Audiofiilid nagu mina püüdlevad selle poole, et taasesitatud heli ehk näiteks voogedastatud muusika, vinüülplaadi või CD heli kõlaks läbi helisüsteemi võimalikult lähedaselt sellele, kuidas see kõlas salvestusruumis. Pidev täiuse poole püüdlemine, millel ei ole lootustki selleni jõuda. Audiofiilidele on oluline, et heli oleks täpselt nii detailne ja emotsionaalne, nagu esitajad on selle algselt kavandanud. See on põhjus, miks vinüül, CD ja voogedastusformaatide erinevused on lõputu aruteluteema: igal formaadil on oma eelised ja puudused, kuid kontserdielamus peaks neist kõigist üle olema. Oma algupärasest tekkeallikast kostev heli on ikka rikkalikum, mitmekihilisem, säravam ja elavam.
Kui teete väikese katse ja salvestate kellukesehelina ning võrdlete salvestist enda käes oleva kellukese helistamisel tekkiva heliga, saate aru, millest ma räägin. Ainus võimalus autentset, täiuslikku heli kogeda on kuulda seda ilma vahenduseta. Muusika mõistes on selleks ainus võimalus osaleda kontserdil. Seal aga, oh häda, on aina keerukam leida autentset, mitte taasesitatud heli! Kui naturaalne heli asendatakse digifiltrite ja võimenditega, siis mis jääb järele? Kas mitte sama, mida saaksime kodus kuulata voogedastusplatvormilt, ilma et peaksime piletiraha ja aega kulutama?
Rokk-kontserdil ei ole sellest midagi, sest autentne heli ongi suuresti elektrooniline, aga klassikalise muusika kontserdil on digitaalselt taasesitatud heli kuulamine kahtlemata pettumus. Nagu öeldud, ei suuda ka kõige kvaliteetsemad kõlarid ja helitehnoloogiad sajaprotsendiliselt taasesitada originaalset heli, kontserdikõlarid ei ole aga sugugi helitehnika tipp ning mikrofonidki jäävad stuudiomikrofonidele alla. Võimendamisel heli paratamatult teataval määral ühtlustub ja loomulikud dünaamika erinevused kompresseeritakse. Pille muidugi kuuleb, aga eri pillide unikaalsed helikarakteristikud, sealhulgas tämber ja pilli mängimise tehnilised aspektid, saavad oma nüanssides kindlasti löögi.
Herbert von Karajan on öelnud: „Muusika on heli puhtaim vorm.“ Kui heli ise muutub moonutatuks, siis kas ei kao muusika olemus? Tänapäeva kontserdipaikades jääb see küsimus paraku liiga sageli vastuseta. Pealegi lisab iga kõlar helile oma värvingu, mis võib olla pillide algsest karakteristikust teistsugune. Veelgi enam, muusika ei jõua kuulajani enam pillist või laulja suust, vaid hoopis teisest suunast – sealt, kuhu kõlarid on parasjagu paigutatud. Ja kuigi see paigutus ei ole mitte kunagi ideaalne, ei ole paljudes kontserdipaikades kõlarite paigutamist ka sellise täpsusega kalibreeritud kui ruumides, kus on permanentse asukohaga helisüsteem. See puudutab enamikku olulisi muusikafestivale (nt Birgitta festival ja Kuressaare ooperipäevad), kus on püsti pandud ajutine kontserdipaik.
Kui kõlar klassikalise muusika kontserdil on juba iseenesest halb idee, siis halvasti paigutatud kõlar ei tee asja sugugi paremaks ja seeläbi saab ruumis kannatada näiteks helijaotus. Elektrooniliselt võimendatud heli korral kaotab ka kontserdipaik ise oma ainulaadsed akustilised omadused, mis telgikontserdi juures ei ole tingimata halb asi, aga näiteks kirikukontsertide ja ajalooliste saalide puhul kahtlemata on. Kui heli läbib mikrofoni (mis seda muudab), mikseripuldi (mis seda muudab), võimendi (mis seda muudab), kõlari (mis seda muudab) ning juhtmed, siis on ilmselge, et kogu niigi kehva loosse lisatakse veel ka viivitus. See, mis ühes otsas juhtub, ei jõua kohe samal hetkel teisest otsast välja. See erinevus on küll üürike, aga siiski märkimisväärne. Eks ole ju ka heli levimisel oma kiirus?
Seega ei saagi soovida, et saali tagumises osas oleks heli selsamal hetkel, kui see on esimestes ridades. Ent kindlasti ei ole see täpselt sama, mis kogu tehnoloogiline viivitus, olgu ta kiirem või aeglasem. Niisiis saab kuulaja saalis kogeda heli kahest allikast korraga – esitajatelt otse ja läbi võimenduse – ning need on omavahel nihkes! Olenevalt kuulaja asukohast võib paljugi häirida, või üldse mitte. Ent see kõik on veel ideaalsete tingimuste juures. Tegelikkuses on elektrisüsteemid vastuvõtlikud igasugustele häiretele, mis on tingitud elektrivõrgust, mikrofoni tagasisidest ja muust, mis signaali müra lisavad. Ühel viimatisel kontserdil, kus ma käisin ja mis muide oli väikeses saalis ning vähese publikuga ega oleks midagi kaotanud, kui seal kõlareid polnuks, kuuldus just nimelt see „eetrimüra“ juba enne, kui esinejad said alustadagi.
Mida siis teha? Kujutame ette kontserdikorralduse uut standardit, kus festivalide ja väiksemate kontsertide plaanid pannakse paika põhimõttel, et esikohale seatakse akustiline heli. Tehnika võimaldaks rohkem, kuid eesmärgiks jääks lihtsus: vähem võimendust ja rohkem ruumi loomulikele kõladele. Digivõimendus akustilise muusika kontsertidel tuleks lõpetada. Ma tean, ma tean: siis saab ju vähem rahvast kutsuda ja vähem pileteid müüa. Klassikalised vanad kontserdimajad on aga just niimoodi pakkunud sajandeid muusikaelamusi ja intiimsemad kontserdielamused jätavad enamasti ka sügavama mulje. Lõppeks on akustiline heli live-kontsertide kindlamaid eeliseid ja põhjus neid kuulamas käia. Kui minu kodusest peenhäälestatud helisüsteemist kõlab muusika kvaliteetsemalt kui live-kontserdil, kus võib-olla ei ole ka lavale nähtavus kõige parem, tekib tõsine küsimus, mis jääb tänapäeval üldse kontserdil käimise eeliseks, kui kõige olulisem – unikaalsus – hävitatakse.
Tegelikult on veel üks võimalus: just nimelt tänapäevaste tehniliste võimalustega luua täiusliku helivõimendusega kontserdipaik, nagu seda on Las Vegases hiljaaegu avatud tõepoolest kerakujuline saal The Sphere, kus on 1586 permanentset kõlarit ja 300 mobiilset helimoodulit, mis suunavad heli täpselt igale istekohale ja mitte kuhugi mujale. Ühtlasi maksis see saal 2,3 miljardit dollarit ja ilmselt Saku suurhalli (või mis ta nimi nüüd oligi) asemele niipea ei ilmu.
