
Kunstnikud Sarah Nõmm ja Maria Izabella Lehtsaar ning kuraatorid Brigit Arop ja Anita Kodanik lõhuvad stereotüüpe ja toovad välja, kui raske on olla inimene.

Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.


Kuigi Pariis lihvis Wiiralti stiili, meenutavad tema vangid ja pätid, karjuvad pead ja kolpadest välja ronivad fantastilised taimed Dixi ja Groszi Esimese maailmasõja järgset kujundiilma.

Loodetavasti peab kuraator Brigit Arop sõna ning ühest väiksest väljapanekust kasvab välja mininäituste sari.

Olga Tobreluts: „Miski ei tõotanud enne Ukraina täiemahulist sõda tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist.“

Raamat „Veatu, õmblusteta“ ei ole pildialbum ega kõrvaltvaade, vaid kunstnik Marge Monko, toimetaja Laura Tootsi ning graafilise disaineri Indrek Sirkli tihe koostöö.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Sarah Moonil on ajaga eriline suhe. Ka Fotografiska näituse lõpetab ta aja muutliku olemuse esitlemisega: kinnistamata positiivid on kui aja kustutamise sümbol.

Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, nendel toimuv elementide võnkelu tähistab leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.