-
Sirp muidugi ei arva, et president Rüütel näiteks Maldiividele sõja võiks kuulutada. Aga on olemas kas või needsamad rahukaitsemissioonid. Siiani on Eesti neis osalenud ÜRO või NATO egiidi all või siis koos mõne võimsama riigi vägedega. Aga elu võib olla ses suhtes täis ootamatusi. Äkki seisab Eesti ühel hetkel silmitsi väljakutsega, mis ei lähe korda NATO ülejäänud kahekümne viiele riigile. Kujutleme näiteks, et Venemaa on otsustanud…
-
Maailma julgeolekuarhitektuur püsib jätkuvalt Teise maailmasõja pärandil. Võitjariigid jagasid oma huvides maailma ümber. Külm sõda tõi küll kaasa globaalse sõja ohu ja arvukalt väiksemaid sõjakoldeid erinevates maailma paikades, kuid jõudude tasakaal tagas läänemaailmale siiski pikaajalise rahu. Tõsi, idaeurooplaste vabaduse hinnaga. See rahu oli sedavõrd püsiv, et lääneriigid võisid totalitaarsest naabrusest hoolimata arendada demokraatiat. Külma sõja lõppedes oli ehk tõesti põhjendatud illusioon, nagu ei oleks liberaalse demokraatia…
-
Tänapäeva folkloristid nimetavad ?võltsitud ja kokkukirjutatud teoste esitamist tõelise folkloori nime all? võltspärimuseks (fakelore). Kummatigi oli Macphersoni tehtul tohutu mõju. Ükskõik, kas Ossiani puhul oli tegu folkloori või feiklooriga, ärgitas see kogu Euroopas huvi lihtrahva poeesia vastu. XVIII sajandi uusklassitsism oli toetunud eranditult vanakreeka ja -rooma klassikalistele eeskujudele. ?oti mägismaa suulise poeesia esiletoomise võimalus tähendas seda, et eepiline luule ei pärinegi üksnes antiigist, vaid ka kaasaja…
-
Reaktsioonid ida valitsejate ratsionalistlikele visioonidele on olnud niisama verised. Ilma viimase Pärsia ?ahhi karmi sekularismita või Egiptuse, Süüria ja Al?eeria nurjunud katseta rajada riigisotsialismi poleks praegust islamirevolutsiooni lainet Kabulist Jaavani. On suur õnnetus, et Lähis-Ida puutus moodsa läänega esimest korda kokku just Prantsuse revolutsiooni järelheiastuste kujul. Araabia maade radikaale, egalitariste ja ristiusuvastaseid inspireerisid Robespierre ja jakobiinid, hilisemast Mussolini Itaalia, natsi-Saksamaa ja NSVL. Aga poleks õige kujutleda…
-
See tingib omakorda hulga negatiivseid pisiasju: esiteks ei vaevuta enam uusi tekste lugema, mitte-kriitikuist-kirjanikest koosneva publiku puhul on kergem nõjatuda nn. tekstihittidele, mille mõju publikumile juba teada, läbi proovitud. Kui enne aitas pidev üksteise jälgimine/teatav vaimne konkurents kaasa ka kvaliteedi arengule, siis praegu on peamine vastukaja ajalehtede-ajakirjade tibatilluke retseptsioon ja oma sõprade kommentaarid. Ring ei ole just kuigi suur, ei ole kirjanduslike salongide tippaeg, ja tõtt-öelda…
-
Tülli ja ära minna võivad need, kes niikuinii ei viitsi enam kaasa teha ja tahavad jätta endast paremat mälestust. Aga kui oled alles keskealine või noorepoolne, siis ei ole mõtet minna. Nii palju oled investeerinud sellesse parteisse ja äkki jäta kõik sinnapaika. Ei tasu ära. Aga mis peamine: kes sind seal mujal nii väga ootab? Sõnades küll, jah. Algul teevad näo, et oled õilis ja tore…
-
On tõsi, et erinevatel (kaalukatel) põhjustel on praeguseks loobutud lootusest leida üks ja ainus ajalooline tõde. Vähesed kaasaegsed ajalooteoreetikud (veel vähem ajaloolased) arvavad aga, et ajaloos puuduvad üldse igasugused tõekriteeriumid. Võtame näiteks postmodernistliku kirjandusteaduse skeptitsismi ajalooteadusliku teadmise võimalikkuse suhtes (nn. narrativismi teesi), milles ennekõike ?kriisi? märke nähakse. Hayden White väitis 1970ndail, et ajaloolane põimib erinevaid poeetilis-retoorilisi võtteid kasutades oma jutustuse kokku üksikutest omavahelise seoseta sündmustest. Viimaste…
-
Võiks arvata, et lihtsaid inimesi ahistavat professionaalkretinismi tänapäeval ei esinegi. On ju sund suhelda avalikkusega avalikult ja võimalikult mõistetavas ning lihtsas keeles mõjutanud pea kõiki elualasid. Aga võta näpust! Akadeemilise taustaga avalikku teadmist esindavate ekspertide kõrvale või asemele on tekkinud terve hulk ka eriti salajast teadmist esindavaid eksperte, kes valvavad paljudes nõukogudes ja komisjonides ja kellest me eriti midagi ei tea. Vähemasti kuni midagi väga suurt…
-
Ma mäletan, et kui aastal 1984 ilmus Loomingu raamatukogus mehhiko kirjaniku Octavio Pazi luulekogu ?Alati on olevik?, pälvis see päris suurt tähelepanu ärksama noorsoo hulgas, kellele ladina-ameerika kirjanduse maagiline realism, eelkõige muidugi G. G. Márqueze ?Sada aastat üksildust?, oli teadagi ilmutusliku tähtsusega. Kuigi Pazi luule on küll pigem sürrealistlike mõjudega ning maagilisele realismile iseloomulikku kummituslikkust kohtab seal vähe, õhkus sellest sedasama absoluutset, peaaegu müstilist üksildust, mis…
-
Eelöeldut ei tule mõista, nagu eitaks käesoleva loo autor vajadust osaleda rahvusvahelises teaduses. Ent tsiteerimisindeksite ületähtsustamine ja nende käsitamine teadusloome väärtuse mõõdupuuna on vähe põhjendatud. Pealegi usun, et tõeliselt väärtuslikke mõtteid, millega tasub suure auditooriumi ette minna, ei pruugi pähe tulla väga sageli ja nende äratundmine ei ole nii lihtne, kui teadusfondi põhikiri näib eeldavat.
Teadusfond jaotab juhendi kohaselt raha algupärastele uuringutele, millel on kindel,…
