Möödunud nädalal oli Tallinnas harukordne võimalus kuulata kolm korda teost, mida esitatakse harva: eri ettekannetes kõlas Arvo Pärdi „Credo“. Tahtmata võrrelda võrreldamatut – pooleldi Euroopa parimatest muusikutest koosnevat Eesti Festivaliorkestrit (EFO), muusika- ja tantsuteatri repertuaari esitavat rahvusooperi orkestrit ning alles muusikuteed alustavatest tudengitest koosnevat meie muusika- ja teatriakadeemia orkestrit – on paratamatult põnev kõrvutada interpretatsioone, esituskoosseise ning saalide akustikat.
Eestis hakkab Arvo Pärdi juubeli tähistamine näitama hääbumise märke, kuna helilooja ümmargust sünnipäeva on pühitsetud kontsertidega aasta algusest. Pidustuste kolmeks haripunktiks võib pidada Pärnu muusikafestivali juulis, Pärdi päevi septembri alguses ning teaduskonverentsi „Arvo Pärt. Mõttemaastikud“ oktoobris. Üleilmselt käib tähistamine aga alles täie hooga: New Yorgi Carnegie Hall on pühendanud alanud hooaja Arvo Pärdile ning eile, 23. X anti seal kontsert, kus juubilari muusikat esitasid EFO, Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja dirigent Paavo Järvi. Enam-vähem sama kava esitas orkester enne New Yorgi debüüti veel Viinis, Zürichis ning Hamburgis, turneed alustati aga kontserdiga 15. X Tallinnas. EFO kontserdid kuuluvad alati oodatuimate sündmuste hulka tänu orkestri kõrgele tasemele, Paavo Järvile ja maailmatasemel solistidele. Kodupublik ei pidanud üldjoontes pettuma selgi korral.
Estonia kontserdisaalis esitati läbilõige Pärdi loomeperioodidest ning kava sisaldas teoseid, mille loomisaja vahele jääb enam kui 50 aastat. Orkestri tervikutunnetus ei sünni paari prooviga, nii et teosed olid suures osas sisse mängitud juba suvisel Pärnu muusikafestivalil, ent „Perpetuum mobile“ ja „Adam’s Lament“ ehk „Aadama itk“ kõlasid Tallinnas EFO esituses esmakordselt. „Perpetuum mobile“ on kirjutatud 1963. aastal, pärast seda, kui Pärdil oli olnud võimalus külastada festivali „Varssavi sügis“. Viimasel ajal on teos publiku ette jõudnud harva, nii et selle kavvavõtmine oli tore üllatus. „Perpetuum mobile“ avab igiliikumise idee muusikas: kõlamass liigub dünaamiliselt kulminatsiooni poole ja seejärel vaikuse suunas. EFO ja Paavo Järvi interpretatsioonis olid eri pillirühmade sisseastumised uue rütmivältusega hästi artikuleeritud ja diferentseeritud, nii et publikuni kandunud helipilv oli elav ja vibreeriv. EFO-le on üldse iseloomulik orkestrifaktuuri selge diferentseeritus, mis hoiab kõla huvitava isegi ebasoodsas akustikas. Kontserdi teist poolt alustanud „Aadama itkus“, mida esitati koos EFKga, oli orkestri ja koori kõlatasakaal paigast ära, nii et saali eesotsas kippus orkester koori oma kõlajõuga matma.
Mitme teose, kontserti alustanud „La Sindone“, aga iseäranis teises pooles kõlanud „Swansong’i“ puhul tekkis sama orkestrit samade teostega Estonia kontserdisaalis kuulates paratamatult võrdlus Pärnu kontserdimaja akustikaga. Pärnus on õhku nii orkestrantidel, publikul kui ka muusikal, Estonias on täismaja puhul aga tunne, et õhust jääb puudu kõigil. Tallinna kontsert oli oma kokkupressituses nagu mälestus suvisest vabadusest.
Kontserdi esimese poole kõrgpunktiks oli „Tabula rasa“, mille esitasid maailmalavadel juba aastakümneid säranud jaapani viiuldaja Midori ja Hans Christian Aavik. Solistide muusikaline käekiri on küll erinev, ent „Tabula rasa’s“ täiendasid nad teineteist. Topeltkontserdi esimeses osas „Ludus“ tõid mõlemad solistid esile oma isikupära, püüdmata kõlaliselt teineteisesse sulanduda, ja säilitasid sealjuures samasuguse pingestatuse. Teises osas „Silentium“ kaldus dünaamiline tasakaal Aaviku kasuks, näis, et Midori oli taotluslikult oma partii tagaplaanile asetanud. Kuna teose raskuspunkt on just selles osas, muutus nende esituses vaikus peaaegu käegakatsutavaks, erakordselt kauniks ja aukartustäratavaks. Kontserdi teise poole kulminatsiooniks oli „Credo“, kus EFKga liitusid tütarlastekoori Ellerhein ja Eesti Rahvusmeeskoori lauljad. „Credo“ kõlas suvel ka muusikafestivali lõppakordina. Paavo Järvi ja Kalle Randalu interpretatsioon on põhjendatult mõnusas liikuvas tempos, mis jätab ruumi nii modernistlikele elementidele kui ka klaarile Bachi prelüüdile. Ometi jäi selles ettekandes puudu segakoori kõlast. Ellerheina ja rahvusmeeskoori ühendkoori on Paavo Järvi kasutanud palju, iseäranis 2000. aastate alguses tehtud plaadistusprojektides koos ERSOga. Tütarlaste häälte ühendamine küpsete meeshäältega tekitab minus jätkuvalt võõristust. Kuna Ellerheinas on lauljaid rohkem, ei suutnud ka EFK naishääled olukorda otsustavalt parandada.
Päev hiljem tähistas Arvo Pärdi juubelit Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestri kontserdiga „Ajastute telg“. 16. X Estonia kontserdisaalis antud kontserdi esimene pool oli pühendatud Arvo Pärdile ja teine Carl Orffile. Ettevõtmise tegi eriliseks see, et meie rahvusooperi koorile lisas võimsust Läti rahvusooperi koor. Õhtu avas Pärdi „Credo“ ja koori esimesest pianissimo-akordist oli selge, et sel korral kõlab teos selles esituses, millele see on kirjutatud, ehk klaverile, segakoorile ja orkestrile. Ei tahaks hakata taas kordama mõtet, et ei Ellerhein ja Eesti Rahvusmeeskoor ega EFK koos lisajõududega asenda täiemahulist segakoori. Ometi tuletasid kahel järjestikusel õhtul kõlanud vokaalkoosseisud seda valupunkti ehk segakoori puudumist taas meelde. Suure segakoori piano on oma täidlusega midagi väga võluvat, rääkimata forte’st. Kahe ooperikoori mahutamine Estonia kontserdisaali lavale on peaaegu võimatu, nii et koorid paiknesid rõdul. Sellega kaasnesid aga raskused koos laulmisel: nii Pärdi teose kui ka kontserdi teises pooles kõlanud Orffi „Carmina burana“ puhul ei saanud vastakuti rõdudel paiknevad koorid omavahel kokku ning viimase esitusel ei saanud nad kohati ka laval oleva orkestriga kokku. Rõdu on ainus koht, kuhu Estonia kontserdisaalis saab suure segakoori mahutada, aga ideaalne lahendus see ei ole, sest koos musitseerimine on sellise asetuse puhul keeruline. Koori ilusa ja võimsa kõla nimel andsin need puudujäägid esialgu andeks. Arvo Volmeri ja klaverisolist Jakob Teppo „Credo“ interpretatsioon oli kolmest nädala jooksul kuuldud variandist kõige aeglasem. Mõneti tundus, et isegi liiga aeglane, sest pausid ei kandnud ning orkester ei alustanud mängu alati koos. Koor sai seejuures aga näidata oma vokaalset lopsakust. Pärdi kolmanda sümfoonia esitus oli sümpaatne, kuigi orkestri koosmängus oli ebatäpsusi. Kõikides teostes tundus kõlapilt olevat orkestri vaskpillide kasuks, kuid pikapeale muutus see oma valjuses veidi tüütuks.
Kontserdi teises pooles kõlas Orffi „Carmina burana“, mis jäi Estonias 2020. aasta kevadel koroonapandeemia tõttu esitamata. „Carmina burana’t“ ei esitata orkestriga liiga tihti, ometi lõpetas sellega kevadel oma hooaja ka Vanemuise teater. Tundub, et samad teosed kõnetavad tegijaid samal ajal. Kõige enam tunnustust väärivad orkestri esituse puhul pianistid Auli Teppo ja Jakob Teppo, vokaalsolistidena astusid üles Olena Bražnõk (sopran), Aare Saal (bariton) ja Rafael Dicenta (tenor). „Carmina burana“ aluseks on XIII sajandist pärit mitmekeelne luule, mis on muusikasse valatud robustselt ja intensiivselt, isegi primitiivselt. Rahvusooperil on selle teose esitamiseks olemas kõik vajalik ehk solistid, segakoor, orkester ja poistekoor, mistõttu oli valik igati tabav. Muusikaline energia ja joovastus peegeldusid igas hetkes. Sellele vaatamata jäin õhtu lõpuks igatsema dünaamilise spektri pehmemaid toone: kogu esitus püsis vahemikus mezzo-dünaamikast fortissimo’ni, mis hakkas lõpuks mõjuma ühekülgselt ning pani tahtmatult mõtlema, kas polnuks mitte üks ooperikoor piisav.
Kolmandaks kõlas Pärdi „Credo“ Eesti muusika- ja teatriakadeemia esindusürituse „Müriaadfest“ lõppkontserdil 19. X EMTA suures saalis. Kontserdil esitati vaid eesti heliloojate loomingut ning kavaga meenutati autoreid, kel sel aastal möödub sünnist ümmargune arv aastaid. Kontserdi avalooks oli Rudolf Tobiase avamäng „Julius Caesar“, mis pole kõige mugavam valik kontserdi alguseks. Orkester sai õige hingamise kätte teisena kõlanud Artur Lemba klaverikontserdis, kus soleeris pianist Tiit Tomp. Lemba romantiline kontsert on ühtviisi laulev ja virtuoosne ning orkester ja solist olid selles teineteisele võrdsed lavapartnerid. Vahetevahel kippus küll balanss orkestrihäälte vahel kreeni vajuma, samuti oli siin-seal orkestris intonatsiooniga tegemist. Tomp mängis tehniliselt raske ja virtuoosse solistipartii näiliselt mängleva kergusega.
Eduard Tubina kolmas sümfoonia, mida kutsutakse „Heroiliseks“, oli selle õhtu kõige õnnestunum esitus. Kolmanda sümfoonia ettekandes avaldus teose dramaatiline jõud ja terviklikkus. Orkester tõi esile nii sümfoonia tormilisuse kui ka lüürilised hetked (teise osa soolo orkestri kontsertmeistri Melissa Carita Otsa esituses kõlas sisekaemusliku meditatsioonina), säilitades selge vormilise pingekaare. Kava oli parajalt krõbe, näis, et orkestrantidel läks põhiosa energiast teoste esitamisele, muusika nautimiseks jäi seda vähem.
Kontserdi lõpetas Pärdi „Credo“, kolmas sel nädalal. Esituskoosseis täienes koori võrra, mis koosnes EMTA segakoorist ning lisalauljatest Estonia ooperikoorist, klaveril soleeris Madis Sikk. EMTA suure saali eeliseks on see, et poolsada lauljat mahtusid koorirõdule ning akustiliselt olid orkester ja koor võrdsel positsioonil. Vavilovi ja Siku interpretatsioon oli nädala jooksul kuuldud versioonidest kõige kiirem, isegi ehk natukene liiga kiire. Sellega oli aga kindlustatud, et kõik kandvad pausid ka kandsid ning kandis ka koori kõla.
Arvo Pärdi juubeliaasta võlu ja valu peitub selles, et kontserdist kontserti kõlavad samad teosed. Ühest küljest võib see väsitama hakata, ent korduvad ettekanded avavad tõlgenduslikke nüansse ja värve. Kolmel õhtul kõlanud „Credo“ näitas, et üks ja sama teos võib iga esitusega avaneda uue nurga alt, peegeldades muusikute interpreteerimisjulgust ning publiku vastuvõtuvõimet ja ootusi.
