-
Kõik kolm definitsiooni tahku on esmapilgul seotud suuresti justkui näidenditeksti dramaturgiaga. Kui aga laiendada Luule Epneri definitsiooni selgitusega „dramaturgias otsitakse võimalusi, kuis näitekirjanduses ja laval tähendusi luua” (Oxford Encycplopedia of Theatre and Performance, London, 2005), siis saame laiendada „teksti” tähenduse ka lavastusele. Lavastuse tekst ei koosne ainult kõnest, vaid olulised on ka visuaalne (lavakujunduslik), heliline ja kineetiline tekst. Järelikult on igas lavastuses lisaks verbaalsele tekstile ka…
-
Mis inspireeris seda näidendit kirjutama?
Konkreetse fookuse seadis kirjutamisele üks uudisnupuke (Ameerika Ühendriikide) nn postmodernsetest leibkondadest, kus on keskmiselt 1,5 liiget. Tekkis küsimus: milline üks 1,5-liikmeline pere välja näeb? Millised üldse on praegused perekonnad? Kuidas on kiiresti muutuv maailm mõjutanud inimeste võimet elada täisväärtuslikku pereelu?
Mis teeb ühe näidendi heaks?
Heas näidendis võiks tegeleda mingi tahuga, kuidas inimene olla, mingi probleemiga, mida inimene olemine endaga paratamatult kaasa toob.…
-
Kümme aastat tagasi olite esimest korda Eestis. Kuidas võrdlete oma kaht kursust?
Jane Rasch: Praegu püüan juurutada teatrikeskset mõtteviisi, et ühineks näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku lähenemine. Püüan seda anda edasi oma harjutuste kaudu. Vahepealse kümne aasta jooksul olen avastanud, et paljud andekad inimesed, kellest võiksid saada näitekirjanikud, ei mõtle füüsiliselt. Seepärast nuputangi, kuidas panna neid füüsilisemalt kirjutama, et autor tajuks loo olukorda ja tegelaste omavahelist käitumist, inimsuhteid. Et…
-
Agitpropist poliitilisuse puudumiseni
Berliinis elav Hans-Thies Lehmanni doktorant Matthias Naumann (uurimisteemaks poliitiline teater Saksamaal ja Iisraelis) teeb alustuseks väikese ekskursi minevikku. Esimesena teatritegijatest deklareeris oma teatri poliitiliseks saksa lavastaja ja teoreetik Erwin Piscator. Tema teater näitas tegijate isiklikku vasakpoolset poliitilist maailmavaadet. Siin on poliitiline teater propaganda. Mõiste seletamiskatse teise äärmusse kandub Hans-Thies Lehmann, kes väidab poliitilise teatri olevat seesuguse, mis väldib poliitilisust (nt Sarah Kane’i näidend „Blasted”…
-
Mulle meeldis väga NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, kuid ka sellel lavastusel oli puudusi. Lavastuse kvaliteet paraneks tublisti, kui selle pikkusest tunni jagu maha võtta, sest publik on väga taibukas ja saab ka vähemast aru. Sellele vaatamata oli tegemist lavastusega, mis mulle väga meeldis ja mida julgen esile tõsta. See oli väga tugev ansamblitöö ning Marika Vaarik tegi kultuuriministrina väga hea rolli. Mis puudutab festivali…
-
Vormide ja laadide paljusus on suur rikkus. Ma loodan, et eesti teatri piirid nihkuvad edaspidi veelgi, et nende piiride vahele mahub tulevikus veel rohkem erinevat. Oli ka halba, igavat teatrit. Las olla. Kui teater uusi laade ja vorme otsides ja katsetades lükkab piire muudkui kaugemale, läheb samal ajal pikemaks ka skaala huvitav-ebahuvitav. See on ilmselt paratamatu ja kuulub lihtsalt asja juurde. Mis on õigupoolest hea või…
-
*
Toetused:
Kultuurkapital 1 200 000 „Draamale”;
Tartu linn 450 000 „Draamale”;
Kultuurkapital 300 000 „OmaDraamale”;
Tartu linn 170 000 „OmaDraamale”;
Kultuurkapital 80 000 lavastuse „Sound of Silence” toomiseks;
Kultuurkapital 200 000 „Draamakesele”. (Esialgu pidi „Draamake” toimuma eraldi festivalina, kuid selleks ei saanud piisavalt vahendeid, mistõttu võeti vastu otsus, et koos „Draamaga” tulevad „Draamakese” päevad, kokkuleppe kohaselt Kultuurkapitaliga võisime ülejäägi kasutada „Draama” jaoks.)
Tartu linn 58 500 „Draamakesele”; Kultuurkapital 60 000, Hasartmängumaksu Nõukogu 65…
-
Probleemi tekitajaks on muidugi festivali eesmärkide paljusus: igaühele on oluline üks või mõni neist, ühtlasi kaheldakse sügavalt teiste mõttekuses – eestlaslik kompromissitus oma parimas. Põhimõtteliselt on „Draamal” koos kolm festivali: Tartu linnafestival, mille eesmärk näidata linnarahvale Eesti teatri paremikku (külalisetendusi antakse vähevõitu ja esmaspäeviti) ning elavdada linnaelu (et esmakursuslased ikka näeksid, et nad päris pommiauku sattunud pole); Eesti teatri ülevaatefestival, mis peaks teatripäevast ja aastaauhindade jagamisest…
-
Ma siinkohal nüüd võtsin esimest korda pärast „Draamat 2009” lahti oma peaaegu täis kirjutatud kaustiku ja üllatusin. Seal ei seisa kirjas ühtegi kobinat ekraanivigurdamiste kohta. Hoopis olen mingil hetkel kirjutanud, et Rain Simmul mängib nii, et kohati on valus vaadata. Tundub, et mehel endal ka on valus, omamoodi. See panebki vaatama ja kuulama. Kui näitlejatel on oma asi ajada, siis see puudutab ka publikut. Lasteetenduse vaheajal…
-
Korraldajad lootsid ilmselt oma veebilehele ja tõesti hästi tehtud DVD-le , kuid paraku puudub selle ümbrisel elementaarnegi sisuline info. Usk aga, et teatrifriigid marsivad etenduselt etendusele, (kodumaalt kaasa võetud) sülearvuti kaenlas, tundub olevat liialt postmodernistlik. Balti festivali sisulise taseme kohta võib ju küll öelda, et naabrite poolt meile toodu ei väärinudki suuremat reklaami, kuid ega me seda ette teadnud! Viienda Balti teatri festivali huvitavaim ja oodatuim…
