-
“Chess” kogus läinud aastal rekordiliselt 14 000 vaatajat ja tegi Vanemuisele kassat.
NAATAN HAAMER
Tänuväärt ettevõttest, aasta algul ilmutunud klantskultuuriajakirjast (ajakiri mõjub klantsilt, kultuur vahest alati mitte) Muusa võis lugeda kultuuriministeeriumi teatrinõuniku Tõnu Lensmendi sõnavõttu eesti teatri teemal “Kummaline eesti teater”, mis pani pehmelt öeldes kulmu kergitama ja õlgu kehitama. Miks siis nii? Võib-olla seepärast, et too kirjutis on 2003. aastast ministeeriumis teatrinõuniku ametit pidava lavastajaharidusega Tõnu…
-
See, et lavastus Tuchile ei sobinud, polnud tõesti mitte toimetaja, vaid pigem ikka lavastaja töö tulemus. Vana kriitik võinuks seda teada.
-
Käisin eile Linnateatris (22. I 2007) vaatamas Rakvere teatri etendust “Kiri Jumalale”.
Hirmus pisarakiskuja oli.
Ma olin natuke segaduses. Paljud nutsid, mul pisaraid ei tulnud. Olen muidu küll lahtise emotsiooniga. Äkki oli asi selles, et ma nautisin, kuidas Saaremäe ja Aru omale eluajal aumärki seavad. Muidugi oli mul Oskarist kahju, kuid onu Dajanist oli ka kahju. Samas Oskar sai nii õnnelikuks ja onu Dajan kindlasti ka. Kuigi ma…
-
“As You Like It”: Frederick – Aleksandr Ivaškevitš.
Augustis 2005 jõudis Vene Draamateater kahtlemata oma teel madalaimasse punkti. Jelena Skulskaja “Kuidas armastada valitsejannat”, jõhkralt grafomaanse ja mõttetu kirjatöö lavalejõudmisega sai ilmselgeks: madalamale langeda pole enam võimalik. Hoolimata tol ajal veel kunstilise juhi rollis Eduard Tomani püüdlustest “pakkida” seda arusaamatut materjali mingilgi määral talutavasse lavalisse vormi ning hoolimata sellest, et näitlejad (mõnigi küll ilmselge ebameeldivustundega) mängisid kohusetruult, oli…
-
Kadri Adamson Pipina oli ootuspäraselt hea. muusikaliteater
Muljed ja elamused on kõige suurem rikkus inimese elus ja ka ainsad asjad, mida keegi ei saa temalt võtta.
Adolf Šapiro
Mulle meeldisid väga ajakirja TMK 2006. aasta lõpunumbris teatriteadlaste Ivika Sillari ja Lea Tormise mõtteavaldused rubriigis “Teatriankeet 2005/2006”, kus esimene räägib muuhulgas repertuaarivalikust seoses noore teatrikülastajaga ja teine meelte kokkupanemise võimalustest teatri kaudu.
“Võõrsõnade leksikon” annab sõnale “teater” (kr k theatron) seletuse – ehitis,…
-
Festivali maiuspala “Söör Vantes. Donki Hot”: kujundite tulevärgist ehitati tervik, mis esitas vaatajale valusaid eksistentsiaalseid küsimusi. FESTIVAL
“Hiljuti lõppenud teatrifestivali “Talveöö unenägu 2004” neli välislavastust saab üpris lihtsalt jagada kaheks – terav ja tundlik kaasaegne sotsiaalteater (Soomest, Rootsist) ning üsna pretensioonikas (teatri)kunst või selle katsetus (Valgevene, Iisrael). Enne kui sellest teisest poolest juttu tuleb, retooriliselt pisut festivalist endast. Nagu sai ka pärast eelmist “Talveööd” kirjutatud, on igasuguse…
-
Ka mõlemad lavastused olid üsna sarnased (minu jaoks ühendas neid lisaks üks näitleja, kes tegi mõlemas kaasa): lavastus ja kujundus olid allutatud tekstile, luues sellele vaid vajaliku fooni, ning põhirõhk oli näitlejate loodud karakteritel. Kuna olen näinud vaid kaht islandi teatri lavastust, ei julgeks kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga nähtud lavastuste mängulaad oli sarnane: põhijoontes suuri žeste vältiv, kuid ajuti liialdatud emotsionaalsusesse hüppav ning alati väga füüsiline,…
-
Õnneliku inimese uni: Kusum Gboo “Somu”. Laval on paarkümmend elurõõmsat ja energilist neegrinaist-meest, kes on kutsutud siia selleks, et raputada meid, põhjamaa mõmme, talveunest üles. Kuna festivali kuraator Jaanus Rohumaa on lubanud kõigilt esinejatelt lugusid, alustavad ghanalased rahvuslikku koloriiti rüütatud loomise looga. Lapsemeelne ingliskeelne jutt suubub sõjatantsu. Tantsu ja trummiga koos tuleb see õige magus Aafrika energialaks, nii et tamtamm neelab alla ka Salme kultuurimaja pidulik-stalinistliku…
-
Kohtumine Dmitri Krõmoviga Linnateatri väikeses saalis ei erinenud alguses millegi poolest teistest samalaadsetest kokkusaamistest. Kuid vestluse algusest polnud veel möödunud kümmet minutitki, kui juhtus midagi tavatut: lavale seatud suure valge papitüki tagant hakkas kostma arusaamatut krabinat ja kobinat. “Ma pole tõtt-öelda kursis, mida nad seal sepitsevad,” pöördus Dmitri Krõmov saali poole, pidades “nende” all ilmselt silmas oma õpilasi. “Aga ärgem pöörakem neile tähelepanu.” Seda soovitust polnud…
-
Siiski, eks see ole eesmärgi püstitamise küsimus. Kiirus ja nappus pole alati halb. Keel vohab seal, kus mõtet napib – ja ma ei pea silmas lause lühidust. Samas on kindel, et maailmatasemel teatrikriitika on meie maa päevalehtedes võimalik, kui keegi tahaks ja julgeks seda teha. Selleks peaks ta lahti ütlema mõnestki asjast, eelkõige aga iseendast eesti teatriruumis. Heal kriitikul pole kahjuks sõpru teatriinimeste seas, ta ei…
