-
Filosoofiat ja nalja ühendab tõearmastus. Tõde – nagu aegki – on suhteline. Piisab eri koolkondi tutvustava teose avamisest ning igaühel on võimalik leida tema vaateid rahuldav ja õigustav maailmavaateline tõene teooria (mis muutub ajas). Filosoofia ja nali põhinevad samal alusel ja jäädvustavad meie maailma tõelist olemust. Igas naljas on killuke tõtt ja kuningale saab pead kaotamata kõik näkku öelda vaid narr.
Pruukis Leibnizil öelda, et elame kõigist…
-
Küll aga võiks iga ideaalse heaoluühiskonna valitsus võimalust mööda enda kanda võtta lahenduse küsimusele, kus, kuidas ja kellega kodanik oma fetišeid arendab ning rahuldab. Sest fetiš vajab toitmist ja tegelemist nagu mõni koduloom, muidu ta kängub. Ning koos fetiši(te)ga kuhtub suur – ja psühholoogilises plaanis sageli kõige huvitavam ja isikupärasem osa tema kandjast.
Partei, mis teeks võimul olles orgasmist avaliku hüve, osutuks freudistlikest loodusseadustest valitsetud maailmas kindlasti…
-
Millest koorus festivali seekordne pealkiri ja kuidas seda mõista?
Kohaloleku teema mõlkus mul meeles enne, kui hakkasin festivaliks lavastusi valima. See tuli minu läinudkevadisest pisikesest teatritegemise kogemusest, kui Margus Kasterpalu lavastas Ugalas minu kirjutatud „Sajandi”. Tajusin, et kohalolek on teatrilaval kõige alus: kui see on, siis on kõik võimalik, ja kui seda pole, ei ole mitte midagi.
Kohalolekul on mitu külge. Ühelt poolt on see eluline nähtus, mis…
-
Kolmes tekstis arenevat kriitikute dialoogi on tore jälgida. Loog reageerib teatriõhtule, mis pani ta kannatuskarika üle voolama, „sooja peaga” ja kirglikult, Maiste ründab Loogi sama kirglikult, astudes välja „Siseturismi” ja „Tähelaeva” ning performance’i-kunsti kaitseks. Loog, juba mahajahtunud peaga, võtab süü puhtsüdamlikult omaks, ent kriipsutab kainelt alla, mida ta kirjutas ja mida mitte. Hakkan kinni Loogi arvustusele pealkirja andnud väidetavast tendentsist. Kriitik ei ütle otsesõnu, kas järgnenud…
-
Küll räägin ma aga kriitikavormist, mis piirdub „ilusa” ümberjutustusega ning üritab seejuures näida millegi enamana. Andke andeks, kirjutajad, aga selline ümberjutustav arvustustegevus on ebaaus, tüütu ja padumõttetu. Miks seda teha? Miks on vaja paljundada subjektiivseid ümberjutustusi asjadest, mis on kõigile vabalt ja lihtsalt kättesaadavad? Saan aru, kui käiakse vaatamas midagi, mis on kauge ja ligipääsmatu ning siis seda reisikirjalikus formaadis edasi antakse – tõesti, on ju…
-
Klassikaliste teoste muganduste puhul on alati huvitav originaali ja selle tõlgenduse tasakaal. Algatuseks võikski esitada üldistava küsimuse: millisel moel ja määral sisaldab Mäeotsa „Fanny ja Alexander” Bergmani meelelaadi ja maailmatunnetust?
Sümpaatne, et Mäeots pole Bergmani lugu lihtsalt kopeerinud, vaid on otsinud oma lähenemisnurka, võimendades nii algse loo mõnd endale olulist aspekti. Teadlik distants võetakse mu meelest kohe lavastuse alguses – lavasügavuses kumab rõõmsalt sagiva Ekdahlide perekonna taustal…
-
Kui rääkida repertuaariteatritest, siis praegu käivad asjad nii: teatris tuleb kokku väike rühm asjatundlikke inimesi, kes joonistavad kokku lähemate kuude, poolaasta või koguni kogu hooaja „sõiduplaani”, mille kohaselt siis teater etendusi annab. Sõltub teatrist – mõni töötab pikalt ette, mõni toimetab lühema vinnaga, sest nii on mugavam. Igav ja ettearvatav. Hoopis jumekam on idee, et teatrid võiksid loobuda regulaarsest mängukavast. Igal õhtul enne etenduse algust koguneb…
-
Lugesin hiljuti üht vana anekdooti.
– Ega te ei tea, kus Mona Lisa on?
– Mona Lisa on maal.
„Dussaert’i kaasus”, Tallinn, Kumu auditoorium. Lavale astub Pärnu Endla teatri näitleja Kaili Viidas. Laval on laud, mõned raamatud, märkmik, projektor. Projektoriga on jama – alati ju on, vähemalt nii meenub ülikooliaegsetest loengutest. Viidas tutvustab „meile vähetuntud kunstnikku Philippe Dussaert’i”, peamised kunstnikuga seotud sündmused leiavad aset XX sajandi viimastel kümnenditel. Viidas…
-
Ruum oli veider – segi vaesus, luksus
ja tuleviku vari tantsis laes.
Juhan Viiding, „Need”
Heidi Sarapuu kultuuriloolised autorilavastused Variuses on komponeeritud äratuntavalt isikupärase käekirjaga, neid järjepidevalt vaadeldes tekib üks pikk sihikindel teekond, mis alanud 1987. aastal. Sarapuu lavatekste iseloomustab muu hulgas teadlik lõpetamatus, jäämäe-printsiip: seitse kaheksandikku eeltööd, mis äratab ridadevahelisi tagamaid tundvas publikus assotsiatsioone („Laborant Viidingus” näiteks Juhani napid viited Viivile ning onu Märdile), üks kaheksandik…
-
Hämmastavalt tundmatu USA autori Patty Gideon Sloani 1967. aastal kirjutatud „Algused” ei järgi piibli süžeed ega parodeeri selle tegelasi. Selles otsitakse maailma ja inimese loomise alternatiivskeeme, aluseks valem: „mis oleks juhtunud kui . . . .”. Mitmus näidendi pealkirjas pole juhuslik. „Ma pidin peast ikka täiesti soe olema, et teile oma tahte andsin,” toob Jumal välja ühe inimarengu kvaliteedi varuvõimaluse.
Jehoova kannab näidendis Willy nime, Eeva asemel on Meg ja…
