma emale hästi, on iseseisev ega jää ka näitlejana varju. Märdil on vähem teha, aga kahekesi koos on nad ikka sellised, et vaata või söömata. Neile annab lavastaja ka kõige magusamad stseenid: ülemaine kohtumine kirikus ja hilisem laulatus sealsamas. Hakkad mõtlema, kas kunagi tõesti oli selline aeg, kus noored olid nii ujedad ja samas kas või kaevu hüppamiseni truud.

Jah, pidid olema. Maie ja Märdi põlvkonna abieludest sirgusid ju need, kes lõid iseseisva Eesti. Tolsamal „Säärase mulgi“ esietenduse aastal sündisid Johan Pitka ja Mari Raamot – kui ainult mõnda mainida. Filmi tegijad on rõhutanud eestlust ja ärkamist ka lummava looduse kaudu, lisades targalt zooloogilist elurikkust, et pilt liiga pateetiliseks ei kisuks. Polegi tähtis, et ööbikud laulavad ennastunustavalt, kuigi põllul heljub küps vili ja kased kipuvad kolletama. Selle muinasjutuliselt kauni Eesti-niidi nimel annad andeks ka pirakad ana­kronismid (peened aluspüksid taluplika jalas, juugendlik tikand seinavaibal, patsiga pastor ja muu).

Kuldmedalit ma „Säärasele mulgile“ ei annaks, samade autorite „Soo“ oli parem. Ent ka aus hõbe on hea palk. Filmi viimane kaader võtab vaatajale pisara silma. Farss ja draama üheskoos – eks nii juhtu sageli eluski ?