-
Kuigi selles pole midagi üllatavat (nii heas kui halvas mõttes), et viimasel ajal ja üsna tihti kaunistavad meie teatrite repertuaari lavastajaks pürgijate-tahtjate ja näitlejate esmakordsed lavastuskatsetused, peaks (endise? teatri)kriitiku ja ajakirjaniku lavastajadebüüt nii endised kui tulevased kolleegid üsna elevile ajama. Vabamas vestluses oleme praktikutelt ikka kuulnud soovitust „mis sa virised, tee ise paremini”, mille peale ei oskagi nagu muud kosta, kui et „teeks küll, aga pole…
-
Austusavaldus – nii nimetab Jaan Undusk kavalehel oma näidendit „Boulgakoff” ja nii võiks määratleda ka selle lavastust Eesti Draamateatris. Austusavaldus Mihhail Bulgakovile, kammitsetud, kuid pidurdamatule loojale, ajatule elu- ja loomistungile. Tegu pole sellise kummardusega, mille tegid Merle Karusoo ja Andrus Kivirähk Voldemar Pansole (võib-olla ajalise, geograafilise või kultuurilise distantsi tõttu?), vaid ekstaatiline inspiratsioonipuhang ja otse ebamaine ülistus kaugele geeniusele, kelle koondnimeks Boulgakoff.
Kui Undusk võttis kummardamise…
-
Inimliku eksistentsi üks tuntavam vajadus on inimväärikuse säilitamine ja kaitsmine. On olukordi, kus see osutub raskeks ning vajab erivahendeid ja oma käitumisharjumuste revideerimist. Madalseisu langenud inimese loomulik püüe olukorrast välja rabeleda ei saa sündida ilma tahtelis-moraalsete pingutusteta. Levinud võtteks oma sandist seisundist jagu saada on olukorra kangelaslik eitamine. Teha nägu, justkui midagi poleks juhtunud, et kõik on vaid kerge mäng, unenäona mööduv viirastus. Inimteadvuses aitab heroistlik…
-
Jaan Toominga teatritööd järgivad juba paar viimast kümnendit eetilist imperatiivi, otsides meie maise elu vaimselt olulisi (või kadunud?) väärtusi. Sobitada neid manduva kapitalismiühiskonna pinnasesse on justkui tulutu ettevõtmine. Praeguse ühiskonna väärtusorientatsioon ei küüni kuidagigi Toominga eetiliste tõekspidamisteni. Eneseotsingud (mis on elu väärt? mis teeb elu elamisvääriliseks?) on asendunud mängiva-kaupleva ja materiaalsele edule orienteeruva tarbimisühiskonna väärtuste-reeglitega. Ka viimaste nädalate kultuurijutud keerlevad vaid (käibemaksu)raha ümber, poliitilises mängusaginas meenub…
-
Kirjeldamaks Adolf Šapiro ja Elmo Nüganeni siinseile austajaile nende loomingut viimases ühistöös, lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti” Moskva teatris Et Cetera, tuleks öelda, et see ei sarnane kuigivõrd psühholoogilise teatriga, mida oleme seni harjunud seostama Nüganeni ja Šapiroga. Meie teatripildis on sellele teosele lähim analoog ehk need Jaan Toominga lavastused, kus meister pole esinenud mitte niivõrd kunstnikuna, vaid heas mõttes misjonäri rollis, kindla positiivse idee kõvahäälse kuulutajana.…
-
Lavastaja Taago Tubina avalik esmakohtumine Soome tippdramaturgi Jussi Kylätasku (1943–2005) loominguga oli klassikaliselt kaheplaaniline kuuldemäng „Ahi”. Väga muhe, Põhjala musta süvahuumoriga vürtsitatud antifeministlik novell Arvo Kukumäe, Tarmo Tagametsa ja Marje Metsuri sisendavate häältega. Arvo Kukumäe puänteeriv isaroll pärjati 2006. aastal teenitult raadioteatri žanris. Tänuväärne võimalus elik missioon nihutada külarahva läbiv murdepruuk kaasaegselt kohasesse oandi keelde* näib olevat ka „Runar ja Kyllikki” (1974) valimise põhimotiive.
Kirjaniku läbimurdenäidendit…
-
Protsentide üle vaidlejad väidavad kartvat, et teatritega koos saavad äkki soodustuse ka suured õllelaulupeod. Noh ja siis? Las saavad. Kultuur on väga lai mõiste ja inimeste eelistused ning vajadused kõige erinevamad. Kui kellelegi meeldib õues õlut juues populaarseid või igihaljaid laulukesi kuulata, kas tohib seda inimest siis alamaks pidada kui neid, kellele meeldib kontserdisaalis Mozartit nautida?
Kui keegi soovib stripibaari minna ja nähtu talle meeldib, siis…
-
2008. aasta 1. jaanuaril alustas tegevust SA Eesti Teatri Agentuur, mis loodi Eesti Teatriliidu ja Etendusasutuste Liidu poolt Eesti Näitemänguagentuuri ja Teatriliidu Teabekeskuse baasil. Eesti Teatri Agentuur võtab üle mõlema asutuse töökohustused, jätkates dramaturgia autoriõiguste omandamist ja vahendamist, eesti näitekirjanduse edendamist, teatriinfo koondamist ja edastamist, eesti teatri tutvustamist välismaal ning Eesti teatristatistika kogumist ja publitseerimist.
Sihtasutuse Eesti Teatri Agentuur nõukogus on Rein Oja (esimees), Ain Lutsepp, Marika…
-
Kui öelda „konverents” või „seminar”, siis kangastub tüütu toolipõhja nühkimine ja pikad kõned. Põhjamaade huumori päevade kese, teatriseminar läinud aasta novembris Rakvere teatris, oli aga tihe, elamuste- ja kontaktiderikas päev. Pealtnäha süütu ettekääne – huumor – andis võimaluse kirglikult kaevuda looja/loodu/publiku ehk mängija/mängu/ vaataja suhtekolmnurka. „Kuum” teema oli Taanist kohale toonud teatrijuhi ja miimi Dirck Backeri, lavastaja, näitleja ja õpetaja Nils Petter Mørlandi Norrast. Rootsi lavastaja…
-
Rakvere teatri lastelavastuses „Käpipuu vennaskond” viljeletakse tõeliselt vaimukat ja sädelevat huumorit. Rünno ja Üllar Saaremäe näitemäng on tõukunud Üllar Saaremäe tütre Marii Ingriini kohtumisest kõneleva-kõndiva ja raviomadustega Käpipuuga. Hiljem on mitmed autorite lähikondlased lisanud loole ohtralt fantastilisi tegelasi. Nende ühistest toimetustest on sündinud „Käpipuu vennaskond”, mis jõudnud nii lavalaudadele, raamatukaante vahele ja jõuab loodetavasti varsti ka raadioeetrisse. Loo humoorikus peitubki tema absurdihõngulistes, kolossaalselt koomilistes tegelaskujudes. Nood…
