-
Pead silmas psüühilist raputamist, šokeerimist?
Ei, ei, pigem on vaja jõuda teise vaimsesse olekusse ja selle kaudu ootamatuseni, piirsituatsiooni. Ekstraordinaarse käitumisega on võimalik trafaretseid asju hoopis teistmoodi näha ja lahendada. On vaja igapäevasest tasakaalust välja viia, et inimene läbiks pealiskihi, ainelisele informatsioonile tugineva teadvuse, jõuaks aluskogemuseni. Aga see kõik käib ikka mängu vormis, ega ma saa ka väga laamendada, meie õppesüsteem ei võimalda selles vallas süstemaatilist pühendumist.…
-
Toivo Raidmetsa näitus “Barokist dadani“ Rotermanni soolalaos 9. XI – 14. XII.
Toivo Raidmets on eesti sise- ja mööblikujunduses radikaalne tegija. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel mööblidisainerina tööstuses, ent suundus üsna pea unikaaldisaini ja näitusekujunduse maailma. Nüüd on ta valmis saanud oma loomingut ühendava lavastusega Rotermanni soolalaos, kus kohtuvad tema ruumiillusionisti ambitsioonid, tehtud tööde ja hetke tegemiste katked.
Ühe isikunäituse sees jõuab meieni muu hulgas korraks…
-
Nii et tegemist on mingis mõttes demokraatliku kunstivormiga, mille juured ulatuvad tagasi Marcel Duchamp’i ja tema kuulsate kohvriteni. Eriti agarad igasuguste kunstitoodete tegemisel olid ka Fluxuse kunstnikud ning usun, et just sealt sai selle idee ka Joseph Beuys, kes muutis mitmiku oma kunstistrateegia osaks ja kelle mitmikud on maailmas ilmselt tuntuimad. Praegu korraldatakse tema mitmikest isegi eraldi näitusi. Beuys tajus väga selgelt mitmiku kui sellise hitipotentsiaali.…
-
Kristin Kalamehe näitus “Mehed“ Tallinna Linnagaleriis kuni 1. I 2006 ja Alice Kase joonistused 13. – 19. XII Hobusepea galeriis.
Kristin Kalamehe magistritöö on vaimukas ja tore lugu Lumivalgekese ja Okasroosikese sündroomi põdevast kaunist noorest naisest, õieti tema suhteist meestega. Järg lähiminevikus eksponeeritud armastusloole igavese tule juures seisva Raudmehega ja Lumivalgekese ning Okasroosikese mängudele Sandra Jõgevaga, kaaslasega rühmitusest Pink Punk. Tegemist oleks nagu utreeritud moraalilooga. Mehed…
-
Pimedal ajal ei tohiks selliseid küsimusi esitada.
Ükskord, nii umbes VI klassis, igatahes olin juba jõudnud meile usaldatud kooli näärinäidendis Punamütsikese ema rollis küpse diivana üles astuda, tegid poisid vahetunnis isekeskis selgeks, kuidas paremhaak täpselt käib. Noh me ikka imiteerisime pärisolukorda, et kuidas nukkisid hoida, lööginurka seada, milline on näoilme löögi sooritajal ja selle vastuvõtjal. Kui olin parasjagu piisavalt kõrvalt jälginud, sekkusin ka ise tegevusse, kindel…
-
VILJANDI METSAKALMISTU KABEL
Jaanuar
I preemia “Moriko” – Andres Lember (Male Arhitektid)
II preemia “Akira” – Andres Lember (Male Arhitektid)
III preemia “Porta” – Emil Urbel, kaasa töötas Ott Hirvesoo (AB Emil Urbel)
Ergutuspreemia “Maa” – Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür (AB Kosmos)
Ergutuspreemia “Lähedal” – Veronika Valk, Yoko Alender, Tuuli Köller (Kavakava)
KIHNU SADAMAALA PLANEERIMISE JA HOONESTAMISE IDEEVÕISTLUS
Oktoober
I preemia “Kõu” – Siiri Vallner, Kaire Nõmm, Helina Lass, Anna-Liisa Unt…
-
Arhitektuurivõistlused olid sel aastal pidevalt teravalt esil, leidsid tihti kajastamist meedias, kus üldse lubati enestele üsna vaba arhitektuuri ja planeerimise alast pläkutamist, mille seas aga ka palju konstruktiivset mõttevahetust. Negatiivse näitena jääb arhitektuurivõistluste ajalukku Saaremaal Kaali muuseumiga juhtunu, kus kõrgetasemelise võistluse võidutöö realiseerimise asemel otsustas kohalik “karupoeg” lihtsalt oma maitse järgi “putka” kiirelt püsti panna, ja veel millise! Mõnusaid uudiseid tuli aga Pärnust, kus on alustatud…
-
Kumu
Eesti kunstimuuseumi uue hoone valmis saamine on pannud lõppeval aastal muuseumi kontekstis kunsti, kunstiajalugu üle vaatama ning ka ümber mõtestama. Kuid mitte ainult: Kumu valmimine ärgitas hoogsamalt kui kunagi varem ka kunstimuuseumi tähenduse ja rolli üle mõtlema. Kunstimuuseumi teadurid-kuraatorid olid ETV kunstisaate Aku käivitajad ja ka autorid; muuseumi oma väljaanne Agent ei piirdunud ainult oma tööde-tegemiste tutvustamisega, vaid püüdis avada ka üldisemalt kaasaja muuseumi olemust; sügisel…
-
Esiteks: ei saa väita, et videokunst oleks Eestis silmatorkavalt populaarne. Eksponeerimise seisukohalt on see üks tülika kaasaegse kunsti tülikamaid alaliike, kuna nõuab toimimiseks suhteliselt palju ruumi, ja publik, eriti n-ö seganäitustel, jõuab alalõpmata kohale poole pealt ning enamasti lihtsalt ei viitsi seista ja korralikult vaadata. Avalike suhete osas on videokunst ka eriti õnnetu kategooria, kuna klammerdutakse kunsti väärtust hinnates tihti teoste väliselt arusaadavaima, puhtalt käsitööoskuse pinnalt…
-
Kindel on see, et Kai Kaljo pole fotokunstnik, sest talle on oluline aja kulg, mida ei saa fikseerida peatatud hetkena. Kuigi “A.D-d” on eksponeeritud nii kodu- kui välismaal, paelub taies Kunstihoones just oma asetusega ruumis, sest peegelpildis läbi saalide on projitseeritud video “Miraaž”.
Kunstniku kaamerasilm on New Yorgis juhuslikult tabanud filmivõttetiimi segamatult tööhoos. Mööda tänavat sammuvad protsessioonikäigul sarkastilise irvega näos dalai-laamaks, paavstiks, mustanahaliseks usukuulutajaks, moslemiks ja õigeusklikuks…
