-
Tõsine küsimus on, milline on korruptsiooni olukord eramajanduses. Kas seal on korruptsioon erijuhtum või hoopis ärikultuuri osa? Eestis vallandati ühest suurest pangast mõni aeg tagasi töötaja, kes võttis mööbli hankijatelt altkäemaksu. Mis see on, kui pangajuhid annavad soodustingimustel laenu firmadele, mis hiljem osutuvad nende endi omanduses olevaks? Seda on Eesti pankades palju laiemalt praktiseeritud, kui sellest räägitakse. Juhtub, et firma töötaja, kes vastutab teenuste ostmise eest…
-
Sirbil mittetulunduslikuna seda huvi ei ole, kuid EALLi liikmeskonnast lahkumise põhjused on hoopis põhimõttelisemat laadi. On aegu ja olusid, mil saab purjetada ühises suunas mõnusalt erapooletuna, aga on teisi aegu, näiteks praegune, mil poolevalik tundub vältimatu. Miks peaks keegi tahtma olla vabatahtlikult kaasteeline allakäigumarsil, mida ajalehed-ajakirjad vääramatu kindlusega sammuvad? Sirp ju ei lahenda ministeeriumide asemel sotsiaalprobleeme, ei juhi valitsusest targemini riiki ega võta ööpäev läbi vastu…
-
Poolaasta kaupa arvutatud keskmise trükiarvu näitajad suurematel lehtedel on järgmised (tuhandetes):
2005 I 2005 II 2006 I 2006 II 2007 I 2007 II 2008 I 2008 II*
Postimees 66,55 66,2 65,45 64,45 67,7 66,5 66,15 62,85
Eesti Päevaleht 34,15 34,45 33,65 34,65 38,15 36,3 36,9 36,9
Õhtuleht 64,6 65,0 65,3 65,55 64,5 63,4 62,2 59,4
Eesti Ekspress 49,0 44,6 46,35 48,65 48,0 46,0 42,4 40,85
Maaleht 44,3 43,6 45,8 44,1 46,3 44,4 44,3 41,5
Andmed ilma detsembrita (juuli-november), mis mõjutavad enim aastavahetuse paiku lisatiraažiga ebausku…
-
–1
Vaatasin hiljuti nii-öelda kultuurhariduslikus korras lõpuks samuti Ron Howardi “Da Vinci koodi” ära. Põnev film. Ja seda igal võimalikul tasandil – ehk lisaks kõigele muule oma ehedas sümptomaatilisuses ka lihtsalt tänuväärne materjal kõigile akadeemilistele tõlgendajatele. Ja ma ei hakka rääkima siin aktuaalsest vajadusest anda Jumalale keha ja muuta lunastuse ja absoluutse puhtuse sümbol Püha Graal luust ja lihast naiseks. Audrey Tautou kehastuses veel igati ihaldusväärseks seejuures.…
-
Esimene pildike
“Meie kahetseme wäga, et tänast “Postimehe” numbert mitte üsna täitsa wälja anda ei saa, sest kunni tänini ei ole selle manuskript veel mitte täielikult meie kätte tulnud. Pärnus, 12. juunil 1880. Pärnu Postimehe toimetus.” Sellise tekstiga lõpeb Pärnu Postimehe viimane lehekülg, mille alaots on lihtsalt tühi, vaatamata sellele, et “teadaandmised” (s.t kuulutused ja reklaam) on trükitud suuremas kirjas kui tavaline.
Kuidas selle aja lehetegemine käis,…
-
Kaarel Tarand: Rahvusringhäälingust on kombeks rääkida kui olulisest, mõjukast ja strateegilise tähtsusega asutusest, mille olemasolust justkui sõltuks terve ühiskonna saatus. See on kõrvalseisjate, valitsuse, parlamendi ja asjatundjate arvamus. Kui mõjuvõimas ja kaalukas tundub rahvusringhääling seestpoolt vaadates? Kui suur on televisiooni ja raadio võime ühiskonnas üldse midagi muuta või kallutada?
Margus Allikmaa: Seda pole keegi Eestis väga täpselt mõõtnud, mujal maailmas seda tehakse. Ja pole võimalik öelda lihtsalt,…
-
Värskeim näide eelväidetu kinnituseks on nädal tagasi Eesti Päevalehes refereeritud “EL-Venemaa Keskuse korraldatud meediauuring” (http://www.epl.ee/?uudised=388120), millel kõlav pealkiri: “EL uuring: tavaline venelane upub Kremli ametnike sõnadevoolu”. Pealkirjas esitatud väite põhjenduseks tuuakse, et valitsuspoliitikute ja -ametnike seisukohad ja arvamused moodustavad terve veerandi meedia infomahust. Tõepoolest, kui Eestis ajalehtede, raadio ja televisiooni infomahust veerand oleks ametnike-poliitikute käes, siis oleks meedia igav ja tunduks kõigile võimu käepikendusena, ähvardusena ja…
-
Kergeks pettumuseks kujunesid seekordse “Transmediale” võidutööd:
Tim Shore’i “Cabinet”/“Kabinet” ja Herman Asselberghsi “Proof of Life”/“Elu tõestus”.
Pressifoto
“Transmediale” peab jätkama, sest on suutnud hoiduda kommertslikest projektidest, meediakunstimaigulistest äriideedest ja tehnoloogilistesse saavutustesse takerdunud teostest.
Festival “Transmediale” Berliini kunstiakadeemias ja mitmel pool linnaruumis
31. I – 4. II.
Iga-aastane meediakunstifestival “Transmediale” tõstatas palju küsimusi, aga andis vähe otseseid vastuseid. Ilmselt ei peagi tänapäeval haritud kunstipublikule valmis ideekäike ette näitama. Sellisena läksid…
-
“Stolõpin. Nevõutšennõje uroki”, DomFilm/ Kinopiter, 2006. Draamasari, 14 jagu, 630 minutit. Stsenarist Eduard Volodarski (enda romaani järgi). Režissöör Juri Kuzin. Produtsent Vladimir Dostal. Osades Oleg Klišin (Stolõpin), Mihhail Jelissejev (Nikolai II), Aleksei Devotšenko (Savinkov), Aleksandr Strojev (Azef), Roman Gabria (Bogrov), Vladimir Smirnov (Rasputin), Natalja Burmistrova (Vera), Natalja Surkova (Olga Borissovna Neigart) jt.
Eduard Jakovlevitš Volodarski (s 1941) on vene romaanikirjanik ja filmidramaturg, kelle osalusel on valminud üle…
-
Tänapäeval on see nagu üks neid omaaegseid nõiaraamatuid või alkeemikute retsepte, millega igasugust ja seejuures väga mõttekat teooriat saab kokku keeta. Kogu meediale – või mis meediale –, kogu maailmale antakse siin nii räigelt pasunasse, et ma küll ei kujuta ette, kuidas sellisest hoobist on võimalik toibuda. Selle raamatu eest kaitseb ainult üks asi – kui sellest aru ei saada. Aga isegi see on väidetavalt võimalikult…
