-
Raske öelda, kui palju ütleb praeguse noore põlvkonna teatriskäijale Anatoli Efrose (1925–1987) nimi. Kindlasti teavad teda teatri- ja teatriteaduse tudengid ning noored näitlejad, on temast kuulnud, õppinud ja lugenud. Minuealistele teatrist huvitatuile oli ja on omaaegse vene kultuslavastaja nimi ja lavastused olulised, oleme ta lavastusi näinud Tallinna ja Riia külalisetendustel, paljud küllap ka Moskvas.
Lugeda on temast eesti keeles seni olnud vähe. Nüüd on Ingo Normet vene…
-
Omade toetamiseks on sellel suvel oivaline koht 4. – 10. augustini 46. korda korraldatav Tampere teatrifestval („Tampereen teatterikesä”). Põhjamaade suurimal teatrifestivalil on Eesti seekord esindatud koguni nelja lavastusega: teatri NO99 „Suur õgimine”, R.A.A.A.M-i „Tühermaa”, Cabaret Rhizome’i „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured” ning Soome-Eesti ühistööna Rakvere teatris valminud „Köök”. Veel etenduvad festivali off-programmis teatri Piip ja Tuut kolm lavastust, samuti näidatakse Tamperes NO99…
-
Kõik me mäletame Lev Tolstoi „Anna Karenina” esimesi ridu: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu”. Ma ei tea miks, aga see lausa krestomaatiliseks saanud tees meenus Oma Lava ja Von Glehni teatri ühistöös sündinud lavastust vaadates. Võib-olla sellepärast, et pealkirja „Veerake” alla mahtuvad pildid on omamoodi lood õnnetust armastusest, sellest, kuidas armastust ära ei tunta või ei osata seda hoida.
Ent…
-
1.
ma ei räägi „võimetusest ja vajadusest tunnustada imet” (loog, 06. VI). räägin sellest, et pole vaja rääkida asjadest, mis ei kõneta. kui mittekõnetavast kõnelemise taga on tellimus, siis sellist suhet nimetan ma kaubanduslikuks (pr mercantile < keskld mercantia kaubandus).
2.
mind sinu kriitika kõnetas. keeras üles ja tõmbas käima – isegi niivõrd, et otsustasin sinuga avalikult polemiseerida, oma seisukohti avaldada. ühe hetkel produktiivsema ja intensiivsemalt kirjutava kultuurikriitikuna ei…
-
1.
Kultuurikriitika kirjutamine on olnud mulle alati küllaltki autokommunikatiivne tegevus. Artikliga on nii, et kui tähtaeg käes ja viimane punkt pandud, siis saadad selle nagu lapse suurde maailma ega kuule temast enamasti enam iial midagi. Peagi läheb see ka endal meelest, sest uued samasugused tulevad peale. Kuid ühest minu nupsukesest on saanud kodukäija. See paistab inimestele korda minevat, paraku aga mitte neil põhjustel, mida mina seda kirjutades…
-
Pärast veerandsajandit Moskvas on Tallinna tulek teie elus korralik kannapööre. Vene teatri eelmise kunstilise juhi Marat Gatsalovi peamine häda oli see, et muude tööde kõrvalt jõudis ta Eestisse harva. Kuidas on lood teiega, kas jääte mõneks ajaks püsivalt Tallinna?
Jah, jään mõneks ajaks püsivalt Tallinna, aeg-ajalt käin Moskvas üksnes oma naist vaatamas, kui selleks võimalus avaneb. Kusjuures ma ei kahetse Moskvast lahkumist, sest praegu ei saa seal…
-
Nõukogude ajal keegi suurt oma põhitööd ei teinud ning selleks, et aega sisustada ja lisaraha teenida, vuhtisid paljud kõrvalt haltuurat teha. Kas selle mõiste sisu ja tähendus on praeguse kapitalismi tingimustes kuidagi muutunud?
Usun küll, et on muutunud, sest nüüd tehakse oma põhitööd kõvasti ja haltuurat kah kõvasti, sest on väga tavaline, et näiteks vabakutseliste puhul ei too vaid põhitöö leiba lauale. Samuti tundub, et haltuura mõistel…
-
Viljandi lavakunstitudengitel näib ühiskonnakriitika ja postmodernism olevat tõsiselt südamel. Ära ei unustata sealjuures ka kunsti: see põimitakse nii sisusse kui ka vormi, sellest räägitakse ning viimaks võib aimata, et kunsti ümber just kõik keerlebki. Mati Undi „kadunud” näidenditekstiks peetud lugu keiser Nerost on laval justkui anakronistlik ühiskondlik skaala, millel on valida kahe äärmuse vahel: anna inimesele võim ja ta teeb sellest kunsti või anna inimesele kunst…
-
Eesti Draamateatri „Wabadusrist”, autor Indrek Hargla, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere. Mängivad Ivo Uukkivi, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Guido Kangur, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Roland Laos, Raimo Pass, Marta Laan, Liisa Pulk, Liis Haab, Tiit Sukk ja Lauri Kaldoja. Esietendus 4. IV Eesti Draamateatri suures saalis.
On igati ootuspärane, et teatrilaval paralleelide tõmbamine tänase…
-
Ma ei tea, milliste tunnete ja mõtetega läksid 16. ja 17. mail teatrisse kõik need inimesed, kellel oli õnnestunud lunastada pääse Globe’i „Hamleti” lavastusele. Kindlasti oli nende hulgas neid, kes on Londonisse sattunud ja põiganud seal sisse ka Shakespeare’i Globe’i, ja ilmselt ka neid, kes ei olnud Globe’i lavastustega enne kokku puutunud. Ma ei tea, kas esimesed olid sedavõrd targemad ja teadsid, mida oodata. Usutavasti olid…
