-
-
Millest konverentsil räägiti? Suurimaks tundmatuks, mille lähema tundmaõppimise ja seletamise vajadust rõhutati, osutus keha. Kõik näitleja keha vaataja poolt tunnetamise ja tajumisega seotud küsimused, vaataja enda kehaline taju intellektipõhise vastuvõtu asemel/kõrval jms, mis kokkuvõtvalt paigutub fenomenoloogia mõiste alla. Teatrifenomenoloogia kui semiootika kõrval etenduse analüüsis aina enam populaarsust koguv meetod näib osutuvat ka eesti lavastuste vastuvõtul möödapääsmatuks. Kaheksast ettekandest kolmes tegeldi otseselt fenomenoloogiliste, teatrietenduse kui omaette maailma…
-
Kõigepealt tänud Margus Kasterpalule, kes ühes möödaminnes pillatud lauses liitis minu jaoks kokku Tartu Teatrilabori ja NO99. Millest kogu alljärgnev tekst.
Viimase viie aasta jooksul on Eesti üle elanud kaks traagilist teatrihukku. 2000 aastal kuulutas Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond välja konkurssi Tartu linnale kuuluva teatri (senise Tartu Lasteteatri) loomingulise juhi leidmiseks. Kuna uueks kunstiliseks juhiks valiti Andrus Laansalu, ning tema teatrinägemus oli niivõrd erinev tollasest Tartu Lasteteatri omast,…
-
Uue numbritega teatrimoodustise kunstist on räägitud palju. Manifestist ja muust. Napilt on räägitud lihtsast asjast, teatris No99 pole näitlejat.
Kuidas ei ole? Väga lihtsalt, palgal pole ühtegi. On küll olema trupijuht Jüri Karindi, kuid truppi ennast ei ole. Kui truppi ei ole, on muide see näitlejate kohalejoonistamine veelgi raskem, nii et trupijuhil selles teatris igav ei ole.
Asi ei ole mitte ainult palgalises näitlejas. Pole ka püsisuhet näitlejaga.…
-
?Misjonäride? Rahutuvi ? surmatuvi? rakveree Teater
Dokumentaalprojekt ?Misjonärid?, autor-lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Jaagup Roomet, laulud seadnud Märt Avandi, liikumise seadnud Laine Mägi. Mängivad Hannes Prikk, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Martin Leemets, Eduard Salmistu, Margus Stalte, Märt Avandi jt. Esietendus Rakvere teatris 24. märtsil.
?Vaimustuse või hingelise maksimumi seisundis hakkab inimene looma märke: tantsima, laulma, rütmiliselt liikuma. Märk on meie elementaarse väljenduse pärisosa, mitte argine loomulikkus,? on öelnud teatrimees…
-
See on Afganistanis sõdinud meeste elulugude jutustamine, mida on illustreeritud teatraalsete vahenditega. Poliitilis-kunstilised lisandused on problemaatiliselt vormistatud, kuid põhjendatud. Miks peame me üldse sõdima, oma lapsepõlveideaalidele kuuli andma, kambavaimus väikerahvastele nagu meiegi lolli valge mehe õnnekuvandit peale suruma?
Kõige mõjusam on lavastus täiskasvanute ja laste kõrvutamises. Väikesed indiaanlasi mängivad poisid mõjusid küll plakatlikult, kuid vähemalt esimeses vaatuses väga vajalikult ? lapsed olid sõtta läinud poiste seikluslik süda.…
-
Juhan Smuul (1922 ? 1971) Ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa.
Juhan Viiding (1948 ? 1995) Täiesti terav, täiesti valus ? käis minu kannul viimne passioon. Just nagu seest, kuid ometi väljast on need ohvrid, mida ma toon.
Täna esietendub Rakvere teatris ?Johannese passioon?. Üllar Saaremäe lavastus viib kokku Juhan Liiva (Toomas…
-
Maurus ja tema õpilased: Tigapuu ? Mart Toome, Sikk ? Indrek Ojari, Härra Maurus ? Aarne Üksküla, Indrek Paas ? Argo Aadli, Vainukägu ? Andero Ermel ja Lible ? Bert Raudsep. Priit Grepp
Rudolf: Täitsa nagu Tammsaare. Kõik romaani olulised lõimed on rohkem või vähem esile toodud. Koolilaps saab päris kenasti etenduselt eksamile minna. Truudus autorile on etem kui tema najal näiteks manifesti punnitada, et ?mina ja…
-
?Stabat Mater dolorosa? tekstile (Jacobone di Tod, XIII saj) loodud muusika autoreid on teada rohkem kui nelisada. Nende seas meenuvad ka meie omad loojad ning eelkõige Arvo Pärt, Kuldar Sink, Urmas Sisask ja Lepo Sumera. Andrus Kallastu loomingu nimekirjas on neid lausa kolm ja kõik kolm kestavad 13 minutit. Rossini ?Stabat Mater?i? lõpliku versiooni ettekanne Bolognas 1842 tipnes ooperliku triumfiga (juhatas Gaetano Donizetti) ning samal aastal…
-
Eesti on nii läbikasvanud ühiskond, et objektiivne ajalugu pole võimalik.
Peaaegu igal õhtul me tuleme lavale. Me kanname inimesteni mingit informatsiooni nendelt väljadelt, mis meid ümbritsevad. See on meie valu ja kutsumus. Näitleja iga pisimgi närv kogub ümbrusest materjali, mida vormida kurruks võiks vaataja vaikival suul. Me ei taha olla pajatsid, kes rikastelt liudadelt raasukesi norivad, vaid suveräänid, kes laulavad tulevikku ning näevad aja sisse. Näevad…
