-
“Võluflöödi” Pamina (Tiina Tauraite). Alan Proosa
W. A. Mozart, “Võluflööt”. Kontseptsioon ja lavastus Peeter Jalakas, tekst Sigismund von Krahl, video- ja helikujundus
Ville Hyvönen, muusika esitus ja arranžeering Eva Alkula, Sirje Mõttus, akvarellid Ervin Õunapuu, kostüümid Reet Aus ,
tantsud Saša Pepeljajev, tehnilised lahendused Enar Tarmo, valgus Lauri Sepp, lava Janno “John” Jaanus, butafoor Taavo “Jimmy” Tiko, rekvisiidid Anne-Mai Heimola, repetiitor Annika Vamper, lauluõpetajad Triin Ella ja Lea Peterson,…
-
Vestleme Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeniga Linnateatris, tema toas, mis on säärane mõnus hubane ja stiilselt sisustatud ruum, et ei tahakski seda kontoriks või kabinetiks nimetada. Hiljuti esietendus Põrgulaval ta teine Tammsaare lugu, ühiskonnakriitiline ja mehe-naise suhete ja moraali üle mõtisklev “Karin. Indrek”, mis on juba pälvinud teatrikriitikute positiivse tähelepanu. Perfektsuse poole püüdlejana kutsus Nüganen trupi siiski kaks päeva pärast esietendust (12. III) uuesti proovi.
Uus lavastus “Karin.…
-
Mõistus kasutab selliseid sõnu: polariseerima, eristama, kategoriseerima. Me jagame maailma polaarsusteks: vaene ja rikas, hele ja tume, naine ja mees, mina ja sina, ese ja vaim. Sõnad kirjeldavad tavaliselt maailma dualistlikult, defineerides ja muutes selliselt ahtaks meie arusaamise iseendast.
Ma olen teatud rahvusest ja rassist, teenin kuus niipalju ja ma olen nii vana. Mul on kindel soeng ja ma kannan teatud tüüpi riideid. Need omadused on…
-
Anne Tuuling, Iivi Lepik, Ma jutustan teile oma loo. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri teisest lennust. Toimetanud Mall Johanson, kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2006. 447 lk.
Eesti NSV Riikliku Noorsooteatrina nelikümmend aastat tagasi alustanud Tallinna Linnateater on küllap Eesti teatritest kõige jõudsamalt üritanud omal initsiatiivil oma tegevust ka raamatukaante vahel jäädvustada. Näiteks märksa pikema ajalooga Ugala jõudis esimese süstemaatilisema kogumikuni alles tänavu (Helle Leppiku kokku pandud “Ugala Aja…
-
Teema tundub esmapilgul kurjakuulutav ning stereotüüpidest lähtuv kodanik võib arvata, et jälle kavatsetakse vaene eesti teater liistule tõmmata ning talle pika puuga ära teha. Ilmselt seda siiski ei juhtu ning see oleks ka liiga lihtne ja igav lähteülesanne. Tutvustan siinkohal põgusalt konverentsil kõneks tulevat, kutsudes seega Tartusse esinejatele kaasa mõtlema või siis vabalt valitud kohas individuaalselt mõlgutama.
Mõned strateegilised küsimused on peidus juba konverentsi pealkirjas. Enne…
-
Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on…
-
Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama,…
-
Legendaarse lavakõne õppejõu Karl Adra nimelise auhinna (asutas 2001. aastal Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital) andis 16. III Theatrumi etenduse “Pido pahandusõga” järel Tõnis Rätsepale üle žürii liige ja 2004. aasta auhinna laureaat Aarne Üksküla (žüriisse kuulusid veel Anu Lamp ja Peeter Tammearu). Seekordne auhinna laureaat Tõnis Rätsep on Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi teatriklassi lavakõne õppejõud. Statuudi kohaselt antakse auhind draamanäitlejale, kelle korrektse eesti keele ja kõnekultuuri tõttu sõnum selgelt…
-
Nagu mu päevikusissekande pealkirigi ütleb, käisin teatris. See tähendab: läksin hoonesse, milles tegutseb teater, inimesed on ette valmistanud midagi kunstitaotluslikku ja tahavad, et ma vaataks seda. No ma siis vaatasin. Ja annan teile nüüd sellest teada.
Mehed-naised – see oli metsik! Ausalt öeldes pole ma juba ammu sellist taset näinud! Kuigi see sama trupp on ikka teinud sellist ebakonventsionaalset ja interkultuurilist, iga keharakuga tajutavat metateatrit, oli…
-
“Rehepapp”: Rehepapp (Sergo Vares), Kubjas Hans (Nero Urke) ja Lumememm (Ursula Ratasepp). Ants Liigus
A. Kiviräha “Rehepapp”. Dramatiseerinud Taago Tubin, lavastanud Priit Pedajas, kujundanud Pille Jänes, mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased.
Esietendus 17. II Endla suures saalis.
Andrus Kiviräha postmodernistlik pseudomütoloogia “Rehepapp” on nüüd neli korda eesti teatri lavale pääsenud, mis romaani tihedust ja kõnekust arvestades pole mingi ime. Kiviräha teose eepilist voolavust, paljusid…
