-
Rahvusvaheline koostöö
UNESCO tegelik pädevus ja tegutsemisala seisneb nõustamises (policy advice) nii hariduse, teaduse, kultuuri, kommunikatsiooni kui ka keskkonna alal. Kuna UNESCO püüab valdkondi ning probleeme käsitleda tervikuna, on mitmed UNESCO uuemad initsiatiivid (näiteks säästvat arengut toetav haridus) interdistsiplinaarsed; valdkondadevahelise sidususe tähtsaks pidamist oodatakse ka liikmesriikidelt. Just nõustamisele keskendumine on põhjus, miks UNESCO-le on äärmiselt oluline eri riikide ekspertide osalemine rahvusvahelises koostöös ning miks UNESCO-l on nende…
-
Tuumakad ja halenaljakad osad
Mullu ilmus selliste üllitiste ritta aga üks teos, mida tahan soovitada ka üliõpilastele täiendavaks lugemiseks sissejuhatavate loengute juurde, ent paraku söandan seda teha vaid reservatsioonidega. Tegu on Varraku kirjastusel „Silmaringi teatmike” sarjas ilmunud raamatuga „Filosoofia”, mille autoriks on Stephen Law. Teatmik koosneb viiest osast. Sissejuhatuse ning filosoofia ajaloo lühitutvustuse järel tuleb raamatu kõige tuumakam, kolmas peatükk, mis pakub 150 leheküljel asjatundliku ning sisuka…
-
Sõna „tsükkel” esineb Eesti ajalooõpikuis suhteliselt harva, eriti võrreldes „ajastuga”, näiteks imperialismi, kodusõdade, patsifismi, vaikiva oleku jms ajastud. Väldin enamasti selliseid mõisteid, kuna nende üldistusaste tundub tõesti liiga lai ja ähmane. Nimetused on olulised, kui need suudavad edasi anda üldist.
Berendsen toob õigesti välja, et allakirjutanu arusaam uusimast ajast ei piirdu XX sajandiga. Ma tõesti ei saa aru, miks just seda sajandit mingi tervikuna võetakse. Leian, et…
-
Medijaise arusaam kriisist ja ajaloost on sedavõrd udune, et kahtlustada tuleb lähiajaloolase kriisi. Juba lähiajaloo mõiste ise on Medijaisel teistsugune kui autoritel. Viimased mõistavad lähiajaloo all XX sajandil juhtunut. Medijainen peab sisuliselt ühtseks perioodiks 19. ja 20. sajandit, mida ta nimetab uusima aja ajalooks. See, kas pärast uusaja ajalugu tuleb lähiajalugu või algab siis kaasaja ajalugu või uusima aja ajalugu, on skolastiline küsimus. Arutelu termini üle…
-
Rasked ajad ehitavad sageli kummalisi sildu inimeste vahele ja aitavad näha paralleelmaailmu, mida siiani ignoreerida sai. Töötus on üks seni võhivõõraid olekuid, mis jäi teisele poole tohutut kogemuskuristikku, kuid on täna kasvavate hulkade igapäevaks saamas. Kuni tööhõive on kõrge, marginaliseeritakse töötust kui saatust, mis tabab inimesi, kes ei puutu teistesse, ei saa enda ja oma eluga hakkama, on laisad või lollid, teinud vale valiku või ripuvad…
-
Konverentsidel käsitletud teemad on liikunud ajas edasi: alustati kolm aastat tagasi Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi muuseumist, nüüd ollakse oma kaasajas. ERM i juubeliaasta konverentsil oli vaatluse all pikk periood alates okupatsioonide ajast kuni meie muuseumide suundumisteni XX I sajandi alguses. See, ligi 60 aastat hõlmav periood on olnud muuseumidele vägagi muutusterohke, toonud kaasa liitmisi-lahutamisi ja kogude jagamisi. Ometi on muuseumid selle ajaga edenenud…
-
Eesti Rahva Muuseum on juba nüüdseks üle 80 aasta olnud üks Eesti olulisemaid keskusi soome-ugri rahvaste uurimise vallas. Püüdlused olid alul raskesti teostatavad suuremas mahus, ent tasapisi läks asi käima, suuresti 1920ndate alguses Soomest Tartusse tööle tulnud arheoloog Aarne Michaël Tallgreni ja etnograaf Ilmari Mannineni õhutusel. Manninen nimetaski soomeugrilaste uurimist eestlaste „aukohustuseks”. Tallgren aga pidas soome-ugri asualasid meie teaduslikuks kolooniaks, mis pakub eestlastele „sütitavat suurusetunnet” ning…
-
Olles jätkuvalt filosoofilises kõrgvormis, võib Rein Vihalemm siiani saavutatuga igati rahule jääda. Eriti rõõmustav on märkida, et tuntus ei piirdu tema puhul koduseintega. Olles vaieldamatult meie juhtiv teadusfilosoof ja -metodoloog, jõudis Vihalemm oma aja ära oodata rahvusvahelise tunnustuse osas ja viia Eesti teadusfilosoofilise mõtte laia maailma. Paraku ei saa sama öelda näiteks hiljuti meie hulgast lahkunud Eesti teadusfilosoofia looja Lembit Valdi kohta, kelle elutöö saatus kujunes…
-
Asi on ikkagi eelkõige võimes mõista – või siis mitte mõista, segi ajada. Sest nagu René Guénon Udami tõlkes lausub, takistab tänapäeva inimesi mõistmast tõeliselt väärtuslikku, maailma toimimise algprintsiibiga ühenduses olevat pärimust tõik, et „mõeldakse välja pseudotraditsioone, mis pole kunagi reaalselt eksisteerinud”. Tsitaat toob kindlasti nii mõnegi lugeja silme ette Eesti olud, mis elavnevad veelgi järgmist lauset lugedes: „Meie aega iseloomustavas vaimses segaduses seostatakse sõna „traditsioon”…
-
Guénon oli traditsiooniliste tsivilisatsioonide uurija, kelle kirglikust pühendumusest annavad tunnistust kümme köidet kirjalikku pärandit ja kes tänu Udami tõlgetele ja käsitlustele ei ole ka Eestis viimased kümmekond aastat enam tundmatu (loendit vt toimetaja järelsõnas raamatule). „Nüüdismaailma kriis” on väga selge mõtteskeemiga, Guénoni enda rõhutusel „sünteetiline käsitlus” põhjustest, miks õhtumaine tsivilisatsioon nii kahetsusväärsel moel alla on käinud, milles see täpsemalt ilmneb, kas midagi veel päästa annab ja …
