
Suvine Haapsalu vanamuusikafestival on saanud omale võrdväärse sügisese paarilise. Kuidas aga leida kuulajaid Tallinnas novembri sombusel nädalal, kui valitseb tõeline muusika üleküllus?

Leonardo Neiva: „Euroopas lauldes tunnen suuremat vastutust kui Brasiilias. Siin on publikul ooperitraditsiooniga pikk side: kuulatakse palju intensiivsemalt ja ka oodatakse enamat.“

Häälte järgi võis aru saada, et viibime kõrgkultuuri viljelevas asutuses, mitte mänguasjapoes. Kõik helid olid natuke jubedad, kergelt õõva tekitavad, dissonantsed.

Sõlvestrovi muusika on kui seisund, kus hetkelisus põimub igavikuga, kuni klaveri bassiliinil tantsivad ülemhelid sulavad kõikehaaravaks ja lämmatavaks vaikuseks.

Vene muusikud on hakanud üha enam eesti publikut enda poole võitma ning üha vähem on publiku ja muusikute meelest tähtis rahvus.

Algul mikrotonaalsele muusikale keskendatud festivali „Sound Plasma“ vaade on veidi avardunud ning lähivaatluseks pakutakse mitmesuguseid kujunemisjärgus helikeelega mõtteringe.

TUMA ja EMA nakkav entusiasm vihjab puhkevale skeenele, mis on kohe-kohe edu saavutamas.

Festival „Afekt“ on võtnud vaevaks ja eesmärgiks tuua Eestisse hinnatud ja lennukaid heliloojaid, kes annavad soodsa võimaluse horisonti avardades ülejäänud maailmaga sammu pidada.

Pehmet lunastust ega kunsti imet ei tule ja nii peame rasketel aegadel ka selle plaadi seltsis ikkagi üksi olema.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.