-
Lavastajaauhind
Tiit Ojasoo – lavastus „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” (NO99).
Naisnäitleja auhind
Piret Laurimaa – Kelli Lund lavastuses „Karge meri” ja Arkadina lavastuses „Kajakas” (Endla).
Meesnäitleja auhind
Üllar Saaremäe – Cyrano lavastuses „Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater).
Naiskõrvalosa auhind
Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas” (Von Krahli teater).
Meeskõrvalosa auhind
Taavi Teplenkov – Lemmergas lavastuses „Voldemar” (Eesti Draamateater).
Kunstniku auhind
Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur – lavastuse „Kangelane” kujundus (Endla).
Sõnalavastuste eriauhind
Mart Koldits – ereda loomingulise idee…
-
Ühel ööl kogunesid inimesed kivimurrus lõkketule ümber, et end soojendada ja üksteisele lugusid jutustada. Järsku tuli kellelegi pähe mõte tõusta püsti ja kasutada loo illustreerimiseks oma varju. Tuleleekidest tekkinud varju toel manas too inimene kivimurru seinale üleelusuurusi tegelasi. Ülejäänud, kes jälgisid lummatult vaatepilti, tundsid neis kujudes vähehaaval ära tugeva ja nõrga, rõhuja ja rõhutu, jumala ja sureliku.
Tänapäeval on lõkketule asemel prožektorite valgus ja kivimurru seinte…
-
Teatrirahvast on ju palju ja iga tähelepanu teeb südame soojaks. Mul oli küll hea meel oma nime esitatute seast leida, kuigi kunagi olen Põldroosi auhinna juba saanud. Žüriid on enamasti valikuga hädas, seekord oli meie žürii veel eriti. Eesti teatri juubeliaasta ja lavakooli juubel tõid kaasa olulisi teatriloolisi uurimusi, kauneid ja sisukaid raamatuid.
Me pole küll teinud absoluudiks, et Põldroosi auhinda ühele inimesele korduvalt ei anta, kuid…
-
Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda…
-
-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
-
Osa I: värviline vitamiinipill
Mis tunded ja mõtted tekivad teis seoses sõnaga „basaar”? Lõhnade, helide ja värvide pillerkaar? Inimeste ja lugude virvarr? Mõni pakub müügiks kala, mõni puuvilju, mõni oma palgamõrtsuka-teenuseid ja mõni kergemeelsete tütarlaste kehasid. . . . Mõni hõigub vaatama looduse imetegusid: kapjade ja sabaga meest, vuntside ja habemega naist ning perekonda, kes on poolsisalikud-poolinimesed. Ja kuskil vestab jutustaja üht lugu kellegi elust ja seiklustest. Just sellise rabavalt…
-
Üllatuslikult või mitte, aga arvustajad võtsid Saša Pepeljajevi „tsuaFi” vastu üsna umbusklikult. Kurdeti „kontseptsiooni ebamäärasuse” üle. Arvati, et seekord on „Pepeljajev (. . . .) oma karnevaliarmastusega liiale läinud”1. Nii mõnigi vaataja küsis ilmselt endalt ja teistelt: kus on „Faust”, kas ridade vahel? Aga „tsuaFis” on ju nii vähe teksti, et isegi sealt ei oska seda otsida?! Tõepoolest, mis on „tsuaFis” saanud näidendist? Lavastamine peaks ju olema millegi lavastamine.…
-
Villmer alustas oma teatriteed noorelt, teismelisena, 1907. aastal läks 17ne tütarlaps Tallinnast õppima Peterburi, sealt juba Moskvasse Kunstiteatrisse. Läks päris teatrit õppima, kuigi toona jõudis Eestis teatrilavale lihtsamaidki teid pidi – lihtsalt uksest sisse astudes. 1910. aastal oli Villmer Tallinnas tagasi ja Estonia laval, kus jõudis 27 aastaga mängida kõik kullafondirollid: Ophelia, Juudit, Koidula, Cordelia, Eeva Marland, Desdemona, Nora, Solveig jt. 1937. aastal jäi Villmer raske…
-
„Eesti näitlejanna Erna Villmer” on 500-leheküljeline põhjalik uurimus esimesest erialase koolitusega eesti näitleja Erna Villmeri (1889–1965) ning tema aja kohta. See tähendab, et Villmeri elu- ja loomelugu jutustatakse laiemale kultuurilis-poliitilisele taustale toetudes, nagu see traditsiooniliselt isikulugude puhul kombeks. Teose autor ja kujundaja (Jaan Klõšeiko) on leidnud õnneliku lahenduse teadusliku ja populaarteadusliku kirjanduse avaldamise konventsioonide vahel: rohkete fotodega illustreeritud ning tüpograafiliselt delikaatse viitesüsteemiga raamat näeb kaunis ja…
