
Nii lavastaja kui ka kunstnikud on Maeterlincki ja Debussy (muusikalisse) teksti põhjalikult süvenenud ja leidnud pretensioonitu, kuid põnevalt mitmeplaanilise vormi selle väljendamiseks.

Kaija Saariaho ja Helena Tulve loovad maailmu justkui metafüüsilistel tasanditel, mis ei tundu ometigi kauged ega kättesaamatud.

Loodetavasti leiab edaspidi veel rohkem huvilisi ka Eestist omal käel tee Läänemere koorikonkursile, sest koorilaulus on asju, mis ekraani vahendusel sügavuti ei saa sütitada.

Eelkõige on narvalastel vaja tulevikuvisiooni, positiivset identiteeti ja kuuluvustunnet – usku sellesse, et neid pole perifeerse piirkonnana ära unustatud.

Hooaeg avati võimsalt ja ERSO kontsertide publikurohkus ei anna kuidagi põhjust öelda, et klassikaline muusika on kriisis.

Massenet’ prantsuse fin de siècle’i vaimus „Tuhkatriinu“ oli Jüri Naela Eestis esmalavastatuna oodatult tempokas ja koomiline, nutikas ja vaatemänguline.
Sound art oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal.

Mahleri kaheksas on tõenäoliselt maksimum, mida Estonia kontserdisaal välja kannab. Muusikal ja muusikuil oleks kõlapotentsiaali küll ja veel, aga lagi on ees.

25. hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista.

Kuna Arvo Pärdi loomingu tähelepanuväärne osa on loodud kammerkoorile ja keelpilliorkestrile, siis on TKO ja EFK ühiskontserdid läbinud festivali katkematu joonena ajast aega.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.