-
Kui ma poleks teadlik Von Krahli teatri näitlejate tugevusest ega austaks Mart Kolditsa võimsat visiooni ja huvitavat teostust enamikus tema varasemates lavastustes, siis kahtlustaksin kesise esietenduselamuse taga lihtsalt tegijate nõrkust. Selle võimaluse aga eelmainitud põhjustel välistan.
Teine ja juba tõenäolisem, kuid siiski vaid osaline põhjus võib peituda lavastuse mõningases ülereklaamituses. Osavas teatriturunduses ei ole küll midagi enneolematut ning paraku on ka lavastuste atraktiivne eelreklaam ja selle mittevastavus…
-
Paraku pole kõik nii lihtne. Esiteks läheks see vastuollu repertuaariteatrite võrgu ühe põhiülesandega pakkuda teatripublikule igaõhtuselt vaatamiseks võimalikult mitmekesist repertuaari. Ja teiseks teavad teatrite turundusinimesed kibedat tõde, et – vähemalt väljaspool pealinna – Eesti rahvaarvu juures pole võimalik lavastustega tihedamalt etendusi anda, või muidu jääksid vaatajad päris tihti näitlejatega võrreldes häbiväärsesse vähemusse (tühi teatrisaal pole aga meelepärane ühelegi asjaosalisele) ning lavastused kaoksid repertuaarist juba hiljemalt poole…
-
Esiklavastuse loomisel ei paelunud Murdmaad novellilik katkendlikkus, pigem suunas ta vaatajani tegelaste lugude arengu, nende sisevõitluse kuni kirgastumiseni. Seekord on tantsuteater oma vormikesksusega sisse murdnud: võrdselt on rõhk sõnal, pildil, valgusel, muusikal, tantsijal. Uus lugu on filmilik misanstseenide vaheldumiskiiruse ja kestvuse poolest. Silme ees on lõpplahenduse poole, pingelanguse suunas tormav ja korraks stoppav liikumisvisuaal. See pole vana oma tuntud headuses, vaid kõik hea on kokku kogutud…
-
Näidend viib tagasi 1946. aasta Berliini. See polnud ajaloos just helge aeg. Kas tegemist on pigem süngemapoolse lavastusega?
Urmas Lennuk, „Kontserdi diktaatorile” lavastaja: Mulle oli selle näidendi teksti puhul kõige kohutavam selles peituva sünguse ja masendavuse tajumine. Intelligentse eurooplasena on Ronald Harwood suunanud oma näitemängu kätte maksma Ameerika ohvitserile, kes kuulab selles loos üle maailmakuulsat dirigenti Wilhelm Furtwänglerit. Mind eriti ei paelunud mõte, et pean koos trupiga…
-
Sõda on läbi ning uurimist viib läbi ameeriklasest major, kelle töö kahtlustatavaga annab aga üsna pea aimu, et talle pole oluline leida süüdlast, vaid peamiseks kujuneb võimalus end välja elada. Näidendis ei jõuta kuskile, see pole isegi ka nagu eesmärk, kõik taandub väikesele inimesele sülle langenud võimupositsiooniga laamendamisele. Furtwängler esindab näidendis isikut, kes usub, et „võidelda tuleb seestpoolt, mitte väljast” ning sellel põhjusel ei keeldunud ta…
-
Olgugi et etenduses ei räägitud sõnagi, vaid tehti selle asemel tantsunumbreid ja püüdlikku „kujundujumist”, oli see liiga klišeelik. Aga ma saan aru, et ma pole sihtgrupp. Esiteks tunduvad mulle sellised suhtemustrid, mida „Klapis” läbi mängitakse, pärit kusagilt sellisest maailmast, kus ma pole käinud (tegelikult: naisteajakirju olen ma lugenud, Perekooli foorumis olen käinud, USA romantilisi komöödiaid vaadanud, aga reaalis – mhmm), ja teiseks olen ma vist liiga…
-
Kuidas etenduskunstide ekspordi edendamine välja hakkab nägema? Millele raha kulutate?
Oluline on luua tugistruktuur, seega on suur osa tegevusest seotud eesti etenduskunstide turustamisega. Plaanis on katusbrändi väljatöötamine, seda toetavate materjalide, nii paberkandjal kui ka veebipõhiste valmistamine ning sellega paralleelselt on suur osa projekti eelarvest mõeldud välisprodutsentide kutsumiseks Eestisse. Viimase osas teeme koostööd vastavalt sõna- ja tantsuteatri ülevaatefestivalidega „Draama” ja „Uus tants”. Lisaks kõigele alustame ka ettevõtluskoolitustega: meie…
-
Reaalsetel isikutel, sündmustel ja tekstidel (autentsed intervjuud) põhineva lavastuse käsitlemine eeldab ilmselt ka kiirülevaadet taustast. 2005. aasta 13. novembril tapeti päise päeva ajal Peterburi ühe keskväljaku ääres raamatupoe ees 20aastane tudeng Timur Katšarov. Viie noahaavaga lõppenud fataalne ekstsess oli tugevalt poliitilise märgiga akt: Timur oli antifašistliku noorteühenduse aktiivne liige, ründajad esindasid paremäärmuslikku grupeeringut. Muidugi tekitas juhtum piisavalt ažiotaaži, Timurist sai üleöö kangelane, valmis rohkem kui kolme…
-
Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see…
-
Kolmandaks: „Ujuda selles jões” tekitab rea assotsiatsioone Normeti kui õpetaja ja koolijuhi tegutsemise ja õpetamisega, lavakooli juhtimise ja töölaadiga. Sellest raamatust ei saa rääkida Normeti pedagoogi- ja lavakooli juhi tööst lahus. Kakskümmend aastat pühendunud ja tulemuslikku tööd, nagu see on olnud nähtav eesti teatrihariduse ja -kunsti taustal, väljendunud diplomilavastustes ja seal mänginute rollides, samuti kooli lõpetanute hilisemates loomeaktides. Kooli võib juhtida mitut moodi, igal juhil oma…
