-
See on minu probleem.
Probleem pole mitte niivõrd selles, kuidas nemad mängivad, vaid selles, kuidas mina kuulan. Sest niisugune on meid ümbritsev kultuur: praeguses maailmaruumis meenutab kõik aeglase järjekindlusega midagi muud, ka (tinglikult) kõige haruldasemat asja võiks kerge vaevaga kirjeldada seda ümbritsevate tuntumate või vähem tuntute ja sellega tihedamas või lõdvemas seoses olevate nähtuste kaudu. Ning mitte mingisugust põhjust pole selles süüdistada bändi, kes (otse…
-
Uusoopereid mitmelt poolt
Väga edukalt oma esikooperiga ?Dead Man Walking? (2000) San Franciscos debüteerinud praegu 33aastane Jack Heggie (kelle dramaturgilist ja meloodilist andi võrreldakse juba Leonard Bernsteini omaga) tuli Houstoni Grand Operas vaatajate ette uue lavatükiga ?La Fin d?une liaison?. See põhineb Graham Greene?i romaanil, Heather McDonaldi lavastust dirigeeris teatri muusikajuht Patrick Summers, peaosaliste hulgas Cheryl Baker ja Katherine Ciesinski, uusooperi kohta palju, 8 etendust. ?Dead…
-
Möödunud kontserdil, kus kavas vaheldumisi J. S. Bach, Vivaldi ning Corelli, vaheldusid ka klavessiinimuusika ja duoteosed, raskuspunktiga ikkagi Bachil. Kontsert algas Antonio Vivaldi kena ja pretensioonitu Sonaadiga viiulile ja basso continuo?le a-moll. Basso continuo ehk generaalbassinstrument ehk numereeritud bass ehk numberbass. Siin pakun välja veel ühe variandi, näiteks ?digibass? ning sellest lähtuvalt ?digibasspill? ? viimane imponeerib eriti oma hea rütmiga. Vivaldi sonaadist sai selgeks interpreetide suurepärane kõlaline…
-
Kui vaadata, mida kirjutavad Kraftwerkist maailma muusikaleksikonid, siis võime lugeda järgmisi värvikaid epiteete: paranoid androids või mis veelgi tabavam ? robot?n?roll muusikud (?Guinness Rockopedia?, 1998). Tegelikult on mõlemad mõisted samavõrra täpsed kui mõnevõrra hägused. Nimelt võib Kraftwerki kooslust vaadata 1970. aastatest tõepoolest kui lavastatud androide (st. tehisinimesi pärisinimese ettekujutuses) eksponeerivat assamblaaþi, samas oleks tegelikult raske näha eriliselt korrastatud lavaruumis mingit haiglaselt mõjuvat paranoidset alget. Jah ?…
-
Selle aja hetkeline võimendumine pani keerlema teatud teemade ringi. Kõigepealt: kuuldud Prokofjevi Kuues sonaat ning Tubina Sonatiin d-moll (kaalukam kui mõni sonaat) ja ?Ballaad Mart Saare teemale? cis-moll mõjusid helikeelelt, mõtteviisilt, ainele lähenemiselt nii sarnastena. See on ühest küljest heliline keeris, mis endasse haarab, teisalt väga isikliku osalusega neoklassitsism, puhastatud, väärikas, irooniline ja rebestatud muusika.
Prokofjevi Kuuenda sonaadi alguse summutamatu, ärev teema on kui kinnisidee.…
-
Kitarrist Tiit Peterson on teinud Valgre muusikaga eksperimendi, esitanud seda nii, justkui sõda poleks olnud. Kuidas oleks kõlanud helilooja murtud laulude meloodiad siis, kui olekski jäänud briljantiinisoengute, tantsuorkestrite ja endise Eesti Vabariigi aeg?
Valgre on oma väikeste lihtsate laulukestega nagu hiidsuur raidkuju, mille juurde eesti muusikud ikka ja jälle avastustretki teevad ja mida alistada püüavad. Tagasi alla tulles aga selgub, et on ikka ainult ühe küljega…
-
Eesti Rahvusmeeskoori teiselt plaadilt Veljo Tormise kooriloominguga kostab läbisegi loitse ja loosungeid, hümne ja nõiasõnu, sarkastilist intellektuaalset lõõpi ja rahvalikke lorilaule. Esimese plaadiga võrreldes on teine materjali poolest kirevam ja esituski kõikuvama tasemega.
Üks ühine joon on Tormise lugudel: need on nagu hääled kadunud maailmadest ? kannavad aja märke, vihjavad oludele. Selles on nende tugevus ja nõrkus. Sest kui ?ajad ja olud? muusika ümbert ära langevad,…
-
Esimese teosena tuli ettekandele Rudolf Tobiase ballaad sopranile ja sümfooniaorkestrile ?Sest Ilmaneitsist ilusast? (1911). Solist Maria Ljudko Peterburist Maria teatri noorte lauljate akadeemiast. See on põnev ballaad. Esiteks on autor eestlane, õigemini hiidlane, kes õppinud Peterburis ja teose kirjutas Berliinis. Eesti rahvuseeposest pärit tekst (?Kalevipoja? X lugu ?Ilmaneitsi sõrmus?) on saksakeelne ja esitajad rahvusorkester, dirigent ning solist Peterburist. Tõeline ideede risttee ja ilma jutumärkideta. Teine segane…
-
Mõni aeg tagasi avaldasid suured ooperisõbrad Tiit Made ja Kalle Käsper kahtlust meie noorte lauljate võimekuse üle osaleda siinse ooperikunsti arengus. Vastupidist väitis Mart Sander oma sellekohases kommentaaris ? tegijaid jagub, oleks vaid igakülgne huvitatus.
Teema iseenesest on väga mitmepalgeline, intrigeeriv ning pingerohke. Algab ju kõik rahast! Kui muusikaakadeemial oleks käes suuremad ressursid, et saaks asutada tõelise ooperistuudio-teatri, kus saaks kasutada lisajõududena juba EMA lõpetanud lauljaid…
-
Enne kui asume selle tüki ettekande juurde, väike selgitus, et kes on Avi Benjamin. Võib-olla mõni muusikasõber mäletab kaheksakümnendatel tollal noort klahvipillimängijat Avi Nedzvetskit, kes õppis Tallinna konservatooriumis klaverit Bruno Luki juures ning kompositsiooni Jaan Räätsa käe all. Õpingute kõrval tegi ka bändi, kus oli võrdselt tugev nii jazzis kui rockis. See Avi Nedzvetski ongi nüüdne Avi Benjamin, kes aastast 1990 elab ja töötab Tel Avivis.…
