-
VAT-teatril sügistalvised plaanid selged
Teatrijuht Aare Toikka saab välja käia enamasti selle aastanumbri sisse mahtuvad ettevõtmised, sest: “Eks meie uue aasta tegemised sõltu suuresti sellest, kas EV Kultuuriministeerium oma sõna peab või sõnu sööb.” Esimese uuslavastusena jõuab vaatajani 20. septembril teatriõhtu “Pink” kahe lühinäidendiga: Jon Fosse “Talv” (lav Robert Annus) ja Edward Albee “Loomaaialugu” (lavastaja Uku Uusberg). Tegu on EMTA lavakunstikooli 23. lennu lavastajatudengite iseseisvate töödega. Novembrikuus…
-
Tegijad ise ütlevad, et Groningeni Noorderzon performing arts festival on üks Hollandi parimaid saladusi ja nendega tuleb nõustuda. Nii mitut teatrielamust järgemööda pole mina veel varem saanud. 17 aastat tagasi väikese muusikafestivalina alustanud üritus on kasvanud kümnepäevaseks rahvusvaheliseks kogunemiseks, kus kõrvuti teater, tants, tsirkus, muusika, video ning eriti oodatud lavastused, mis platseeruvad kuhugi eelnimetatute ristumispunktidesse – “theatre & crossover” on üks festivali hüüdlauseid (muide, kui mõni…
-
Mikk Mikiveri lahkumine oli valus. Mitte ainult lähedastele, nagu seda on iga inimese lahkumine. See lahkumine puudutas kogu rahvast nii sügavalt, nagu vaid väheste minek valu teeb. Lahkus üks suuremaid sümboleid, kes on eestlasi aidanud edasi elada kesk kõige keerulisemaid aegu. Ei ole enam üht kõige karismaatilisemat meest kehastamas ühtaegu vankumatult õiglast meelt ja sooja südamlikku mõistmist.
Ometi, Metsakalmistu on asendamatuid täis. Need sõnad ühe teise…
-
Villu Tamme 1995. aastal näidendivõistlusele kirjutatud näidend pidi olema väike nali. Jaanika Juhansoni lavastus Teatrilaboris toob esimesena meelde sellised sõnad: absurdne, nahhaalne, naiivne, ülbe, ropp, naljakas, pöörane, idiootlik, kirju, lärmakas, huligaanne, peaaegu pornograafiline, logisev, tervemõistuslikult hullumeelne.
Enne esietendust meedias levinud ja kavalehel kirjas olevad tarbijakaitsealased hoiatused on igati asjakohased inimesele, kes sama seltskonna tegemisi varem näinud ei ole. Kui millegi uue ehitamine tähendab kõigepealt vana lammutamist,…
-
Suveteater on vaevalt jõudnud lavalt lahkuda, kui on algamas juba uus teatrihooaeg 2007/2008. Festivalil “Draama” jõudis publiku ette ju tervelt kuus uuslavastust. Samas pole nii mõnegi teatri hooajaplaanid tänaseks veel päris selged. Unistuste teatriks nii teatritöötajaile kui ka publikule näib olevat Vanemuine, kes juba kevadel järgmise hooaja uuslavastuste nimekirja välja kuulutas ja piletidki müüki paiskas. Lugupidu väärt tava, mida Taaralinna teater harrastab juba mitmendat aastat. Eks…
-
Taago Tubina lavastus “Castrozza” Võru Teatriateljees ei peaks kandma märki “suveteater”. Nagu Ott Karulin Eesti Päevalehes on viidanud, on suur osa suvel mängitavast teatrist kaotanud igasuguse põhjuse, miks peaks tegu olema just suveteatri kui spetsiifilise nähtusega. Selle asemel võiks rääkida pigem meelelahutus- ja turundusteatrist. Kuid “Castrozza” on kõike muud kui seda. “Castrozza”on, paradoksaalne küll, värskendavalt sünge lavastus, tõsimeelne ja läheb lõpuni nii traagikas kui mängus. Kas…
-
Haarasin kinni Eesti Ekspressi kultuurilisa Areenile (16. VIII 2007) antud Elisabet Tamme intervjuus kõlanud mõttekäigust: “Tõesti – just nagu tuleks iga mätta otsas ja künka peal teha lavastus. Lagi on ammu saavutatud. Arvasin juba eelmisel suvel, et tipp on käes, aga ei. Lisaks möödunud aastast kavva jäänud etendustele tulid veel uued juurde. Mulle tundub, et eesti rahvas lihtsalt on teatrihull. Armastab teatrit ja oma näitlejaid. Nii…
-
Esmalt poliitilise teatri mõistest. See on teater, mis tegeleb ühiskonnas aktuaalsete probleemidega, pakkudes välja ka lahendusi. Kusjuures eelkõige mitte niivõrd teemade (nagu armastus või suhted vanematega) või küsimustega (nagu mis on indiviidi võimalused tervikut mõjutada või miks me siin oleme), millest võib ja peabki rääkima alati ikka ja uuesti, vaid just probleemidega. Madli Pesti on siinsamas Sirbis Karusoo “Küpsuskirjandist” kirjutades (Sirp 20. X 2006) eristanud poliitilist…
-
Viidatud ambitsioon ei ole kuigivõrd kandnud. Suurt osa modernismikunsti klassikalisi vormiuuendusi on saatnud maailmataju sisulised muutumised, maailmapilti raputanud teooriad: kvantmehaanika, psühhoanalüüs, strukturalism jne. Tänaseks on selge, et kõike traditsioonilist ei ole viimaste najal põhjust hüljata. Ehk aitavad need teooriad avaramalt läheneda olemasolevale pärandile ja kultuurivormidele.
Kui avangardisti paeluvad liialt tehnilised lahendused, millega ei kaasne mingit kõnekat nihet inimkogemuse mõistmisel, võib see kergesti igavuseni viia. Klassikalistest näitlejavahenditest…
-
Minu esimene vaatajakogemus Korea lasteteatrist jääb viie aasta taha. Toona külastasime Aare Toikkaga ASSITEJ maailmakongressi ja festivali, mille teemaks oli “Traditsioon ja innovatsioon”. Üleilmse organisatsiooni viitsepresident, Korea ASSITEJ asutaja ja rahvusliku kunstiülikooli draamakooli rajaja Kim Woo Ok otsis tollal maailmast tikutulega laste- ja noortelavastusi, kus kasutataks tehnoloogiat. Lääne festivalidelt polnud neid võtta, rikkaliku valikuga Taanist leidis ta vaid ühe. Vaatasime meiegi 2002. aastal festivalietendusi ja mitte…
