-
Maurus ja tema õpilased: Tigapuu ? Mart Toome, Sikk ? Indrek Ojari, Härra Maurus ? Aarne Üksküla, Indrek Paas ? Argo Aadli, Vainukägu ? Andero Ermel ja Lible ? Bert Raudsep. Priit Grepp
Rudolf: Täitsa nagu Tammsaare. Kõik romaani olulised lõimed on rohkem või vähem esile toodud. Koolilaps saab päris kenasti etenduselt eksamile minna. Truudus autorile on etem kui tema najal näiteks manifesti punnitada, et ?mina ja…
-
Eesti on nii läbikasvanud ühiskond, et objektiivne ajalugu pole võimalik.
Peaaegu igal õhtul me tuleme lavale. Me kanname inimesteni mingit informatsiooni nendelt väljadelt, mis meid ümbritsevad. See on meie valu ja kutsumus. Näitleja iga pisimgi närv kogub ümbrusest materjali, mida vormida kurruks võiks vaataja vaikival suul. Me ei taha olla pajatsid, kes rikastelt liudadelt raasukesi norivad, vaid suveräänid, kes laulavad tulevikku ning näevad aja sisse. Näevad…
-
Teatrikriitikale on ette heidetud mitmekesisuse puudumist ja ühtemoodi mõttemudelitele toetumist. See on ka loomulik, sest teater, mis peaasjalikult ripub ära psühholoogilisest realismist, tingib juba iseenesest vaid ühe kindla vaatepunkti. Ent eelnevalt kinnistunud vaatepunktidele on omane jätta tähelepanuta peavoolust erinev erinevana, tingides sellele lähenemise juba armsaks saanud võtetega.
Üheks peavoolust erinejaks on minu meelest Hendrik Toompere juunior. 2003. aasta Teater. Muusika. Kino 5. numbris avaldatud intervjuus ütleb…
-
Kogumik ?TEATRIELU 2003?. Koostajad ja toimetajad Anneli Saro ja Sven Karja. Teatriliit 2005. 389 lk.
Aasta tagasi kirjutasid Anneli Saro ja Sven Karja aastaraamatus ?Teatrielu 2002? teatrikriitika allakäigu pärast muretsedes: ?Kui väga karmilt väljenduda, siis toimub Eestis praegu teatrikriitika kui sidusa diskursuse aeglane kõngemine, kas või võrreldes näiteks kirjandus- ja kunstikriitikaga.? Kuus aastat tagasi, 1999. aasta jaanuaris, kirjutas Valle-Sten Maiste siinsamas Sirbis: ?Eesti teatrikriitika on keskpärane. Ta…
-
?Teatrielu? on hea ja vajalik selleks, et eesti keeles saaks rääkida teatrist pisut süvenenumalt ja samas üldistavamalt, kui seda võimaldab ajaleheformaat või ühe etenduse arvustus. See viimane on ju meil kõige levinum, peaaegu ainuvalitsev teatrikirjutise ?anr. Eesti kirjandus- ja kunstiteadlastel on mitmesuguseid oma väljaandeid, kus areneb teoreetiline mõte ja sünnib diskussioon. Ma usun, eesti teater väärib ka üht kohati keeruliselt rääkivat väljaannet, mis ei ripuks läbimüüginumbrite…
-
Kogumik ?EESTI DRAMATURGIA 10 AASTAT?. Toimetanud Anne-Ly Sova. Eesti Näitemänguagentuur, 2005. 239 lk.
Eesti algupärandite õhuke kogum ja vähene kvaliteet on toitnud meie kultuuriringkondade virisemisjanu aastakümneid, et mitte öelda terve sajandi, kuid viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on olnud põhjust tihedamateks rõõmuhetkedeks. ENA-l on meie näitekirjanduse arendamises kahtlemata oma osa ja agentuuri poolt välja antud eesti nüüdisdramaturgia esimene ülevaateteos on selle üks oodatud ilminguid. Raamat annab pildi viimasel kümnel…
-
Herdis Olmaru, SEITSE MEESNÄITLEJAT. Intervjuud Jaan Rekkori, Indrek Sammuli, Aivar Tommingase, Toomas Suumani, Ain Lutsepa, Tiit Suka ja Ivo Uukkiviga. Atlex, 2004. 112 lk.
Erakirjastus Atlex on tulnud välja tänuväärse algatusega: kaante vahele on jõudnud intervjuud seitsme eesti meesnäitlejaga. Väidetavalt teatrite kõige hõivatumad ? millegipärast küll ainult Endla, Vanemuise, Linnateatri, Rakvere teatri ja Draamateatri nimekirjast. Olgu pealegi Von Krahl ja Vanalinnastuudio, kuid Ugala? Kas polnud nende hõivatud…
-
Georg Otsast kiirgas positiivset energiat.
Käinud 20. III Estonias mälestuskontserdil, millega tähistati Georg Otsa 85. sünniaastapäeva, ja kuulanud järgmisel õhtul Klassikaraadios viie aasta tagust Kersti Inno koostatud mälestussaadet, keris mälulint eredalt esile tõsiasja, mil määral erilise kunstnikuga oli tegemist. Tsiteerin õhtu kaalukama poole dirigendi Eri Klasi öeldut, mis kirjas kavalehel: ?Peame olema õnnelikud ja uhked, et oleme saanud elada ja jagada laulva tähe Georg Otsa poolt meile…
-
Viiuldatud klaveri ansambel on risti vastupidine fenomen XX sajandi elektroonilisele muusikale. Seal püütakse elektrooniliste vahenditega akustiliste pillide kõla tekitada, siin aga käsitsetakse akustilist pilli nii, et tulemus kõlab elektrooniliselt. Ise on nad tahtnud klaveri mehhanismi oma käsitsi mängimise tehnikaga justkui elustada, tulemus on aga vastupidine: laulva ja tohutu dünaamilise amplituudiga klaverikõla asemel on suhteliselt neutraalne ?tehiskõla?. See pole aga mingi etteheide ega halvustus, vaid huvitav tõdemus.
Esimene…
-
?Stabat Mater dolorosa? tekstile (Jacobone di Tod, XIII saj) loodud muusika autoreid on teada rohkem kui nelisada. Nende seas meenuvad ka meie omad loojad ning eelkõige Arvo Pärt, Kuldar Sink, Urmas Sisask ja Lepo Sumera. Andrus Kallastu loomingu nimekirjas on neid lausa kolm ja kõik kolm kestavad 13 minutit. Rossini ?Stabat Mater?i? lõpliku versiooni ettekanne Bolognas 1842 tipnes ooperliku triumfiga (juhatas Gaetano Donizetti) ning samal aastal…
