-
Ao Peep – Hyvärise Pekka (“Tuletikke laenamas”), Vesipruul ja Tatikas – Kulno Süvalep (“Kuulsuse narrid”), Lisette – Liis Bender ja Seadusesilm (“Põrgupõhja uus Vanapagan”), Drewnowski ja Jurgeluszka – Herta Elviste (“Polonees 1945”). 4 x Vanemuine
Kui eesti kutseline teater tähistab koos Vanemuisega tänavu oma sajandat sünnipäeva, siis vanemuislasel Ao Peebul saab täis poolsada aastat sellest, kui ta teatriinimeste lapsena Vanemuise lavastuses esimest korda kaasa tegi. Igas teatris…
-
Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on…
-
Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama,…
-
Fossiilset kütust kulub isegi No-teatri etendustel. aron stern
Kui mulle tehti ettepanek kirjutada artikkel teatrist ja kunstist, olin millegipärast nõus. Aga tuleb tunnistada, et artiklist ei tulnud midagi välja. Mõtlesin, et kuna aega on, siis panen iga päev ühe või kaks mõtet kirja ja et pärast vormistan lihtsalt ära. Iga päev kirjutasingi mingi mõtte või lõigu, aga järgmisel päeval ei olnud seda millegagi jätkata. Nii tekkis mul…
-
Viimätsel aol om mul tiatriga köüdet läbielämiisi väega veidü olnu. Tiatri ja maainemise jäävä kõgõ ütstõsõlõ võõrambas. Innembi kävevä inemise bussiga liina tiatrihe. A nüüd kõikaig veidemb. Pilet om kallis ja pentsu veidü. Pümmeh nakkas ikäv kah. Olõs sõs, et tiatrirahvas ajanu umma asja vai olnu lihtsäle õnnõlinõ nii, et olõs põnnõv kaia, minka üle nä rõõmsa omma. Inämbüisi tuu niimuudu olõ-i. Tiatri taht nii jället…
-
rahvusvahelist teatripäeva,
sel päeval antakse Vanemuise teatris üle ka Eesti teatri aastaauhinnad,
peetakse pidu ja vaadatakse
suurejoonelist fantaasiapilti
sajandivanuse eesti kutselise teatri
teemal, Andrus Kiviräha näidendi
“Teatriparadiis” esmaettekannet.
Sirp õnnitleb eesti teatritegijaid ja
-sõpru eriväljaandega!
Pauli veerg. . . . Head lehetoimetajad on teatriaasta puhul sellise asjakese välja mõelnud. Teatrijutt, mida kirjutavad anonüümselt eri autorid ja mida pakutakse maskott Pauli päeviku pähe, et oleks nagu teatritegijate ühine jutt – kas…
-
Foto: Ivar Põllu
Peaks vahepeal asjast kirjutama. Teatrist, aga mitte lavastusest. Mitte tutvustama ega kirjeldama, mitte avama lavastaja mõttemaailma ja mitte avama tõlgendusvälju. Pigem sellest, et miks üldse.
Ma ei teagi, mida siis nüüd kirjutada. Sest ma ei tea, kelle poolel ma olen. Tundub, et pool tuleb valida. Vähemalt täna, siin, Eestis. Kopitanud või õitsev teater, loomulikult. Ei oska seisukohta võtta.
Valida pool
Ühelt poolt peaks ma ju olema…
-
Hendrik Toompere jr
Kindlasti on igaühe mälus mingi situatsioon, mida ta võib esietenduseks nimetada. Ja seetõttu ehk polegi see tunne nii võõras. Mingiks hetkeks tuleb end täielikult kokku võtta. Ja me ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuigi plaan on tegevuseks olemas ja ka taju eeldatava vastuvõtu kohta olemas. Aga erutus uue ja ootamatu kohtumise ees kütab meid üles, avab kanalid ja parimatel juhtudel muutume me publikuväljas olles…
-
“Saateviga” (Ugala),
“Sekstett à la carte” (Vanemuine),
“Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater). Leini Kõrtsini Sille Annuk Teet Malsroos
“Kui ma ükskord aru saaksin, mis siin naljakat on. . . .” Selle retoorilise ja illusioonitu küsimusega otse saali lõpetas Eino Baskin härra Bodogi rollis Draamateatri omaaegse menulavastuse “Saateviga”. Pahatihti küsin endalt sedasama, kui tülpin kesist komöödiat vahtides. Loodan, et see pole üksnes kriitikust-kretiini norimine. Vahel tahaks aga pärida vastupidi: mis siin tõsist…
-
“Võluflöödi” Pamina (Tiina Tauraite). Alan Proosa
W. A. Mozart, “Võluflööt”. Kontseptsioon ja lavastus Peeter Jalakas, tekst Sigismund von Krahl, video- ja helikujundus
Ville Hyvönen, muusika esitus ja arranžeering Eva Alkula, Sirje Mõttus, akvarellid Ervin Õunapuu, kostüümid Reet Aus ,
tantsud Saša Pepeljajev, tehnilised lahendused Enar Tarmo, valgus Lauri Sepp, lava Janno “John” Jaanus, butafoor Taavo “Jimmy” Tiko, rekvisiidid Anne-Mai Heimola, repetiitor Annika Vamper, lauluõpetajad Triin Ella ja Lea Peterson,…
