-
Teater, mis iseenda piirid kahtluse alla seab, on elujõuline teater ning just piire nihutatigi lavastustes, mida „Spielart’i” programmis näidati. Nagu pealkirigi ütleb, on see Münchenis toimuv festival keskendunud mängukunstile ega kammitse end vaid traditsioonilise teatriga, otsides kunstnikke, kes väljendavad end mitme meediumi ristumiskohal. Järgnevalt tuleb juttu ühest installatsioonist, ühest etendusest ilma näitlejateta ning ühest etendusest, kus näitlejaks virtuaalmaailmas ekslev vabatahtlik publiku hulgast.
Üks installatsioon
Neid, kes näinud näiteks…
-
Festival „Spielart” pakub tõesti igasugust teatrit: traditsioonilist ja uudset, igavat ja huvitavat, piire nihutavat ja paigal seisvat. Kuid pea kõik festivali põhiprogrammis nähtud etendused võiks kokku võtta kolme märksõnaga: dokumendid, pihtimused ja mälestused.
Dokumendid ja kangelased
Stefan Kaegi ja Lola Ariase dokumentaallavastuse „SOKO São Paulo” publikule jagatakse kõigepealt kätte mängujuhend. Vana kontorihoone kahel korrusel kohtuvad külastajad pooleteise tunni jooksul näost näkku või video vahendusel paariteistkümne politseinikuga São…
-
Andrus Kivirähk on praeguseks juba tunnustatud kirjanik ja dramaturg, kelle nimi iseenesest raamatuid ja teatripileteid müüb. Ta on tänapäeva Eesti kirjandusklassik, kes paljude meelest siinse rahva olemust sõnadesse oskab valada, ning ega sellele just kerge vastu vaielda olegi – müügiedu kõneleb enda eest. Kuid jäägu „Rehepapp” ja „Ussisõnad” seekord puudutamata – räägime teatrist.
Andrus Kirivähk on ise maininud, et romaanidest meelsamini kirjutab ta teatritekste (3. III…
-
Tuleb kergendusohkega nentida, et olles „sebitavate naiste” east pöördumatult väljas, ei kuulu ma „Nõksu” sihtgruppi. Vahetum ja otsesem samastumislust jäägu nooremale publikule, esietendusel pakataski saal rõõmsast eufooriast.
Kuigi Ann Jellicoe’ näitemäng on kirjutatud 1961. aastal, mõjub Priit Võigemasti lavastus värskendava tuulepuhanguna, milles sundimatu osa ka kentsakal nostalgial. Kui Alo Kõrve tegelaskuju lavale ilmudes oma niigi laitmatut juuksetukka kohendas, meenus muusikal „Grease” ning Võigemasti sealne juhtroll.
„Nõksu”…
-
-
Loodan, et soliidne sinine raamat, mille kaanel punktvalguses „Isiklik teater”, on jõudnud poelettidele. Autoritena on kirjas Rait Avestik & Co. Kohe alguses võib ausalt tunnistada, et kuigi tegemist on nn juubeliväljaandega, siis sisuliselt on see tõsine ja missioonitundlik ajalooraamat, kus püütud jäädvustada VAT-teatri 20-aastast tegevust.
Tunnen Rait Avestikku juba pikemat aega kui perekonnasõpra ja kolleegi, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimeest. Noores lennukas mitmekülgsete huvidega mehes oli raske…
-
Õppetöö jaguneb kolme suurde gruppi. Eriala õppeainete grupp, ühiskondlikud distsipliinid ja üld-distsipliinid: humanitaar-teatrialased distsipliinid. Üksikud etappdistsipliinid: vehklemine, jumestamine, psühholoogia. II grupp aineid – see on humanitaarne tee, mis viib teid algallikate juurde: kuskohalt oleme tulnud, kus oleme praegu. Et me oskaks määrata suunda, kuhu läheme homme. Peame lahti saama sellest naiivsest ettekujutusest, et meiega algab teater. Et mõistaksime otsinguid ja kõike muud, mis on olnud enne…
-
Hendrik Toompere ujub oma tekstis, mis käsitleb tänaseni kirglikke vaidlusi põhjustavaid Eesti lähiajaloo episoode vahetult pärast suurriikide vahel peetud sõja ametlikku lõppu, üsna vabalt nii ajas kui ruumis, laseb oma tegelastel sujuvalt kõndida edasi-tagasi üle elu ja surma piiri. Eriti peategelasel ehk kommunistil. Kommunist (piirkonnavolinik vms) koos oma külalollidest käsilastega võitleb metsavendadega, teeb hirmutegusid, sunnib teisigi neidsamu jõledusi korda saatma ning pakub lõpuks, kui ta on…
-
Möödunud nädala keskel toimus teatris NO99 sündmus, millesarnast kogeda pole tihti antud. Kristjan Sarv oli valinud lõigu Henry Milleri „Vähi pöörijoonest” (lk 187 – 188 ning lk 190 eestikeelses 1992. aasta väljaandes, tõlkinud Erkki Sivonen, monoloog ebainimlikust kunstnikesoost ning kõige voolamisest) ning esitas seda 99 korda, tehes umbes iga kümne monoloogi järel umbes 5minutilisi ja suuremate osade (kolmandik, pool, kaks kolmandikku) möödudes umbes 10minutilisi pause. Kõik…
-
Saša Pepeljajev on öelnud, et kirjandus on talle kontseptsiooni ja atmosfääri, mitte ümberjutustuse allikas, ning teatris on tähtsam see, mida nähakse, mitte see, mida öeldakse (Eesti Päevaleht 24. IX 2005).
Lavakunstikooli tudengitega loodud „Fausti”-aineline „tsuaF” manifesteerib neid sõnu pea sajaprotsendiliselt. Siin teatris on kõik silmale vaatamiseks välja pandud, Goethe sõnad ja hüplikud lookatked inimkeha võimete piirides füüsilisse, käegakatsutavasse vormi valatud, ning need loendamatud vormid vähemalt 4…
