-
„Keiserlik kokk” – teose pealkirja on Andrus Kivirähk laenanud Friedebert Tuglaselt. „Keegi oli äsja otsinud ennast. Seda narritempu polnud talle tarvis,” nendib Tuglase keiserlik kokk Metslov. Teatrimenüüs on „eneseotsingu narritembud” hädatarvilikud, eks kuulu Kiviräha „Keiserlik kokk” just sellesse rubriiki.
Kui 14. augustil Viinistule teatrisse sõitsime, tabas autot vinge vihmavaling raevuka rahega. Efektne ja ehmatav stiihia mõjus kohase, suisa stalinistliku sissejuhatusena: kandub ju Kiviräha näidend 1950ndatesse. Too…
-
Kolmapäeval (13. VIII) sadas tänavusele suvele iseloomulikult kõvasti vihma, oli vabaõhuürituseks sobimatu ilm. Sellest hoolimata kogunesid Tartu Hansahoovi sajad inimesed (kõigile ei jätkunud istekohtigi) vaatama Ain Mäeotsa lavastatud „Sauna”, lavastust, mida on juba jõutud kiita humoorikuse kui ka sarjata labasuse eest ning mis on publikut ja meediakajastust kogunud peamiselt ühe atraktiivse tunnuse – lavalise alastusega.
Mõte saunalava kasutamisest teatrilava jätkuna on äge, tekitab juba enne etenduse…
-
Palun selgita, viita või tsiteeri konkreetset lõiku Sirbis avaldatud Ants Eskola mälestustes, kus on tegu Pätsi režiimi aegse kultuuri ja ajakirjanduskäsitluse ülistamisega? Sirbis kultuurkapitali teemal kirjutanud Kaarel Tarand, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv saavad ennast kaitsta, Ants Eskola enam mitte. Seepärast palun vasta: kuis või millises lõigus on Eskola Pätsi režiimi ülistanud?
Siin on tegu väikese arusaamatusega, mis võib olla tingitud minu veidi umbmäärasest sõnakasutusest, aga võimalik,…
-
Olen ära vaadanud lõviosa tänavusuvistest uuslavastustest. Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud „Vahepeatus” on nende seas paeluvaim. Olgu see enne järgnevat arutelu ühemõtteliselt välja öeldud.
Siiski võis ka „Vahepeatuse” juures tähele panna jooni, mida olen kogenud teisteski Uku Uusbergi töödes ja mis on lähiaastail professionaalses teatris alustanuile laiemalt iseloomulikud. Pean silmas rõhutatud panustamist vormilisele atraktiivsusele, mille kõrval lavastuse sisuline läbimõeldus mõneti vaeslapse ossa jäetakse. Kuid olgu vahemärkusena…
-
Juuli lõpul täitus Moskva Ermitaaži aed seitsmeks päevaks sadade laste ja lapsemeelsete täiskasvanutega, põhjustades eatut ülemeelikust ja kergeid ummikuid jäätisemüüjate putkades. Põhjus: Moskva võõrustas tänavu üleilmset lasteteatrite festivali.
X lasteteatrite festival
Lingenist Saksamaal alguse saanud Ülemaailmse Harrastusteatrite Liidu ehk AITA/IATA ametlik lasteteatrite festival toimub iga kahe aasta tagant. Sel suvel oli AITA/IATA Venemaa esindusel au korraldada kümnendat üritust, mis seadis Moskvale lisaks lastefestivalile omase range reeglistiku järgimisele…
-
„Romaan on ju lausa ime. Kust see üldse tuli, kes selle tegelikult kirjutas? Inimene, või puhas Hing?” Nõnda on Mati Unt 2003. aastal mõtisklenud „Vihurimäest”, ühest oma lemmikraamatust, mis tal Vanemuises lavastamata jäigi. Undi tsitaat Roman Baskini lavastuse kavalehel on salalik püünis, kuhu kujutlusvõime kinni jääb.
Emily Jane Brontë „Vihurimäe” mõjub kui ainsa hingetõmbega jäädvustatud pöörane tunnetekeeris. Romaani tegelaste elukestvad ekstaatilised kired ei allu argiloogikale. Keeruline…
-
Nüganeni „Wargamäe Wabariigile” mõeldes tundub, nagu olekski Tammsaare pentaloogia kolmas osa kõige sobivam suvelaval interpreteerida (kuigi seda on lavastatud ka teatrilaval). Revolutsiooni õõvastav pöörasus saab oma täisvõimsuse just Nüganeni panoraamse haarde ja filmilikugi tõlgenduse kaudu. Küllap aitas „Nimed marmortahvlil” Nüganenil neid oskusi lihvida. Lavastaja vastandab suured vaatemängulised plaanid eeslavale toodud stseenidega, sulatades sedaviisi kokku ühiskonna ja indiviidi ning tuues lavastusse sisse tajutava aja ja ruumi mõõtme.…
-
Ei saa just öelda, et Emajõe Suveteatri plaan mängida „Romeot ja Juliat” poleks esimese hooga natuke kukalt kratsima pannud: alles see ju Eesti Nukuteatris lavastati, olgu pealegi, et muusikaliks töödelduna. Kohe hakkasid mõtted keerlema ühise nimetaja Andres Dvinjaninovi ümber. Kahtlusi ja kõhklusi tekkis teisigi, näiteks meenutades Finn Poulseni lavastatud „Nagu teile meeldib”, millega kõik mitte üleliia hästi ei läinud. Kõhklusi tekitanud eelhäälestuse tõrjumiseks võis ju muidugi…
-
Merle Karusoo on teada-tuntud sotsiaalse närvi peal sõtkuja. Tundub, et enim rahuldust pakub talle eestlaslikult häbelik, veidi valulik, äratundev ilme vaataja näol. Eugene O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” on Karusoolt põnev valik, sest ameeriklase tekstist vaatab vastu autori enda väga intiimne, jõuliselt valulik grimass. Nende kahe ilme kodustamise katsest ühe lagunenud mõisa seinte vahel oli sel suvel võimalik paljudel meist osa saada. (Lavastust mängitakse Keila-Joal ka…
-
Retk Albu valda algab laupäeva hommikul. Taevas Tallinna kohal on tume, südames mure vihma pärast, mida heldelt ennustatud.
Kukenoosi viljakuivatisse loodud Mauruse koolis tervitab publikut maratoni kolme neljandiku lavastaja Elmo Nüganen. Tõdeb sarmika naeratusega, et on ette võetud „jabur asi”. Tõsineb, soovib kannatlikku meelt ja rahu südamesse, sest meid ootab pikk teekond kirjaniku jälgedes.
Teekond – hea määratlus. Teatriööpäeva maksimalism haakub Tammsaare vaimulaadiga: inimhinge süüvivate arutluste…
