-
Risto Kübar. Teater N099. „Three Kingdoms”. Risto Kübara näitlejapsüühikas toimib mingi müstiline vastandite kooskõla, kõige riskantsemad stseenid mööduvad mängleva kergusega, nagu muuseas. Ta on kompleksivaba, alati motiveeritud, ansamblireeglitele alluv. NO99 lavastuste lõpututes metamorfoosides on ta osanud jääda iseendaks, säilitada oma näo. Näitlejal peab olema oma nägu, vähemasti väärt näitlejal. Lavastus algab Risto Kübara soolostseeniga. Laul. Otse saali. See heli, mida ta endast välja võlub, on kõike…
-
Meeskõrvalosa auhind
Risto Kübar – Trikster lavastuses „Three Kingdoms” (teater NO 99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith – World Stage Festival).
Naiskõrvalosa auhind
Mirtel Pohla – rollid lavastustes „Rise and Fall of Estonia” (teater NO99) ja „Three Kingdoms” (teater NO 99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith – World Stage Festival).
Sõnalavastuste žürii eriauhind
Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Rahvusvaheline mõõtkava. Kultuuripealinna sümbolasutus (teater NO99).
Sõnalavastuse…
-
Kristjan Üksküla on mu meelest Lembit Petersoni moodi, Vanalinna Hariduskolleegiumi ajast ka tema õpilane. Puškini „Väikesi tragöödiaid” on ta lugenud pieteeditundega, vääratades vaid korra, siis, kui lavastaja K. Üksküla andis peaosad näitleja Kristjan Ü-le. Või oli see hoopis näitleja Kristjani kapriis mängida Mozartit, mis tõi lavastuse Tallinna Linnateatri mängukavasse? Kristjan Üksküla on sarmikas ja tundlik natuur, sobib küll Mozartiks, aga nappide lavakogemuste tõttu ei jätku veel…
-
Rahvusvahelise laste- ja noorteteatreid ühendava organisatsiooni ASSITEJ presidendi pöördumine 20. märtsi, ülemaailmse lasteja noorteteatri päeva puhul
Teater on mõeldud kõigile, kuid sellegipoolest ei jõua see igaüheni. Tihti ei köida teater täiskasvanut, kellel endal pole lapsepõlves olnud võimalust teatrisse armuda. Ja tihti ei jõua teater lapseni, sest täiskasvanuid, kes loovad lapsele õppimiseks ja kasvamiseks taustsüsteemi, pole teater puudutanud ning seetõttu ei tunne nad ka kohustust last sinna viia.…
-
Kultuuriministeerium soovib hoida Eestis aastast teatrikülastuste arvu vähemalt 900 000 külastuse tasemel. Eesti Teatri Agentuuri statistika põhjal oli see arv 2010. aastal 899 900. Enamik lasteaedu kutsub lasteteatri külla kord kuus, seega umbes kaheksa korda õppeaastas. Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal 638 algharidust andvat asutust umbes 50 000 lapsega vanuses 3–7 eluaastat (siit on juba välja arvatud sõimeealised), kes on lastelavastuste peamine sihtgrupp. Võttes puhtteoreetiliselt…
-
Kindlasti oli nii eelmistele, on praegustele, kui on ka tulevastele kultuuri- ja haridusministritele teada, et lasteteatril on ühiskonnas täita oluline ülesanne riigi, kultuuri ja inimeste kujundamisel nende emotsioonide kaudu, mida teater pakub. Teater, eriti laste puhul, on efektiivne vahend empaatia kasvatamiseks. Teater on sobilik vahend selleks, et laps hakkaks kasvades nägema oma maailmapildi avardamiseks kunstilisi võimalusi. Hästi tehtud lastelavastus võib innustada õppima kõiki neid kunste, mida…
-
Niisiis, laval on Henrik Normann ja Kadri Adamson, kaks näitlejat, kelle kanda on kahe peale kümme rolli ja kes kahetunnises lavastuses mängivad maha 84 kostüümivahetust. Herbert ja Rebecca on abielupaar, kes viibivad mehe kirjutatud romaani „Abielu on igavene” esitlusturneel. Kui paar on jõudnud järjekordse linna järjekordsesse hotellituppa, saab vaatajale otsekohe selgeks, et meest ja naist ei vaeva mitte ainult reisiväsimus ja tüütud raamatuesitlused, vaid palju sügavam…
-
Seega on ühed ukse taga ja teised sees, kusjuures võimatu on otsustada, kummal pool on parem. Mehe ja Naise eesmärk on küll formaalselt täidetud, kuid B-e, S-i ja N-i suures ja siiras peo-ootuses on rohkem optimismi. Nad on nagu lasteks jäänud täiskasvanud, esimesed seevastu varavananenud, kuigi aastatelt noored inimesed (see käib ka Võõra kohta). „Tahaks üksi, omaette olla!” soovivad ühed. „Mis elu see on? Ilma peota?”…
-
Kenneth Flaki „Jumalate juures” on Põhjala jumalaid uurivate tantsulavastuste sarjas juba õige mitmes (tema blogi arvestuses kannab see järjekorranumbrit neli): seekord olid vaatluse all Odin, Thor, Loke ja lõpuks ka jumalate hukk ehk Ragnarök, mis võiks viidata, et see jääb ka viimaseks. Mõtlemapanev, et Põhjamaade kangelased ja jumalad on lääne kultuuris jälle olulised tegelased: mõelgem kas või Wagneri ooperite lavastustele Estonias ja New Yorgi METis (mis…
-
Taavi Tõnissoni mängitud kannatajal on üks tüüpilisemaid sõltuvusi, millega keeruline piiri pidada: alkohol ja narkootikumid. Andrew vabanemise lugu on ühtlasi ka näitleja enesest loobumise lugu. Lavastuses leiab aset topelt iseendast lahtiütlemine: Andrew peab sinnapaika jätma sõltuvuse ja näitleja Taavi Tõnisson peab ära andma tükikese harjunud siseruumi. Ta peab tõmbama koomale oma isiku, nii et tühjaks jäänud koha täidab nukk, millest saab näitleja orgaaniline osa, ihuliige, mis…
