-
Eneken Maripuu ja Hannes Starkopfi näituse pealkiri “Mees, naine ja köök” vallandab juba iseenesest assotsiatsioonide ja nende kaudu ka tõlgenduste jada. Sootsiumi algrakukese, perekonna põhitalade mehe ja naise suhted puudutavad igaüht nagu ka kodu keskne paik köök. Kui veel juurde lugeda väljapaneku pressiteksti, mis osutab Euroopa kunstiajaloo ühele kummalisemale kunstnikule, manerismi suurkujule Giuseppe Archimboldole, siis on juba enne näituse vaatamist huvi piisavalt üles köetud.
Nii et…
-
Veneetsia biennaali taolisi hiiglaslikke väljapanekuid on väga kerge ülistada ning sama kerge on nende puhul ka üleolevalt õlgu kehitada, et “seda kõike oleme juba näinud”, ning süüdistada seda ülimalt institutsionaliseeritud bürokraatias, mille puhul pole võimalikki midagi tõesti uut ja huvitavat välja tuua. On selge, et mõlemad äärmuslikud hoiakud on pealiskaudsuse (ja vahest ka hindaja ebakindluse) vili, kuid tilluke tõepõhi on mõlemal äärmusel all. Veneetsia biennaal on…
-
“Planeedi antropoloogias” on teda vaevanud eelkõige küsimus, milline võiks olla homo culturalis’e ID-kaart. Jan Fabre esitab hüpoteesi, mis võiks inimkonda iseloomustada, kui seda uuritaks väljastpoolt. Fabre’i kontseptsiooni kohaselt on meie planeedi isikutunnistus just erinevate kultuuride sümbolid ja nende rohkus (või vähesus), samade sümbolite tõlgendus eri ajajärkudel ehk ka sümboolsus laiemalt. Eri kultuuride esindajaid on võimalik identifitseerida just selle põhjal, kuidas neis kultuurides on sümboleid tõlgendatud.
Olulisem…
-
Tänapäeval ei ole erilist tarvidust trügida teisele poole tabude sirmi. Ajakirjandus jagab sinna pileteid ajalehe ja Interneti ühenduse hinnaga, täites sõjaväljad, avariipaigad ja magamistoad miljonite uudishimulike silmadega. Eriti armastab ajakirjandus apokalüptilisi katastroofe. Mereõnnetuste juttudel on igas saare- ja rannariigis pikk traditsioon. Kord räägitakse jumala sõrmest, kord tehnoloogilistest äpardustest, kord salasepitsustest. Laialt kajastati ajakirjanduses ja Internetis ro-ro tüüpi praamlaeva Tricolor ohvriteta õnnetust, kui laev Kariba talle La…
-
Tänavune kunstisuvi on Eestis õige kokku kuivanud. Kõik kunstiinstitutsioonid jätkavad küll tavapärast tegutsemist, mõned muuseumid on mõelnud suvele ning sellega kaasnevale välisturistide voolule, kuid spetsiifiliste suviste kunstiürituste poolest on lugu õige kurb. Pisut aktiivsem on kunstitegevus Haapsalus, Viljandis, mõnes mõisas on leidnud paiga kunstnike liidu mõne alaliidu suvine väljapanek, kuid suvise muusika- ja teatritegevusega võrreldes tundub see kõik kuidagi juhuslik. Asi pole isegi mitte kvaliteedis: tänavusel…
-
2007. aastal on toimunud mitmeid rahvusvahelisi kunstisündmusi, millega on tähistatud feministliku kunsti rohkem kui 40aastast aktiivset tegevust. Jaanuaris peeti New Yorgi MOMA organiseeritud sümpoosion “The Feminist Future” (“Feministlik tulevik”) ja märtsist juulini sai vaadata kaht olulist feministliku kunsti näitust Ameerika Ühendriikides: Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ajaloolist 1960.–80. aastate feministlikku kunsti käsitlevast Connie Butleri kureeritud “Wack! Art and the Feminist Revolution” (“Voh! Kunst ja feministlik revolutsioon”)…
-
Iga-aastast festivali “Diverse Universe” organiseerib kunstnike kollektiiv Non Grata. Mind kutsuti osalema selle ürituse kolmandal toimumiskorral tänavu juunis.
Esimest korda nägin kollektiivi Non Grata tööd 2001. aastal Helsingis. Ühe nädala jooksul esitasid Non Grata kunstnikud eksootilisi rituaale, kiindusid ühistesse eesmärkidesse, pihustasid oma keha ja hääle kujutisi poeetilises, eshatoloogilises õhustikus, mis ajuti meenutas psühhiaatriahaigla patsientide sunnitud vangistust. Ometi asetasin ma Non Grata televisuaalsete ja kirjanduslike košmaaride valda, mis…
-
Iga kahe aasta tagant peetavad rahvusvaheline ehtebiennaal ja sümpoosion on tähtsad just laiahaardelise ning mittekommertsliku iseloomu tõttu: julgustatakse kunstnikke vastu võtma kaasaegse ehtekunsti väljakutseid, pakutakse läbilõige nii tunnustatud kui ka noorte kunstnike, alles koolis õppivate homsete tegijate loomingust.
“Ars Ornata” on ellu kutsunud kolm Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni: Forum für Schmuck und Design (Saksamaa), VES (Holland) ja Corpus (Prantsusmaa), esimest korda peeti seda 1994. aastal Kölnis. Üritus toimub…
-
Raamatukujundusgraafika idee on teha ahvatlevaks valge pind, mis on ette nähtud kirjateksti jaoks. Samal viisil jätab Mare Vint piltidel ruumi vaataja fantaasiale, vabade arhitektuursete assotsiatsioonide narratiivile. Jalutaja mõtteuidete maastikus, mis on täis inimtegevuse märke, ent kes ise jääb varju teisele poole kiviseina, kust tõuseb grillivine, tehasehoonesse, kust kaigub vasarakõmin, või elutoa kardinate taha, kus juuakse vaikse lurinaga teed. Või jääb pilk pidama aeglastele ja hägusatele pilvedele,…
-
Ado Lille isikunäitus annab ülevaate kunstniku viimase 14 aasta loomingust (1994–2007). Kuraator Harry Liivranna eesmärk on näidata kunstniku eelmise ja praeguse perioodi teoseid kontrastselt erinevana ning tuua esile figuuri järkjärguline avaldumine abstraktses kompositsioonis. Sealjuures on näituse kujundaja Tiit Jürna asetanud vanemad, 1990ndate II poole konstruktiivse abstraktsionismi vaimus tööd puuklotsidele, rõhutades sellega nende museaalsust. Ekspositsiooni pilgupüüdja on viimase viie aasta looming, mille keskmes värv kombinatsioonis erootikaga.
Kunstniku…
