-
Vähegi üldistatult vaadates on meedia seosetu infovaring. Loodan, et minu artikkel tuleb midagi sinnapoole.
Üks iibeidee, mis kõigi ses vallas esinenud ideede uputuse kiuste veel esinenud pole, on järgmine (see pole küll minu idee, aga mul on õigus seda siinkohal esitada): kohustuslik sõjaväeteenistus naistele, koos vabastusega raseduse puhul. Sellest võiks abi olla, sest kes siis ikka nii väga sõjaväkke tahab minna. Et naisi tegelikult sõjaväkke vaja pole,…
-
Pea üheaegselt jõudsid avalikkuse ette kaks tähelepanuväärset kirja. Esmalt Raul Meele avalik kiri Eesti Kultuurkapitalile, kultuuriministrile, peaministrile, riigikogu kultuurikomisjonile, Eesti Kunstnike Liidule, Eesti Päevalehele ja Postimehele (avaldatud 21. IV Sirbis) ja mõni päev hiljem Neeme Järvi avalik kiri peaministrile (avaldatud lühendatult Postimehes 25. IV). Raul Meele mure oli rohkem isiklikku laadi, seetõttu pälvis suuremat tähelepanu Neeme Järvi kiri, mille autoriks osutus väsimatu võitleja Vardo Rumessen.
Mõlemaid…
-
Diskussioonidesse puutub see sedavõrd, kuivõrd – kuidas sa vaidled ajalehega või tema veergudel mingi artikliga, mis on vana rohkem kui pool nädalat? Hommikul ilmuva ajalehega tuleb vaielda sama päeva lõunaks, sest kui sa seda pärastlõunaks pole teinud, siis teatavad raadio ja televisioon sulle ise, mis nad kiiruga arvavad ning sa hakkadki sõltuma nende arvamusest, mitte enda omast. Internetist võid sa kommentaare lugeda juba pärast keskööd ehk…
-
Foto: Johanna-Mai Vihalem
Laupäeval (7. IV) korraldasid punkarid registreerimata protestimarsi Niguliste kiriku esiselt haljasalalt Kadriorgu, et avaldada nördimust presidendi otsuse üle anda armu vägivallatsemisega kuulsust kogunud endisele politseinikule Oleg Adamtšukile. Sõnapaar “punkarite meeleavaldus” paneb ajakirjanike silmad hiilgama, kuna sellisel üritusel osalejalt eeldatakse koloriitsemat välimust ja bravuurikamat käitumist kui ühisnimetajate “pensionisaaja” või “üliõpilane” alla koonduvatelt piketeerijatelt. Seetõttu marssisid osalejad kogu tee pressi piiramisrõngas ning sündmusest andsid ülevaate kõik…
-
“Mees, kes riietub naiseks, ei saa olla üdini paha,” on öelnud Benny Hill.
Heimar Lenk sellest õppust võtnud ei ole, naiseks ei riietu, ja nõnda on tema roll “TOP 10” saatejuhina üdini paha.
Mitte selles mõttes, nagu oleks Lenk ise kuidagi paha. Vastupidi, ta näeb välja väga sõbralik, heatahtlik ning teletööks sarmikas. Aga saate jaoks, mis peaks pakkuma nii meelelahutust kui moraali algeid (ära ole mõttetu, ära valeta),…
-
Noam Chomsky, “Meedia ja võim”. Tõlkinud Pearu Helenurm. Konn, 2006, 96 lk.
On ausalt öeldes kummaline, et pisike raamat “Meedia ja võim” paistab olevat esimene Chomsky ideoloogiateemaline töö eesti keeles (nt soome keeles on ilmunud vähemalt 8 raamatut). Ja tutvustusi ei tule ka meelde rohkem kui Postimehes parempoolse poliitiku ja kirjandusuurija Mihhail Lotmani kirjutis, mille lahmiv tigedus tekitas natuke enam kui häbi. Chomsky suurim panus maailma kultuuri…
-
Ülikonna all kummuva õllekõhu, jämeda sigari, hiiglasliku maasturi ja jahipüssiga relvastatud Hermann kehastab mehelikke väärtusi sõna kõige iroonilisemas mõttes. Kahe lahingu vahelisel idüllihetkel jutustab pereisa külalistele, kuidas ta kord mõlema oma pojaga ööklubi külastades kakluse algatas, et näha, kas poisid on küllaldaselt vahvad. Üks poegadest jäi isa kõrvale, võideldes nagu lõvi, kuid Mark, seesama, kelle pulmapidu peetakse, keeras selja ja jalutas minema. Sellest õhtust alates süvenes…
-
Asi, millest seni poliitilise korrektsusega seoses piisavalt pole räägitud, on selle funktsioon tänapäeva ühiskonnas. Lihtsameelsed arvavad, et polkorrektsus on võrdsuse teenistuses. Teoreetiliselt see nõnda ka on, kuid praktiliselt mitte.
Esmalt võiksime mõelda, millisel juhul ta oleks võrdsuse teenistuses. Õigupoolest on selleks vaja vaid üht: mittediskrimineerivat poliitilist korrektsust. Paraku on see vaid unistus. Tegelikkuses on poliitiline korrektsus alati kellegi suhtes diskrimineeriv. Seetõttu pole tegelikult mingit vahet, kas juurutada…
-
“Projekt “Ei”” on juba idee poolest nõnda väärt saatesari, et isegi siis, kui seda juhiks Mati Talviku asemel Tallinna loomaaia šimpans Linnar, oleks tegu õnnestunud projektiga. On ju teoks tehtud ettevõtted ja projektid nagu jäämäe väljaulatuv kaheksandik. Kõik ülejäänu jääb üldsusel teadmata – ja mida aeg edasi, seda vähem on võimalik taastada nendega seotud üksikasju. Eriti kehtib see nõukogude aja kohta, kui ajakirjandusse jõudsid ainult kindlad…
-
Selles kurbmängus on tegelikult kolm osanikku: “tumm direktor” Tarmo Mänd, “täiskasvanud noor” Marek Paulson ja meie “vaba ajakirjandus”. Muidugi võiks niiditõmbajat otsida ka Edgar Savisaare või “isamaaliste sigade” hulgast, aga nii läheks see lugu veelgi piinlikumaks.
Ma ei tea, palju oli neid naiivseid poliitikuid ja ajakirjanikke, kes tõemeeli uskusid, et pärast noorte pidustusi Tarmo Mänd mingeidki selgitusi jagab või pärast uurimistulemuste selgumist endal süüd näeb või äkki…
